"Meie riik" valmistab ette orjastamist kaunite loosungite varjus. See ei ole esimene kord, mil valetades ja vägivallaga tehakse kodanikkond repressiivorganite mängukanniks, kirjutab Roland Tõnisson.

Üks koolivend teatas kunagi ajalootunnis õpetajale: „Aga minu isale Lenin ei meeldi!" Võib arvata, et sellele järgnesid sanktsioonid. Õnnetu isa, kelle veendumused lapsesuu läbi avalikuks said, pidi end võimuesindajate ees valgeks võõpama ja ilmselt see õnnestus, sest koolivend rääkis veel edaspidigi oma isast, kes täiesti pildis figureeris.

Õnneks oli 1980-ndate aastate algus ja brežnevliku arenenud sotsialismi õnnesära nautiv nõukogude ühiskond ei jahtinud vaenulikku elementi enam sellise entusiasmiga, nagu enne. „Küll see Stalini päike paistab täna alles palavaste," nentis linnaliinibussis keegi higistav tallinlane 30  aastat varem ja sai tänutäheks sellise arvamuse eest täiesti tasuta tuusiku Siberisse. Seal aitas rikastav metsaõhk nii mõnegi parteipoliitikast valesti aru saanu tagasi õigele teele, mis viis Suurele Õnnele.

Õnne on igasugust. Mõnikord leiab õnn inimese täiesti ootamatult teise inimese näol, vahel leiab keegi põllu sisse või vanasse hoonesse peidetud varanduse, või siis sünnib talle laps või lapselaps. Õnn on seegi kui juhtub inimesel olema keegi tark ja tore inimene, kes õpetab õigesti elama, tundma ära vigu ja laseb neist õppida. Kreeka keeli on sellise inimese nimetus „gerontos", mida ehk võiks maakeeli „elatanuks" või „vanakeseks" nimetada. Vanasti ei saanud Kreeka linnriikide etteotsa inimesed, kellel oli vanust vähem kui 60 aastat – vanadel tagurlikel aegadel arvati, et nooremal inimesel puudub elutarkus ja oskus suuremat inimkooslust juhtida. Tal peab olema ka julgust ning mõistust mitte kaasa minna sellega, mis näib olema kergem või ahvatlevam lahendus.

Õnnelik võib olla see rahvas ja ühiskond, kellel juhid võtta on. Sellised, kes julgevad ujuda vastuvoolu. Vahel julgevad eirata isegi loodusseadusi ja väänata Issandal Jumalal enesel lestad kahekorra. Sm Stalin tahtis suured jõed panna voolama vastupidi nagu kellamees Liblegi lubas Oskar Lutsu loos. Ainult et Lible tegi purjus peaga nalja. Stalin ei teinud.

Meil Eesti Vabariigis on vedanud. Meil on juhid, kes julgevad väänata seadusi.  Loodusseadusi. Ja Looja seadusi. Ka seekord on plaanid oskuslikult presenteeritud kui tee uude ellu, õnnelikku ühiskonda. Kodanikele presenteeritakse suursaavutust – pika ja higirohke töö tulemusena on valminud strateegia, „mis keskendub LGBTIQ-inimeste võrdse kohtlemise, heaolu ja turvatunde edendamisele. Koostöös riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seatakse ühine eesmärk liikuda Eesti suunas, kus kõik inimesed saavad tunda end turvaliselt, hoituna ja kaasatuna."

Siinse loo autor kipub arvama, et tegemist on siiski pigem Brüsselist saadetud korraldusega, mis on maarahvale arusaadavasse keelde pandud. „Gerontoseks" määratud noorpoliitik Keldo on selle allkirjastanud ja mõisa rõdult kodanikele teatavaks teinud.

Kunagine tuttav, kes kogu elu oli elanud Saaremaal, rääkis, et neil oli külas enne sõda ühes talus elanud kaks naist. Üks nägi välja nagu naine ikka, teine aga kandis meeste riideid, tegi põllutööd, jõi meestega koos õlut ja mängis kaarte.

„No olid teistsugused, aga see oli nende eneste asi," rääkis vanadaam. „Eks me ka lastena imestasime, et miks see tädi onu moodi on, aga meil oli palju muudki teha kui nende elus tuhnida." Täpselt samuti arvas ka kogu küla.

