Aastal 2021 ei seisa Eesti riik ei eestlaste, ega kellegi teise eest, vaid istub kupja kombel peremehe eestoas ja ootab käske, mida matsirahvale edasi käskida. Kui vaja, siis repressioonide abil need peale suruda. „Eesti iseseisvus" ei ole enamiku poliitikute ja parlamendierakondade jaoks muud kui ebameeldiv rudiment, mõiste, mida on hea kasutada vahel harva selleks, et pööbel ja matsirahvas teaks, et ka kilter, kubjas ja aidamees on ühed nende seast. Me oleme tagasi seal, kus olime 20. augustil, 1991. aastal, leiab Roland Tõnisson.
Ametliku versiooni järgi on Eesti saanud olla iseseisev kauem kui esimesel perioodil, aastatel 1918-1940. Sisuliselt oli Eesti kaotanud ometigi oma „rippumatuse" sel hetkel, kui kirjutas 1939. aasta septembris alla baaside lepingule. Vormiliselt oli Eesti jätkuvalt iseseisev riik, punaväelased andsid Eesti ohvitseridele au ja eriti agaralt tegid seda tuletõrjujaid nähes – neil oli, nimelt, pükste peal kaks triipu, nagu nõukogude kindralitel.
Kõrged riigiametnikud rahustasid kodanikke erinevate lubadustega ja kaval idanaaber mängis head, suuremat venda, kes on pisikesed rahvad Balti mere läänekaldal oma kaitsva tiiva alla võtnud. 1940. aasta jaanuaris viibis Laidoner visiidil nõukogudemaal ja sai Stalinilt kingiks tema pühendusega portree koos suulise kinnitusega: „Joann Jakovlevitš! Kui Teil peaks kunagi tekkima probleeme, siis pöörduge isiklikult minu poole!" Seda Joann Jakovlevitš Laidoner ka tegi Vladimiri vanglas aastal 1952, 11 aastat pärast vahistamist. Venemaal, kuhu ta oli saadetud koos abikaasaga asumisele. Pöördumise peale ta viidi üle teise, rangema režiimiga vanglasse, kus nõukogude korra viljastavates tingimustes ka tema hing arvas end heaks kehast eraldada.
Iseseisvus. Rippumatus. Iseolemine. Kas Eesti territoorium ja rahvas ongi viimase sajandi jooksul olnud vabad peale perioodi, mis jäi Vabadussõja ja baaside lepingu vahele? Kas võis pidada riiki ja rahvast vabaks peale Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööret 1934. aastal? Kas ei piirdunudki demokraatlik, iseotsustamise periood aastatega 1918-1934? Ajaloolase Jaak Valge sõnul kuulus Eesti Vabariik toona liberaalseimate riikide hulka ning liberaalsus ei olnud sel ajal veel ajulageduse, põhimõttevabaduse ja madalaimate instinktide paradiisliku kasvulava võrdkujuks. Seega igati positiivne hinnang ühele maale ja rahvale. Läheb natuke veel aega mööda ja saame ajalooliselt distantsilt teada, kui mitu aastat, kuud, nädalat või lausa päeva oli Eesti riik vaba välismaistest mõjudest pärast 20.8.1991? Või peaksime rääkima minutitest?
Hea lugeja teab, et loodus tühja kohta ei salli. Meie maailm on üles ehitatud nõnda, et kapital, vesi ja loodus tungivad sinna, kuskohast taanduvad konkurendid ja kirve-labidaga inimene. Majandusest rääkides võime veel parafraseerida tuntud linateost: „Hea ettevõtja on see, kes suretab kõik teised võistlejad välja." Meie praegust olemist ongi iseloomustatud kui välismaise kapitali möllamise aega Eestis. 1990. aastate algusest mäletavad vast paljud orjalikku kummardamist konverteeritava valuuta ja selle omajate ees. Tallinna vanalinna müüdi kõvade sandikopikate eest välismaalastele ja tänapäevalgi omavad väga suurt osa Eesti territooriumist välismaalased – ehk „investorid".
