Kuidas passivad kokku Kirki kritiseeritud nähtused ja Poitiers' ning Viini lahingud koos Lepantoga? Väga hästi, sest Viini all, Poitiers's, Lepantos ja Malta kaitsmisel viljeles Euroopa õnnestunud migratsioonipoliitikat – kaitstes oma rahvast orjastamise, tapmise ja rahvastiku väljavahetamise eest, kirjutab Roland Tõnisson.

Nende ridade kirja panemise aeg on ühe olulise sündmuse tähtpäev. 12.9.1683 .a. päästsid Poola kuninga Jan Sobieski väed Viini, mida oli piiratud 60 päeva. See lahing oli Türgi Euroopasse suunatud ekspansiooni lõpuks. Veidi pikemalt saab sellest lugeda Varro Vooglaidi kirjatükist.

Türgi kaotas 20.000 meest Viini piiramisel ja kuni 40.000 kahepäevases lahingus linna lähistel.

Koos Poola kuningaga olid lahinguväljal krahv Ernst Rüdiger von Starhemberg, Viini linna garnisoni juht ja linna kaitsja piiramise ajal (hukkus Buda piiramise ajal aastal 1686), kindralkomissar Antonio Caraffa (Itaalia kindral, kelle ülesandeks oli koguda vägesid Sobieskile abiks), Saksi kuurvürst Johann Georg III (vasaku tiiva juhataja), Lotringi hertsog Karl V, Baieri prints Georg Friedrich von Waldeck, vürst Stanislaw Jan Jablonowski (parema tiiva juhataja), ning hertsog Livio Odescalchi (Kiriku kindralkapten, kes finantseeris Sobieski sõjakäiku).

See ei ole ainus lahing, mille võitmisel Euroopa säilitas oma kristliku tsivilisatsiooni.

Karl Martelli võit Poitiersi lahingus 732.a. lõi tagasi Hispaania vallutanud araablaste sissetungi tänase Prantsusmaa territooriumile.

1565.aastal kaitses pisike garnison Malta saarel end edukalt Türklaste ülekaaluka väe vastu. Vastasel korral oleks moslemitele olnud tee avatud Itaaliasse.

Lepanto merelahing 1571.a. päästis Lääne-Euroopa taas kord Türgi invasiooni eest. Milline saatus oleks oodanud Euroopat, saab minna vaatama vabaõhumuuseumisse ehk niinimetatud Põhja-Küprose Vabariiki – Türgi poolt okupeeritud territooriumile, mida keegi peale Türgi enese tunnustanud ei ole.

Tänu nendele võitudele elame meiegi Tallinnas, mitte Revalbadis, ega lange viis korda päevas endise raekoja tornist kostva palvekutse peale põlvili, näoga Meka poole.

Inimene, rahvas, riik, tsivilisatsioon mobiliseeruvad üsna hästi, kui tegemist on selge, väljastpoolt peale tungiva vaenlasega. Hoopis teine on asi siis, kui inimene, rahvas, riik ja tsivilisatsioon mädanevad seestpoolt – enesehävitamise protsess on aeglane ja sageli märkamatu, enne kui lõpeb fataalselt.

Nagu on öelnud ühe lihtsa, ent samas sügava tõe Athose mäe püha Paisios: „Kurjus tuleb väikeste sammudega. Kui ta tuleks kõik korraga, siis ei oleks meid võimalik ära petta." Nii ongi Euroopa jõudnud oma väärtustega sinnamaani, et mõned aastad tagasi keeldus Viini linna vasakpoolne valitsust püstitamast mälestumärki linna päästjale Sobieskile, et mitte solvata türklastest immigrante. Poola vasakäärmuslased aga sodisid täis lahingu võitnud kuningale püstitatud mälestusmärgi kodumaal: „No nazies!"

