Õnneks ei suuda parasiidid ja poliitinfantiilid kunagi kõike lõpuni käkki keerata, sest orjastada saab vaid seda inimest, kes sellega ise nõus on. Vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sulle meeldib olla ori, kelle ainsaks ülesandeks siin elus on lõuad pidada ja isanda varandust edasi kasvatada, küsib Roland Tõnisson Objektiivi kolumnis.
Trumpile tehtud mõrvakatsest on nüüdseks möödunud nädal ja sotsiaalmeedias esinevad turvaeksperdid on juba kogu sündmuse detailhaaval lahti harutanud. Parandamaks Ühendriikide VIP-poliitikute julgeolekut teeksin meeleldi ettepaneku värvata meeskonnad alates ihukaitsjatest kuni turvastrateegideni (ilmselt on ka selline amet olemas) Eestist. Nii, nagu paavsti ihukaitse on värvatud Šveitsist.
Kahjuks jääb see vaid mind ennast lõbustavaks ideeks, sest ühe Tõnissoni võimalus mõjutada Ameerika Ühendriikides toimuvat on pea sama keeruline kui anda panust Eesti Vabariigiks nimetatud struktuurisüsteemi kujundamisse.
Suvi on olnud tõesti palav ja mitte ainult elavhõbedanäidu poolest termomeetris. Lisaks eelpool nimetatud Suure Lombi taga toimunud tulistamisele on keeranud tülli siinsed konservatiivid, andes rohket kõneainet sellel pisikesel maalapil, mida nimetatakse Eestiks. Oleme saanud teada, et puu alla jäänud, oma elutöö ära teinud inimese elu maksab umbes 7000 eurot. Oleme saanud teada, et Eesti patrioodiks saab inimene ainult läbi truudusevande Ukrainale, nagu näitas intsident noorkotkastega suvisel paraadil. Ja oleme saanud teada, et Eestil on uus kuberner või peaminister.
Ausalt – minul on keeruline teha neil vahet, sest mõeldes kõikidele eelmise kuberneri ajal ellu kutsutud plaanidele elanikkonna maksustamiseks ja uue kuberneri plaanitavale on keeruline seda valitsust pidada millekski, kes on mõeldud ellu viima eesti rahva, keele ja kultuuri jätkusuutlikkust. Selline tegevus on omane okupatsioonirežiimile.
Aga ilmselt tähendabki patriotism aastal 2024 uhkust selle üle, et keegi meie pisikese rahva seast on arvatud vääriliseks tõusma poliitparnassile sadade tuhandete inimeste vaesumise ja riigi julgeoleku ohverdamise hinnaga. Olla patrioot aastal 2024 tähendab uhkust selle üle, et meid ei survesta, ega riisu mõni võõra maa okupatsioonirežiim, vaid „meie enda valitsus."
Kui mõelda veel sellele, et pangad viivad maksuvabalt Eestist välja sadu miljoneid eurosid, sest „valitsused" lasevad eestimaalasi röövida pankadele palju soodsamatel tingimustel kui teistes maades, siis tekib jällegi küsimus – millises ühiskondlikus struktuuris me elame ja kui õigustatud on üldse iseseisvust, ehk rippumatust sümboliseeriva sinimustvalge trikoloori kasutamine praeguses olukorras?
Sisuliselt ei muutuks ju midagi kui hommikuti tõmmataks Pika Hermanni tippu Liidu plagu, mõne panga embleem või Ukraina sinikollane.
Oleme pidevate poliitiliste tõmbetuulte küüsis. Maailm on haaratud kummalisest suvisest rögasest köhast ja ei tohi toibuda. Maailma tuleb hoida pidevas hämmingu ja hirmu seisundis ning kõige paremini õnnestub see siis, kui tekitada ise olukordi, millele ka ise lahendus välja pakkuda. Ja see töötab, sest inimesed tahavad elada rahus. See on normaalse inimese üks soovidest ja igatsustest. Igaühte, kellel on lahendus konfliktidele, ollakse valmis kuulama ja tervitama. Kui see rahu sobib ka neile, kes hämmingut, hirmu ja lootusetust külvavad, siis võib rahu ka sündida.
Vahel ollakse rahutoomise nimel valmis hävitama kõik nii, et ei jää kivi kivi peale. Näiteks kui keegi rikub kellegi plaane, tuleb ta tappa. Sest vahel on parem, et sureb üks inimene, kui kogu rahvas. Loomulikult ei tõmba ma võrdusmärki Kristuse ega ühegi sureliku inimese vahele. Olgu ta kas või poliitik, kellele annaksin oma hääle. Lihtsalt tahan pöörata tähelepanu sellele, et kui inimest ei õnnestu tappa ajalehega või kohtusüsteemiga, siis jääb see üks, viimane vahend.
Lugesin mõnede intelligentideks peetavate tuttavate vestlust selle paljuräägitud atentaadi teemal. Peene ja sofistliku sõnakasutuse taha oli peidetud kahjutunne, et Trump jäi ellu: „Nüüd on kodusõda garanteeritud, sest paremäärmuslased…. jne jne." Selline reaktsioon oli hämmastav.