Sisuliselt ei ole me üheksakümnendatest välja saanudki, kuigi kalendrilehtedel on aastanumber juba tiba edasi kerinud. Mentaliteedilt oleme jäänud sinnasamasse punkti, kus üks eestlaste delegatsioon USAs, kes võis endaga rahulolevalt (vist aastal 1992) ajakirjanduses nentida: „Peaaegu oleksime kokku saanud osariigi asekuberneriga, aga siis tuli tal midagi vahele." Delegatsioonil ei tulnud ilmselt pähegi, et sealses keeles tähendab see viisakalt öeldes: „Te ei lähe meile korda ja me ei kavatse oma aega teiesuguste peale raisata." „Meie omad" olid aga õnnelikud, et neid oli lubatud kohaliku kapitooliumi eesruumis „coolerist" vett jooma, kuni suured saksad nende suhtes mõne otsuse vastu võtavad. „Great success!" nagu hõiskaks sellisel puhul rahulolevalt rahvusvahelise mehe võrdkuju Borat Sagdijev.
Igal maal ja rahval on õigus vabadusele ja käia selle vabadusega ümber nii, nagu oskab. Ka valesti. Katse-eksituse meetodil areneb ju kogu maailm. Vahel on eksimused väga rängad ja õppetunnid enam kui valusad. Nendel, kes on võtnud endale õiguse otsustada oma maa ja rahva elu-olu ja saatuse üle, on väga suur vastutus. Mitte küll oma riigi ja rahva ees, sest Eestis võib riigitüüri, või selle väiksemate hoobade juurde pääsenud inimene, ilma igasuguse riskita ja isikliku vastutuseta, lihtsalt eksperimendi mõttes, viia ellu oma piiramatu fantaasia vilju või lihtsalt kultiveerida oma võhiklikkust. Järelvalve ja vastutuse puudumine ei ole aga vabadus. See on kahjurlus.
Riigi ja omavalitsuse kassast raha erakonna kaukasse kantimine on kuritegu. Aga meie patuse maa peal toimuvadki asjad, mida on võimalik inimeste eest ära peita ja saladuses hoida. Teispoolsuses tuleb aga vastutust kanda iga riigi, omavalitsuse või MTÜ kassast varastatud sendi eest, iga dokumendi ja valimistulemuse võltsimise eest, iga „kuu peale" saadetud kodaniku eest, kelle häda on „valitsejatele" vaid kui „kärbse sumin nende kõrvadele."
Meie maailm ei ole, muidugi, ideaalne. Inimesed on ekslikud. Otsida ideaalselt eksimatut indiviidi surelike seast, nagu nüüd presidendi „valimiste" eel, oleks lausa norimine. Aga norida, kritiseerida, ilkuda ja mutta trampida armas eesti rahvas oskab ja teeb seda mõnuga. Sageli mustamisehurmas märkamata, mis toimub tema ümber.
Aastal 2021 oleme olukorras, kus üks suurriik on osutunud väga haavatavaks, nagu metsloom, kes vanaduse tõttu ei suuda oma suuri kihvu enam nii edukalt laksutada. Loodus aga tühja kohta ei salli ja territoorium, kus vana loom enam jahti pidada või alfa-isast mängida ei jaksa, võetakse teiste poolt üle.
Ka 1940. aastal tõestati eesti rahvale Belgia, Hollandi, Taani ja Norra näitel, et üks väikerahvas ei või olla väljaspool liite, sest üksi on ta haavatav ja koguni surmatav. See on tõsi – liite on ikka sõlmitud lähtuvalt vajadusest ja kasust. Ent kas üks väikerahvas peab selle juures popsi kombel „liitlase" eeskojas, müts näpus saksa ees küürakil seisma, näol lipitsev ilme? Valmisolekuga täitma „liitlase" (sisuliselt peremehe) iga kapriisi? Elu näitab, et see kuulub Eesti poliitilise eetika parimate näidete juurde – endistest kommunistidest on saanud euroliberaalid, kes on, nagu varem, jätkuvalt valmis eesti rahvast „pidama" vaos koerte abil. Kui meil hakkaksid maksma jüaanid, siis laseksid nad teha silmakitsenduseoperatsiooni ja räägiksid, kuidas „ju lapsena igatsesid merd Kollast, Jangtse ja Huanghe jõgesid nemad."
Tõele au andes ei erine ju Eesti Vabariigis leiduv mujal maailmas toimuvast. Aga! „Ega mujal asjad teisiti ei käi", on kõige tapvam ja küünilisem vabandus meie maal toimuvale suitsidiaalsele ellusuhtumisele. Üks pisike, võimalik, et hääbuva keeleruumi ja kultuuripärandiga rahvas ei või elada nii ennasthävitavalt, nagu me seda praegu teeme. Poliitilise ladviku kilter-kubjas-aidamees-stiilis suhtumine oma rahvasse on üks asi. Teine lugu on see, et kolm aastakümmet ilma punavõimuta on meile kujundanud illusiooni iseseisvusest ja riigist kui eesti rahva kestlikkuse nimel pingutavast kooslusest.