Vasakäärmusluse ajupestus ei anna suurt lootust lääne tulevikule. Vasakliberaalne ideoloogia on kolme inimpõlve jooksul oma ülesande väga edukalt täitnud. Charlie Kirki mõrv avas selle mädapaise, mida kujutab endast kaasaegne, marksistlik sotsialism – väga troostitu on näha üle ilma, ka Eestis, rõõmustamas "valgustatud ja haritud" noorintelligente selle tapatöö üle: "Keegi pidi selle ju ära tegema." See on kõige leebem rõõmuväljend.

Ajakirjandus, mis omal ajal tõstis pea pühakuseisusesse ühe narkosõltlase, vägivallatseva afroameeriklase, libiseb väga pealiskaudselt üle Ühendriikides ühistranspordis mõrvatud Irina Zarutska juhtumist. Meie kodumaiste väljaannete reaktsioonidega on hea lugeja kindlasti kursis.

Toetudes Ameerika vasakpoolsetele väljaannetele, on 12. septembri Helsingin Sanomate võrguväljaanne avaldanud varahommikustel tundidel oma "järelhüüde" Charlie Kirkile. Üles on loetletud tema ja tema asutatud organisatsiooni "Turning Point USA"  kõik äärmusfašistlikud patud, mis igal korralikul kodanikul peaksid esile kutsuma vähemalt tülgastuse. Mõiste „traditsioonilised pereväärtused" on selles loos pandud irvitavalt jutumärkidesse.

Charlie Kirkil oli siis vale seisukoht soolise identiteedi, religiooni, kliimamuutuse, immigratsiooni ja relvakandmiseõiguse osas. Koroonaepideemia ajal levitas ta konspiratsiooniteooriaid ja võrdles vaktsineerimisnõudeid apartheidipoliitikaga.

Tuntud patriarhaalse šovinistina oli ta vastu abordipoliitikale ja soorollide ümberkujundamisele, nõudes abordipropageerijatele ja seksuaalvähemuste aktivistidele Nürnbergi kohtuprotsessile sarnanevat õigusemõistmist. Kirk julgustas tudengeid üles andma õppejõude, kes levitavad „gender-ideoloogiat."

Täiesti meelevaldselt tõlgitses ta Piiblis antud määratlust homoseksuaalsetele suhetele, nimetades seda "Jumala täiuslikuks seaduseks seksuaalküsimustes." Jutumärgid on HS poolt.

Kirk on kannustanud loobuma feminismist ja nimetanud aborte hullemaks holokaustist.

Kirk on suhtunud negatiivselt 1964.a. vastu võetud kodanikeõiguste seadusesse, mis keelab ahistamise rassiliste tunnuste, religiooni, soo või kodakondsuse alusel.

Kristlasest Kirk leidis, et riik ja kirik peavad üksteisele lähenema. Islamist arvas ta, et see on "mõõk, mida vasakpoolsus kasutab Ameerika kõri läbi lõikamiseks." Pealegi oli ta president Trumpi immigratsioonipoliitika suur toetaja ning uskus, et sellega on võimalik pöörata ümber elanikkonna väljavahetamisepoliitika, mida tegelikult ei ole ju olemas, nagu iga korralik inimene teab: "Ühendriikide Demokraatlik partei … soovib näha selle maa kokku kukkumist. Nad ei jõua ära oodata, millal valgest elanikkonnast saab siin vähemus … Rahvastikuvahetus ei ole teooria, see on tõelisus."

Muidugi levitas ta kohutavat teooriat, et "kliimamuutuse ideoloogia on marksistlik sünnitis. Selle tuumaks on marksism. See on  Trooja hobune ja hunt lambanahas."

Kirk oli Iisraeli toetaja ja Zelenski kriitik. Ta ei uskunud, et Iisrael näljutab gazalasi ja levitas kohutavat valet selle kohta, et jagamiseks määratud humanitaarabi hoopiski müüakse nii Ukrainas kui Gazas.

Doktorant Oscar Winberg on seda meelt, et Trump valab õli tulle, süüdistades vasakradikaale Kirki mõrvas. Pealegi on Kirki ja Trumpi pooldajad pöördunud Hitleri poole, nõudes samasuguseid radikaalseid meetmeid poliitiliste vastaste suunal ja see on väga-väga murettekitav – oli ju Hitler see, kes rääkis marksismiohust. Samas ei maini lugupeetud doktorant, et mitte „paremäärmuslasteks" sildistatud traditsionialistid, vaid just noored sotsiaaldemokraadid üle maailma ja ka Eestis kutsuvad üles mõrvama poliitilisi vastaseid, nagu on kombeks tõelistele leninlastele.

