Eesti rahva vaimu on viimase paarikümne aasta jooksul üritatud katki murda igal valimisel, mil on kasutusel olnud e-„hääletus." Seda tehakse iga kord, kui avalikuse eest varjatult võetakse vastu eesti rahva säilimise seisukohast kahjulik otsus. Üks selgroog ei suuda kaua niimoodi vastu pidada. Seda teavad, muidugi, ka need, kes selliseid otsuseid vastu võtavad. Sellepärast nad seda teevadki, kirjutab Roland Tõnisson.

Kohalike omavalitsuste valimiste eel immigratsioonist ei räägita. Selge see, kuna migratsiooniprotsesse suunab -või siis ei suuna – riik. KOV-d tegelevad vaid migratsioonipoliitika – või selle puudumise – tulemustega. Kui mõnda valda saabuvad ühel päeval paarkümmend migranti Venemaalt, Aafrikast või Aasiast, siis ilmselt on neil taskus riigilt saadud elamis- ja tööload ja nad võivad vabaliikumist harrastada just nii- ja naapidi, nagu neile parasjagu hea tundub olevat.

Seepärast kolivad Saksamaalt ära sakslased, Prantsusmaalt prantslased ja Inglismaalt inglased.

Eesti Vabariiki on viimastel aastatel sisenenud väga suur hulk migrante. Karl Vaino võib olla rõõmus oma endiste parteikaaslaste üle, kes on lõpuni viimas unistust poolemiljonilise elanikkonnaga Lasnamäest. Tallinnast on valitsevate poliitiliste jõudude pingutuste tulemusena saanud kiires tempos kaasaegne, euroopalik pealinn, kus põliselanike protsent kiirelt kahaneb ja üha kodusemalt tunnevad end erinevad rahvagrupid.

Ega selles ju miskit viga ole, kui inimesed end kusagil koduselt tunnevad. Tähendab, neile meeldib. Tähendab, elamistingimused on head. Teine küsimus on selles, et koduselt võiksid ennast tunda ka need inimesed, kelle esivanemate jaoks on Eesti olnud koduks aastasadu ja aastatuhandeidki.

Tallinnaski on juba aastakümneid, alates nõukogude okupatsioonist, olnud domineerivaks venekeelsed asukad, ent nüüd on väga lühikese aja jooksul Tallinna linnapilt muutunud veel enam. Eesti rahval ei jää üle muud kui vaadata abitult pealt, kuidas kasumijanus tööandjad ostavad „riigilt" neile vajalikku teenust koos kõige sellega kaasnevaga. „Riik" toob Eestisse üha enam võõrast tööjõudu, viitsimata ja soovimata tegeleda rahvastikuküsimustega. „Riik" ise arvab, et lahendab töökäte probleemi.

Eestis ei ole siinkirjutaja andmetel viidud läbi uurimust, kuidas on lood erinevate rahvusgruppide tööhõivega. Seepärast tuleb heita pilk põhjanaabrite poole, kus on võimalik vastava statistikaga tutvuda. Soome on juba nelikümmend aastat importinud välistööjõudu, kompenseerimaks kohalikku puudujääki. Soome riik on väitnud, et ta teab igat ühte, kes riigi territooriumile siseneb ja keegi neist ei ole tulnud saama hõlptulu, vaid tööd rabama. Kui ta just traumeeritud sõjapõgenik ei ole. Eesti võtab eeskuju Soomest. Mitte Poola immigratsioonipoliitikast või Ungari viljeldavast kodanikkonna järelkasvuprogrammist. „Eesti" võtab eeskuju Rootsilt ja Soomelt, ummistades silmad selle ees, mis on neist kahest riigist saanud – getode ja seksuaalkurjategijate tõotatud maad.

Soome ajaleht Iltasanomat on teinud väikese uurimuse ja selgitanud välja, kuidas on Soomes lood sotsiaaltoetuste väljamaksmisega.