Kui asetada praegune sakste korraldus toonastesse oludesse, siis tähendanuks see tolle küla inimeste jaoks järgnevat: „Te ei tohi neid inimesi enam kiusata, narrida, ega tõrjuda. Neid peab lubama jaanitulele ja laadapäevadele võrdselt teistega ja kui hakkate valima järgmist külavanemat, siis parimaks kandidaadiks võiks olla keegi naisterahvas, kes meeste riideid kannab. Soovitav on leida külaelanike seast ka keegi ahistaja, keda võiks teistele näituseks raudu panna."

„Millal keegi neid narris või kiusas või millal neid laadaplatsilt minema on aetud," küsiksid külainimesed käsi laiutades. Ent see ei huvita saksu ja suurest linnast saadetud inimene hakkab sellest päevast alates elama külas külainimeste eneste leival. Ta saab õiguse küsida igalt inimeselt, kuidas suhtub tema sellesse tallu, kus too naispaar elab. Küla sajanditepikkuses ajaloos oleks see pretsedent.

Allegoorilist juttu võib ju rääkida, ent tegelikkus on paradoksaalne ja kurjakuulutav. Eluõigust on saamas uus inkvisitsioon, millel saab olema õigus otsustada inimeste elude üle. Kõik uus on ammu unustatud vana. Lisan siia jutu lõpuks ühe meenutuse Stalini-aegsest inkvisitsiooniperioodist. Ometigi – sm Stalin sureks kadedust maha kui ta näeks, millised jälitustehnoloogiad on tänapäeval olemas. Toona oli vaja läbi ajada „käepäraste vahenditega" ja inimmaterjaliga.

Meenutab Tarusi küla elanik, keda kutsuti Dusja-eideks: „37. aastal olin ma külanõukogu liige. Saime käsu – anda NKVD-le välja kolm trotskisti. Ei olnud meil mingisuguseid trotskiste, ega olnud me neist kuulnudki. Pidasime nõu, valisime välja kolm võõrast, kes olid hiljuti Tarus´i saabunud, pealegi pobulid ja andsime ära. Viidi nad minema.

Läks mööda kaks kuud, jälle käsk – andke kolm trotskisti! Aga nagu neid ei ole olnud, ei saanud ollagi. Noh. Pidasime nõu. Valisime välja kolm kehvemat meest – joodikud, kaltsakad, skandalistid – ja andsime üle. Viidi ära.

Ei läinud kuudki, kui jälle kirjutasid: andke kolm trotskisti ette! Pidasime nõu eitedega, pidasime nõu vanameestega – no ei ole enam kedagi võtta. Mehed tulid siis kokku, istusid maha, kirjutasid kõik oma perekonnanimed, panid mütsi sisse, tegid ristimärgi, kutsusid lapsukese ja lasid tal kolm paberitükki välja võtta ja nimed ette lugeda. Kolm nime kõlasid. Panid oma asjad kokku, jätsid kõigiga hüvasti ja läksid. Mäletan, nagu oleks see olnud eile, kuidas me suletud Ülestõusmise kiriku juures seisime ja neile järgi vaatasime. Tagasi ei tulnud keegi."

Toona oli eluohtlik tunnistada antipaatiat Lenini ja tema kamarilja vastu. Aastatel 1917–1918 oli väga lühike periood, mil nõukogude võim ei olnud veel nii kinnistunud, et oleks võinud karistamatult suuri repressioone läbi viia.

Praegu on meie aasta 1917. Tolle aasta suvel ei astutud leninlastele vastu, sest arvati, et „see kõik läheb üle ja ega siis selline ebanormaalsus kaua kesta saa!" Sai, ja kuidas veel!

Praegu on meie aasta 1917. Kui me ei taha totaalset, repressiivset süvariigi orjust, siis tuleb sellele otsustavalt vastu seista.

Rahvas suudab palju, KUI ta oma arvamuse teatavaks teeb. Kas meie tahame ka hakata mütsi seest nimesid välja loosima, et oleks mõni „homofoob" ette anda?