Millisest kirikust peavad lugu selle maailma „vägevad"? Käesolevas kirjatükis annab Roland Tõnisson väikese ülevaate kirikute ja riikide, täpsemalt Vene riigi ja kiriku suhetest murdelisel, punase riigipöörde järelisel ajal.
Kirikute ja riikide suhted on olnud pilvitud ilmselt vaid olukorras, mil kirikud on täielikult allutatud riigi kontrolli alla. Hitleri ajal ühendati „riigipiiskopi" Ludwig Mülleri alluvusse kõik Saksamaa evangeelsed maakirikud. Slovakkia nukuriigi president, katoliku vaimulik Jozef Tiso kuulutas oma riigi Tšehhimaast sõltumatuks sisuliselt Hitleri nõudmisel. Novgorodi peapiiskop Leonid allutas Ivan Julma ajal oma piiskopkonna ja vaimulikud Ivani "erivägedele" opritšninale, teenides sellega ära tsaari heakskiidu ning oma isikliku positsiooni tugevnemise.
Ei ole aga midagi ajutisemat kui rahvamasside armastus ja ülemate protežeering. Mõnda aega oli „riigipiiskop" Ludwig Müller füüreri soosingus, ent kui see lahtus, üritas Müller teenida kannuseid vaimulikkonna üle kontrolli suurendamisega ning kiriku noorteorganisatsiooni allutamisega Hitlerjugendile. See ei aidanud tema isiklikule reitingule siiski kaasa.
Kui Kolmanda Riigi välisministeerium üritas füürerile selgeks teha, et liitlastega tuleb ka suhteid hoida ja nendega suhelda, arvas Hitler, et ta võib kulutada hispaanlaste Franco jaoks ühe päeva, slovakkide Jozef Tisole, „sellele pugejale", nagu Adolf end väljendas, aga piisavat lõunasöögist geniaalse Juhi seltsis.
Järgmisel kuul täitub 105 aastat olulisest sündmusest, mis puudutas ka Eesti- ja Liivimaad ja avaldab oma mõju tänaseni. 18. novembril 1917. a. valiti Venemaal kirikukogul patriarhi, kelle tool oli olnud tühi alates Peeter I ajast, kes asendas kirikupea keisrile meelepärase ja kuuleka sinodiga. Tsaar Peeter ei kannatanud enda kõrval konkurente ja patriarhitool oli jäänud tühjaks aastal 1700, kui suri kirikupea Adrian. Lõplikult asendati patriarh ilmaliku sinodiga ja selle peaprokuröriga, keisri "just nii"-mehega, aastal 1721. Peeter ei sallinud selgrootust ja tal oli küllalt põhjust põlata riigivõimu ees koogutavaid piiskoppe, kes otsisid pigem austust inimestelt kui Jumalalt. Antud juhul siis ühelt inimeselt – tsaarilt.
Keiser Peeter irvitas kiriku üle omal moel ja pani riigivõimudega flirtivatele kirikuvürstidele koha kättenäitamiseks kokku „lõbusaima, hullumeelseima kõigejoomarliku kogu", vihjates selle nimetusega kirikuhierarhiale ja piiskoppide sinodile. Oma joodikliku kogu etteotsa seadis Peeter „vürstpaavsti", keda tituleeriti kui „targim ja narrim kogu Jauza patriarh." „Patriarhil" oli 12 kardinali, igaüks neist kirjeldamatu söömar ning joomar. Lisaks sellele terve suur hulk inimesi, kellele anti kirikut pilkavad nimetused. Kui vanasti küsiti ristitavalt täiskasvanult: „Kas sina usud?" siis sellesse kildkonda astumisel küsiti: „Kas sina jood?" Selles bakhanalistide hierarhias olid välja töötatud vastav edutamisereglement ja pidustused, mis kopeerisid kirikuelu, ent selles komejandis osalejad vandusid truudust Bacchosele. Jooma- ja söömateenrid tõotasid olla kogu aeg vines ja mitte kunagi kainena magama heita.
Kas maksab lisada, et väga vähesed kiriku juhtkonnast söandasid üldse midagi arvatagi sellest?
1699. aastal, veel patriarh Adriani elus olles, korraldati Suure Paastu esimesel nädalal „kahetsusrongkäik" eeslite ja muulade seljas. Joomapaika jõudnuid „õnnistas" vürstpaavst kahe piibuvarrega moel, nagu õnnistab oma kogudust kaksik- ja kolmikküünlaga piiskop. Toonasest tolatsemisest võiks rääkida pikalt, ent säästame head lugejat jubedamatest detailidest.