Statistikakeskuse (Tilastokeskus) andmetel elas Soomes aasta 2024 lõpus 43 534 inimest, kes kõnelesid emakeelena araabia keelt. Neist enam kui pooled, 22918, said riigilt toimetulekutoetust. Suuresti selle pärast, et nad veel õpivad keelt või takistab soomlaste rassism neil kiiresti soomestuda.

Somaalia keele kõnelejatest (26 981) elas riigi sotsiaaltoetuste peal 13 348. Samal ajal oli soome- või rootsi keelt kõnelevate elanike abisaajate protsent 2024.a. jooksul 4,5. Ukrainakeelsetest said tuge 47%, venekeelsetest 13% ja eestikeelsetest 8,41%.

Kogu Soomes oli abisaajaid eelmisel aastal 356 000, neist 130 000 võõrkeelseid. Kokku maksti aastal 2024 põhitoimetulekutoetust 825 miljonit eurot.

Rahandusminister, põlissoomlane Riikka Purra on seda meelt, et abirahasid tuleks maksta vaid Soome kodanikele (Soome kodakondsus on ka paljudel välismaalt riiki kolinutel), ent riik hellitab immigrante tähelepanuväärse „ahviarmastusega" (autori sõnastus). Rahvapensioniameti KELA statistikaspetsialist Tuomas Sarparanta rõhutab, et statistikas on arvestatud nendegagi, kes ei ole tuge saanud terve aasta ulatuses, vaid kas või ühe kuu jooksul. Pealegi on ka alaealised arvestatud abisaajate hulka. Näiteks araabiakeelsetest oli 40% abisaajatest vanuses 0-17 aastat. Kokku 14 788. Somaalikeelsetest moodustas see vanuseklass umbes kolmandiku, ehk umbes 12 000.

Statistikakeskuse andmetel oli tööealiste Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika taustaga inimeste tööhõiveprotsent eelmisel aastal umbes 53. Siinkirjutaja teadmisel on väga suur osa nendest hõivatud oma kogukonna teenindamisega ja enamasti toitlustuse ja kaubanduse alal.

Euroopa Liidust, EFTA-maadest (Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon) ja Põhja-Ameerika taustaga inimestest oli tööga hõivatud enam kui 80%.

Välismaalastest abisaajate arv ja protsent elanikkonnast on pidevas tõusujoones. Aastal 2024 oli kõigist abisaajatest välismaalaste protsent 29,5. Aastal 2019 oli see 19,4.

Omaette teemaks on moslemitest migrantide suhtumine läänemaailmas pakutavatele soodustele ja toetustele, ent see on mõne järgneva loo aineseks. Nagu ka see, et moslemite arvates on kogu planeedi rohelisekspööramine vaid aja küsimus. Ja see ei ole siis see kliimateema, eks ole, vaid rohelise lipu lehvitamise „värk." Soome sotsiaaldemokraatide jaoks on aga tegemist väga tervitatava tendentsiga, kuna SDP on mõttekoja Põlis-Soome (Suomen Perusta) poolt majandusuuringutele spetsialiseerunud Taloustutkimus´elt  tellitud küsitluse kohaselt immigrantide seas vaieldamatult populaarseim erakond. Kui praegu peetaks Soomes parlamendivalimised, annaks sotsidele hääle 49,2 % võõrkeelsetest valimisõiguslikest elanikest. Asiaatidest pooldab sotse 63,8%, väljastpoolt Euroopa liitu tulnud eurooplastest 62,8% ja aafriklastest 62%. Emakeele alusel liigitatuina annaksid Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast ja Afganistanist saabunud kokku 59,2% küsitletutest hääle sotsidele. Venemaalt saabunutest teeks sama 50,1%. Sotsialistid on populaarseimad ka Soomes elavate eestlaste (34,8%) ja teiste Euroopa keelte kõnelejate seas (28%).

SDP järel on soosituimad erakonnad võõrkeelsete hulgas Koonderakond Kokoomus (12,3 %) ja Vasakliit Vasemmistoliitto (11,6 %).