Kui valimised võitis Obama, või Clinton, ei olnud kusagil vabariiklaste märatsemisi, sest vabariiklased (ja konservatiivid üldse) on mõistuslikud olendid, kes enamuses suudavad saada hakkama ka kaotusevaluga. Nad ei vaja turvatube, kus võib pehmet mõmmit või kiisut pisaratega niisutades ette kujutada, et presidendiks sai sinu lemmik. Konservatiivid ei vaja enda väljendamiseks märatsemist, põletamisi, tapmisi.
Kui Trumpist sai president, kattusid Ühendriigid hüsteeriliste suurte laste protestilainetega, sest "edumeelsed" oma infantiilsuses näevad maailma vaid kahevärvilisena. Seepärast räägivad nad ka „vihkamisest," kuna ei ole suutnud omandada täiskasvanulikku maailmavaadet.
Ameerikas on kasvanud üles mitu põlvkonda vastutustundetuid inimesi, keda on raske nimetada kodanikeks. Kodanikuks olemise juurde kuulub ka vastutus enda ja ühiskonna ees. „Edumeelsus" võrdub tänapäeval sotsiaalpajuki molli täitmisega ja toitva käe suudlemisega. See inimkari on valmis elusalt sööma igatühte, kelle toitev käsi nimetab vaenlaseks, ja kes väidetavalt tahab tema tasuta lobi ära võtta.
Selline on olelusvõitlus Ühendriikides. Kodusõja-eelses situatsioonis on ühel poolel kodanikud, keskklass, kelle olemasolu on paljudele ebameeldiv. Ja teisel poolel massid, kelle arvates inimväärne elu võrdub võimalikult priske sotsiaalpajuki ning inimõigusega nõuda teistelt enda elatamist. Nende selja taga on jõud, kes oma poliitilise legitiimsuse tagavad sellise massi häältega – ka nende võltsimisega. Saame näha, kuidas seekord rakendatakse liberaalide valimisvõitlusse surnud, illegaalid ja lihtsalt tulemuste võltsimine.
Jah – nii infantiilne see elu on. Seda nukram on näha, kuidas kisendavad hüsteeriliselt „intelligendid", kes ei ole viitsinud süveneda ei Trumpi-aegse poliitika viljadesse, ega sellega, millisesse kaosesse on paisanud maa Bideni aeg – õigemini jõud, mis on tegutsenud selle seniilse, korrumpeerunud ja rikkis moraalikompassiga isiku maski taga.
Jah – nii infantiilne see meie elu ongi. Mitte parem kui nõukogude aeg, mil inimesed uskusid suuresti massipropaganda valesid: „Aga ajalehes on ju kirjas!" ehk „A v gazete vedj pišut!" Tõsi – kelle käes on massimeedia, selle käes on ka inimeste meeled.
Õnneks on alati olemas see pisuke hulgake, kes säilitab mõistuse, millel ühiskonna riismed püsivad ja mille pinnalt sünnib uus algus. Õnneks ei suuda parasiidid ja poliitinfantiilid kunagi kõike lõpuni näkki keerata. See on tore ja kummaline paradoks, mille eest tuleb ilmselt Loojale tänulik olla.
Ma ei taha lõpetada seda lugu pessimistliku tooniga, kuigi optimismiks on põhjust vähe, vaadates ka Eestis toimuvat ja kuidas väga suur osa eestimaalastest toimuvaga rahul on.
Ma tahaks anda head nõu, kuidas jääda ellu olukorras, kus lapsevanemaks olemisest on saanud kallis eralõbu. Olukorras, kus kubermang üritab eraomandust maksudega kägistades likvideerida keskklassi – mõtlevat ja vastupanuks võimelist osa ühiskonnast. Olukorras, kus idee rippumatusest ja iseseisvusest on sarnaselt nõukogude ajaga külge tagurluse ja kolkapatritotismi sildi. Olukorras, kus valimissüsteem on rakendatud üheainsa erakonna teenistusse ega ole võimalik kodanikuna ausalt tulemuslikul moel osaleda ühiskonna elus mujal kui lauluväljakul või õllesummeril.
Ma tahaks anda head nõu, aga mul ei ole seda, sest kubermangu haare üha tugevneb. Ent tugevaimad on ahelad ja rauad, mida inimene ise endale külge paneb, lootuses omanikule meeldida. Mul ei ole anda muud nõu ega teadmist, kui et orjastada saab vaid seda inimest, kes sellega ise nõus on. Vaata peeglisse ja küsi endalt, kas sulle meeldib olla ori, kelle ainsaks ülesandeks siin elus on lõuad pidada ja isanda varandust edasi kasvatada?
Sinu tugevus on sinu lapsed ja muud sugulased-hõimlased. Nemad on Sinu sambad, projektid ja investeering. Halvim, mida Sa saad teha, on öelda endale: "Ma ei taha tuua lapsi maailma, milles ei ole lootust." Parim, mida Sa teha saad, on olla ise lootus ja ustav alusmüür, millel püsid Sina ja püsib rahvas. Sest valitsused ja kubernerid tulevad ja lähevad. Sina ja sinu nimi peavad aga kestma.