Aastal 2021 ei seisa Eesti riik (õigemini võimurite kamarilja) ei eestlaste, ega kellegi teise eest, vaid istub kupja kombel peremehe eestoas ja ootab käske, mida matsirahvale edasi käskida. Kui vaja, siis repressioonide abil need peale suruda. „Eesti iseseisvus" ei ole enamiku poliitikute ja parlamendierakondade jaoks muud kui ebameeldiv rudiment, mõiste, mida on hea kasutada vahel harva selleks, et pööbel ja matsirahvas teaks, et ka kilter, kubjas ja aidamees on ühed nende seast. Pealtnäha. Nii olid Auschwitzis ja mujal koonduslaagrites sakslaste agaraimateks käsilasteks „capod" – vangide seast määratud barakkideülemad, kellele anti võim kaasvangide üle. Ja seda võimu koos kaigastega nad armastasid kasutada.
Ei või olla rõõmus „taasiseseisvumise" päeval nentides, et eesti rahvas on jäänud kestma vaid tänu sellele, et on seistud ise enda ja oma järglaste ellujäämise, ning elus edasijõudmise eest. On jäänud kestma, hoolimata erinevate valitsejate püüdlustest see rahvakild maha suruda. Ei või tunda rõõmu tõdemuse üle, et eesti rahvas peab suutma ennast säilitada ka tänaste kiltrite, kubjaste ja aidameeste-naiste kiuste. Ei või tunda head meelt, et peab täna rääkima illusoorsest iseseisvusest, mis on ammu minetatud pankadele ja meretagustele peremeestele.
On kahju, et „Eesti Vabariik" on kujunenud kehandiks finantside ja loodusrikkuste väljapumpamiseks, et elanikkonnas nähakse vaid eluskarja, kellest ollakse huvitatud sellevõrra, kui palju on temas säilinud tootlikkust ja kasumlikkust.
Euroopa suurriikide jaoks ei tähenda Balti riigid midagi ja Ühendriigid kujutavad endast suurt elajat, kes ei jaksa enam oma koopast kaugemale eriti minna. Seega oleme olukorras, mis on olnud meie maal läbi ajaloo juba korduvalt. Läbi selle ajaloo, mis on meile õpetanud, et ajaloost ei õpita midagi.
Seda teavad need, kes on pidanud omal nahal kogema suurriikide tõmbetuuli. Nagu Harry-Lembit Sibrik, kelle sõjamemuaarid on hiljuti päevavalgele tulnud. 18-aastase noormehena sõtta viiduna, 20. diviisi võitlejana Narva rindel haavata saanuna, vangilaagrist elusana naasnuna, esitas ta küsimuse taasiseseisvunud Eesti otsustajatele, kes rääkisid hädavajadusest liituda NATO ja Euroopa Liiduga ja tõstatasid küsimuse ajateenistuse lõpetamisest: „Kui Venemaa taas soovib Baltimaid ja nende sadamaid endale ja tema armee trügib üle Narva jõe läände, kas meie rahvas lubab oma maaga niimoodi käituda? Kas me ei mõtlegi vastu hakata? Või ootame, et NATO üksused suunatakse venelaste vastu? Vastan otse – see on utoopia, keegi ei tule meie maa eest sõdima." Sama küsimus oli paljudel. Vastuseks on saadud rahustavaid-uinutavaid, üldisi, loosunglikke vastuseid. Õnneks ei läinud läbi idee kaotada ajateenistus, kuigi surve valijate häälte nimel oli tugev.
Andku hea lugeja mulle andeks need kibedad sõnad, aga juubeldada päeval, aastal, mil oleme praktiliselt kogu oma iseseisvuse käest ära andnud, on ilmvõimata. Ei saa kõnelda „rippumatusest", kui vabadusest ja kokkuhoidmisest rääkides peetakse silmas tingimusteta allumist rahamaailma diktatuurile. Kui rahva ühtsus peab tähendama kummardamist globalistliku sulatusahju ees, mis ei hooli meist kellestki indiviidina ja mille jaoks tähendab eesti inimene midagi vaid karja kuuleka liikmena.
Seega ei soovinud ma 20. augustil 2021. aastal, „head taasiseseisvuspäeva", vaid oskust eraldada terad sõkaldest ja näha läbi hunte lambanahas. Eestimaa on sinu enda kätes, hea lugeja. Kas mäletad seda kolmekümne aasta tagust loosungit?
Me oleme tagasi seal, kus olime 20. augustil, 1991. aastal.