Kahetsuseta, meeleparanduseta, iseendale ausalt näkku vaatamata ja soovita üksteist mõista on nii eestlased, kui venekeelsed sarnased kahele kukele, kes tribüünidel soojadel kohtadel istuvate pealtvaatajate lõbuks on kokku lastud ja kes lõpuks mõlemad lõpetavad supipotis, ehk ühes pisikeses osakonnas globaalses rahvaste sulatusahjus, kirjutab vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.
Kas teate, miks on valitsejate kojanarre kujutatud kahevärvilistes rõivastes? Asi ei ole värvides, vaid materjalides. Narrirõivas oli sageli õmmeldud kokku kõige odavamast ja kõige kallimast kangast näitamaks, kuidas elu eri tahud heas ja halvas, odavuses ja kalliduses ning muudes vastandites kokku kuuluvad.
Narril oli õigus ja ka kohustus öelda kuningale seda, mida keegi teine ei julenud, ega ka võinud. Narr võis olla koguni aadlisoost ja seda ametit ei peetud sugugi halvaks, nagu ka mitte kuningliku tagumiku pühkija tööd, mille endale saamise nimel õukondlased intriigitsesid ja kõrvaldasid konkurente, et olla valitsejaga koos tema kõige intiimsematel momentidel.
Kojanarr oli seega üks omamoodi inimene, kes võis endale lubada paljutki. Hiljutistest selle ameti kandjatest tuleb meelde eelkõige Venemaa presidendi Putini statsionaarne „oponent" Žirinovski, kelle värvikas persoon ja vastuolulised sõnavõtud naerutasid venemaalasi ja panid värisema „pribalte" ehk Baltikumi rahvaid. Ta võis lubada endale valada solki ka sammastele, mida peetakse vene rahva iseteadlikkuse alusteks, ent on tegelikult vaid tüüpilise suurrahvaliku mütoloogilis-historiatsistliku fantaasia viljad.
Eesti elanikkond koosneb praeguseks suuresti kahest vastandlikust kogukonnast – eestikeelsest ja venekeelsest. Nagu kaks vastandlikku materjali. Kummagi arvates on nemad peenem osa ühiskonnast ja „see teine" kehvem, odavam, inetum ja liigne. Eestlased peavad venekeelset elanikkonda okupantide järeltulijateks ja venekeelsed – meelsed peavad eestlasi lõpuni mättasse löömata fašistideks.
Ebaloomulikult suur proportsioon venekeelset elanikkonda Eestis on loomulikult nõukogude okupatsiooni tulemus. Reformierakond suutis ometigi ületada nii Stalinit, Karl Vainot kui tervet nõukogude riiki migratsioonilaine lubamises riiki. Suutmata ja, tegelikult, soovimata kontrollida, millega on tegemist.
Eesti Vabariiki on sisenenud viimase paari aasta jooksul kümneid tuhandeid venekeelseid inimesi Ukraina sõjapõgenike sildi all. Asjaolu, et väga paljud neist on seda teinud uhiuute Ukraina passidega, ei ole valitsevaid poliitikuid morjendanud. Asjaolu, et need on mobilisatsiooniealised meesterahvad, ei ole olnud samuti probleemiks, sest nii on saadud juurde KOV-i valijaid, keda võib vastandada rahvuslikult meelestatud eestikeelsele elektoraadile ja nii on saadud üsna raske viht valimiskaaludele.
Ühes asjas näivad need kahte erinevat keelt ja kahte erinevat meelt olevad seltskonnad kokku köidetud – see on valitseva erakonna perepoliitika, mis on suunatud inimloomuse väärastamisele ja kahe soo loomupärase koostoimimise vähendamisele. Kaugema eesmärgiga nullida perekond kui loomupärane mehe – naise kooslus ja laste kasvukeskkond.
Valitsevas erakonnas on kindlasti väga erineva taustaga liikmeid, ning ei ole võimalik neid kõiki näha ühtse kambana, nagu ei ole see võimalik ühegi mitme tuhandelise organisatsiooni puhul. Ometigi on just see erakond asunud täitma suurt ülesannet – valmistada ette meie maad ja rahvast totaalsele allutamisele uue maailmakorra arhitektidele.
Siin ei ole vahet, kas inimese esiisad on olnud leegionärid SS-s, soomepoisid, laskurkorpuslased või muud sovietisoldatid. Meie kõigile on ette nähtud üks tulevik ilma isikuõigusteta ja eraomandita.
Mida eraldatumad ja vaenutsevamad on Eesti erinevad kogukonnad, seda lihtsam on selle projekti lõpuni viimine.
Eestlastel on aeg selg sirgu lüüa ja hakata peremeesteks omal maal. Oleme küll kannatanud palju erinevate okupatsioonide all, ent praegu on eestlase suurim vaenlane tema ise. Ei ole vaja süüdistada praeguses olukorras ei rasket minevikku, ei „pedesid", globaliste, ega „tiblasid."
Abortide, enesetappude, alkoholismi ja narkomaania läbi hukkub Eestis paari-kolme aasta jooksul enam inimesi kui küüditati 1941. ja 1949. aastal. Eesti rahva enesehävitamiseprotsessi lõpetamine on eesti rahva enese käes, kui seda vaid soovitakse. Hoolimata nautleva tarbijalikkuse kultiveerimisest üha suuremas ulatuses.
Venelastel on aeg heita endalt maha maailma valgustaja ning vabastaja enesepetlik kuvand ja teadvustada, millisena näevad teda naaberrahvad. Königsberg, Viipuri ja Narva on elavaks (õigemini poolsurnuks) näiteks sellest, mida toob endaga kaasa „vene maailm." Ei ole vaja näha naabrites vaid kas enda ajutiselt ärakaranud pärisorje või vaenlasi – on ka muid variante. On aeg XVI sajandist ja 1945.a. võiduparaadist välja tulla.
Ma ei ole naiivne kui usun ühisrinde võimalikkusse.
Ma väidan, et ilma kahetsuseta, meeleparanduseta, iseendale ausalt näkku vaatamata ja soovita üksteist mõista on nii eestlased, kui venekeelsed sarnased kahele kukele, kes tribüünidel soojadel kohtadel istuvate pealtvaatajate lõbuks on kokku lastud ja kes lõpuks mõlemad lõpetavad supipotis, ehk ühes pisikeses osakonnas globaalses rahvaste sulatusahjus. Barakisüsteemis, mille nimi on Euroopa Liit.