Utah kuberner Spencer Coxi sõnul oli Kirki tapmises kahtlustatav Tyler Robinson "graveerinud laskemoonale mitu sõnumit. Ühel neist seisis: "Hei fašist! Püüa kinni!". Teisel kuulil seisis: "Kui sa seda loed, oled sa gei. Lmao (naeran nii, et kõht kõveras – toim)". Ühel kuulil seisis "Bella ciao", mis viitab ilmselt Teise maailmasõja aegsele Itaalia fašismivastasele laulule."

Aga kuidas siis passivad kokku Kirki mõrv ja Viini lahing? Väga hästi. Need on mõlemad näited sellest, et alati leidub isikuid ja liite, kellele läheb korda maailmas toimuv ja kes ei vaata pelgurlikult kõrvalt, kuidas tapetakse ja orjastatakse nende ligimesi.

Kuidas passivad kokku Kirki kritiseeritud nähtused ja Poitiersi lahing koos Lepantoga? Väga hästi, sest Viini all, Poitiersis, Lepantos ja Maltal viljeles Euroopa õnnestunud migratsioonipoliitikat – kaitses oma rahvast orjastamise, tapmise ja rahvastiku väljavahetamise eest.

Kõige selle koletislikult orkestreeritud protsessi – Lääne hävitamise – valguses tunduvad kodumaised poliitsolvangud, mida erakonnad enne kohalike omavalitsuste valimisi üksteise pihta heidavad, väga labaste ja lapsikutena. Ometigi tahaks näha, et ka meie tasandil mõeldaks suurelt, sest suures müüris on igal tellisel ja kivil oma koht.

Viini sotsialistidest-marksistidest linnaisad kartsid solvata Türgi kogukonda, ega andnud luba Sobieski monumendi püstitamiseks. Tulemus on see, et Viini algkooliõpilastest identifitseerivad 41,2 % end moslemitena ja 34,5 % kristlastena. Viini linna müüri lammutasid Austria marksistid ise. Omast vabast tahtest.

Soome riigi piire on sotsialistid lammutanud viimased 35 aastat ja on nüüd sunnitud tõdema, et immigratsioonipoliitika "ei ole läinud päris nii, nagu me eeldasime. Meil on nüüd palju mõtlemisainet."

Kuni meie Euroopas „mõtleme" (loe: „väriseme paanikas, sest on hirm ja me oleme politsei ja kaitsejõud sisuliselt hävitanud") levib islamism Euroopasse ja Ameerikasse ilma tõsise vastupanuta. Ei jää, paraku, muljet, et ka Eestis võetaks selle takistamiseks kasutusele tõhusaid meetmeid.

Marksism meie sees vajab väljajuurimist. Alustada võiks kas või sellest, et nõuame meie endi ministritelt neile tegutsemisõiguse andnud rahva teenimist, mitte oma positsiooni kasutamist isiklike huvide mängulauana ja toidukünana, kuhu pererahvas peab nende kärssadele rokka üha rohkem ette kandma.

Tunduvalt suuremal mängulaual kui meie KOV valimised, võistles ja võitles Charlie Kirk. Ta suri, sest Tõde on valus. Ja Vale hammustab vastu.

Ma sooviks, et meiegi eri taseme poliitikud näitaksid üles sarnast riigimehelikkust. Seda leiab meil Eestis väga-väga vähestes. Kohe ära surema ei pea hakkama, aga lakeiliku roomamise võõramaise isanda ees võiks küll maha jätta.

Ja jällegi on selles olukorras hea tsiteerida Athose mäe püha Paisiost: „Kui ma ei teaks, et viimane sõna on Jumalal, siis läheksin ma maailmas toimuvat vaadates hulluks."