Sellises õhkkonnas sai alguse vana Venemaa surumine kaasaegsuse klantspildile, senise kirikuelu lammutamine ja kuni Aleksander III ja Nikolai II valitsemisajani oli kirikule, vaatamata pingutustele olla valitsejatele meelepärane, kõige kõrgemalt tasemel vajutatud külge stagnatsiooni ning vaimupimeduse pitser.
1917. aasta sinod pidi kurvastusega tõdema, et hoolimata kahe viimase keisri kirikusõbralikust poliitikast on usuvastane tegevus ja ühiskondlik, ilmalik kriitika kandnud kibedat vilja: „Paljudes kogudustes on talupojad (pärast Veebruarirevolutsiooni, R.T.) vägivaldselt võtnud enda valdusse kirikumaid, kündnud üles koguduste töötegijate ülalpidamiseks eraldatud põlde ja maha võtnud metsi. Sama saatus on tabanud ka mõningaid kloostreid … Septembri alguses ühes Orlovi läheduses asuvas külas tapeti elajalikult Grigori Roždestvenski, austatud vaimulik. Seda tehti tema naise ja teismelise sugulase silme all. Olles riisunud raha, röövlid põgenesid, kohaletulnud koguduseliikmed aga, nähes vereloigus lamavat karjast, hakkasid äsja lesestunud preestriemanda silme all nende varandust laiali tassima. Sellest on näha, et terved külad võivad muutuda kurjategijateks."
Üle terve maa veeres vaimulike tapmise laine, rööviti paljaks kirikuid, pandi toime pühaduseteotusi. Kusjuures seda ei teinud võitlevad ateistid, vaid karistamatusest joobnud huligaanid, kelle tegevuse kiitis vaikiv enamus heaks. 10. detsembril 1917, veidi enne seda kui nõukogude võim andis välja korralduse rekvireerida Kurski kubermangus asuva Belogorski kloostri vara, organiseerisid kohalikud elanikud vabatahtlikult valve, et mungad ei saaks väärisesemeid varjule viia.
Liisuheitmisega valiti patriarhiks Moskva metropoliit Tihhon, kelle arvates oli sellega talle selga pandud märtrirüü, sest oma veendumustest taganeda ta ei saanud. Ta arvas, et vastasseis saatanliku punavõimuga on vältimatu. Ja ta ei eksinud. 19. jaanuaril 1918, veidi enam kui kuu aega hiljem, oli ta sunnitud tegema avalduse, mida nimetatakse oma tuntuse poolest lihtsalt „patriarhi läkituseks."
Jumala armust Moskva ja kogu Venemaa Patriarh,
Issandas armastatud ülemkarjastele, karjastele ja kõigele ustavale Venemaa Õigeusu Kiriku karjale
"Hoidku Issand meid selle kurja ajastu eest."
(Gal.1,4)
Tulge mõistusele, meeletud, lõpetage oma verised arveõiendused. See, mida teete, ei ole vaid julm tegu. See on tõesti saatanlik töö, mille eest teid määratakse tulevases, hauataguses elus, Gehenna tulle ja hirmus needus tabab teie järeltulevaid põlvi praeguses, maises elus.
Meile Jumala poolt antud väega keelame teid astumast Kristuse Salasuste (sakramentide, R.T.) juurde, anname teid kirikuvande alla, kui te veel üldse kannate oma ristinime ja kas või sündimise poolest kuulute õigeusu Kirikusse.
…
Kus on Kristuse Kiriku sellise mõnitamise piirid? Kuidas ja millega võib peatada nende raevukate vaenlaste pealetungi?
Kutsume kõiki teid, Kiriku usklikke ja ustavaid liikmeid: asuge teie püha, solvatud ja taga kiusatud Ema kaitsele.
Kui aga on vaja ka kannatada Kristuse ees, kutsume teid, Kristuse armastatud rahvas, kutsume teid koos endaga püha apostli sõnadega: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk" (Rm 8:35)?
Teie aga, vennad ülemkarjased ja karjased, viivitamata tundigi teile pealepandud vaimutöös, kutsuge leegitseva innuga oma karja kaitsma õigeusu kiriku õigusi, mille kallale nüüd on tungitud. Asutage koheselt vaimulikke liite, kutsuge mitte sunniga, vaid vaba tahtega (rahvast, R.T.) vaimulike võitlejate ridadesse, mis välisele jõule astuvad vastu oma püha innustusega. Ja me usume kindlalt, et Kiriku vaenlased jäävad häbisse Kristuse risti jõul, sest muutumatu on see Jumaliku Ristikandja Enese lubadus: „Sellele kaljule Ma ehitan Oma Kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest võitu " (Mt 16:18)
Тihhon, Moskva ja kogu Venemaa Patriarh. 19. jaanuar 1918 a.
1922. aasta maikuust kuni juunini 1923 oli patriarh sunnitud olema koduarestis Moskva Donskoi kloostris. Selle ajal tugevnes ateistlik ja kirikuvaenulik propaganda, tapeti jätkuvalt vaimulikke ja rüvetati pühakodasid.
Ent vaevalt jõudis patriarh koduarestist vabaneda ja end rahva ees näidata, kui tema juurde hakkasid voorima ateistliku propagandaga kaasaläinutest patukahetsejad. Patriarhil ei olnud inimeste ja avaliku arvamuse mõjutamiseks ometigi mingeid instrumente. Ta teenis ja oli ustav Jumala Sõnale. Ta teenis Moskvas, Petrogradis ja mujal linnades, kirikutes ja kirikutreppidel, kui pühakojad olid suletud. Võttis hommikust õhtuni vastu abipalujaid ja viibis rahva keskel neid julgustades oma isikliku eeskujuga. Ta organiseeris ka 50 miljoni dollari ulatuses abi näljahädalistele, kes olid langenud kodusõja ja kommunistliku riigikorralduse ohvriteks. Sellest hoolimata mustas nõukogude „ajakirjandus," toonane peavool „Pravda," „Izvestija" jt väljaannete näol, kirikut ja süüdistas Tihhonit kirikuvarade väljasmugeldamises riigist, et vältida nende rekvireerimist näljahäda leevendamise eesmärgil. Samal ajal kasvatasid enamlaste juhid Lenin, Trotski ja teised oma isiklikke pangakontosid Šveitsis.
Lenin kirjutas 1923. aasta suvel Poliitbüroosse: „Just praegu, kui nälgivates piirkondades vedelevad teedel sajad, kui mitte tuhanded laibad, võime kiriklike väärtesemete äravõtmist korraldada kõige metsikuma energiaga, me peame ta (vaimulikkonna, toim) maha tallama sellise julmusega, et nad ei unustaks seda mitmekümne aasta jooksul. Mida enam reaktsioonilise vaimulikkonna ja kodanluse esindajaid meil õnnestub sel põhjusel maha lasta, seda parem."
Sellel ajal võis ettekannetes, mida Felix Dzeržinskile, julgeoleku šefile, saatis kirikuküsimusi kureeriv tšekist Tutškov, lugeda järgmist: „Rahvasummas on märgatav religioossete tunnete tugev tõus, kirikud on tulvil, nagu ei kunagi varem. Tihhonit peetakse juba märtriks." Need ettekanded sundisid Felix Edmundovitši paluma Poliitbürood kohtuprotsessi edasilükkamist. Nimelt plaanis enamlik riigivõim viia 1923. aastal läbi ulatuslikku ja kõmulist kohtuprotsessi, mis oleks päädinud patriarhi jaoks süüdimõistvalt ja kõrgeima karistusmääraga – mahalaskmisega.
Dzeržinski kartis, et patriarhi hukkamine annab Tihhonile märtrioreooli ja kutsub esile veelgi tugevama religioossuse tõusu. Ettekannete kohaselt oli patriarhi populaarsus järsult kasvanud isegi tehaste tööliste seas, keda oli peetud nõukogude võimu alussambaks ja endise korra veriseimateks vaenlasteks. Välismaalastest diplomaadid tõdesid raportites, et elanikkond on haaratud religioossest tõusust ja veebruarirevolutsiooniaegne antiklerikaalsus on asendunud „klerikaalsusega" – kirikud olid inimesi täis ja argipäeviti oli näha palves inimesi tänavatel pühakodade juures.
Kuidas siis õnnestus patriarh Tihhonil muuta „avalikku arvamust" kõigest viie aastaga äärmuslikust kirikuvaenulikkusest, heal juhul ükskõiksusest, kiriku soosimiseni ja usuelu olulise elavnemiseni? Ei millegi muuga kui ustavusega Jumala Sõnale ja hea karjasetööga.
Peab ka ütlema, et mitte keegi Vene kiriku piiskoppidest ei öelnud patriarh Tihhoni valitsemiseajal lahti kirikust, kuigi nende keisriaegne mõnus elu asendus nõukogude korra „viljastavates tingimustes" vaesuse ja ohuga elule. Vaid mõned üksikud preestrid kahetsesid oma „usupimedust" ja loobusid vaimulikuametist. Hiljem olid lood teisemad, aga see on juba teine teema.
Lõpetuseks olgu öeldud, et antud kirjatüki näol on tegemist lihtsalt pisikese kirikuloolise ajarännuga näitamaks, et koogutavat kirikut ei austa keegi. Ei mingeid paralleele tänapäevaga.