Rootsi Rahvaliit RKP saaks 7,8 %, rohelised 6,6 %, Keskerakond Keskusta 5,0 %, Põlissoomlased Perussuomalaiset 3,3 %, Kristlikud Demokraadid 2,3 %, Liikumine Nüüd Liike Nyt 1,0 % ja muud 0,9 %.

Sotsidele ja nende sõsarparteidele, ehk kõigile rohelistele ja punastele on Aasiast ja Aafrikast pärit immigrandid eluliselt tähtsad – nad vajavad hääli.

Aasiast ja Aafrikast pärit immigrantidele on eluliselt tähtsad sotsid ja nende sõsarparteid, ehk kõigile rohelised ja punased, kes garanteerivad neile sotsiaalpajuki.

Aga see on Soomes. Meil ju nii ei ole. Või…

Eestlased lahkuvad Eestist, sest see „riik" on neilt võtnud kodu- ja turvatunde. Üha enam pigistab „valitsus," kelle populaarsuseprotsent on tugevalt alla 20 ühiku, kinni rõngast kodanikkonna kõri ümber.

Kuidas siis edasi elada, kui Eestis hakatakse samuti kokku puutuma immigrantide tänavakuritegevusega nagu Rootsis või Soomes? Kui meie kohtusüsteem hakkab moslemitest pedofiilidele ja vägistajatele andma keskmisest tunduvalt leebemaid karistusi, arvestades kurjategijate „kultuurilisest eripärast tulenevate tõlgendustega ühiskondlike reeglite vallas?" Kas Eestiski hakkavad tööle šariaadikohtud, nagu Lääne-Euroopas? Nagu Soomes, kus kohalikud sisejulgeolekuorganid soovitavad soomlastele konfliktsituatsioone moslemitest immigrantidega lahendada mingit sorti „vanematekogude" kaudu?

„Eesti riik" suhtub eestlastesse kui endisesse koloniaalriiki, mis peab vabandavate kummarduste saatel võimaldama Maarjamaale saabujatele õppimis-, elamis- ja töölubasid küsimata nende tausta, motivatsiooni, plaane.

Statistikaameti kodulehelt leiab hulga head, temaatilist infot. Suure hulga head ja huvitavat leiab kindlasti ka Soome ja Rootsi vastavate ametkondade andmetest. Aga kusagil ei kajastu see, kui palju on migrante saabunud Eestisse illegaalselt. Kui paljudel on õnnestunud osta endale töö- ja elamisluba või ka kodakondsus.

Muidugi võib selle artikli autori suruda nurka ametkondliku retoorikaga ja andmetega, millele minusugusel puudub ligipääs. Aga miks liigub Eesti „riik" Soome ja Rootsi suunas, kus immigrante karistatakse alaealiste tüdrukute vägistamise eest ühiskondlikult kasuliku tööga?

Kas ka Eesti ametkonnad pelgavad astuda kannale riiki illegaalselt saabuvatele ja riiki ninapidi vedavatele seaduserikkujatele? Kui nii, siis ei ole Eesti enam Maarjamaa, vaid ilma tarata karjamaa, kuhu võivad tulla rohtu närima ükskõik kelle pudulojused, kus võivad karja maha murda kõik need, kellel vaid vähekegi viitsimist. Peremees vaatab aga lollaka, pingutatud sõbraliku näoga seda kõike pealt ja loodab, et ehk ei lähe enam äkki hullemaks.

KOV valimised ei määra palju riigipoliitikas, aga nad võivad murda lõplikult rahva selgroo, kui võimuolijad endale jälle e-„valimiste" najal valimisvõidud kinnitavad. Eesti rahva vaimu on viimase paarikümne aasta jooksul üritatud katki murda igal valimisel, mil on kasutusel olnud e-„hääletus." Seda tehakse iga kord, kui avalikuse eest varjatult võetakse vastu eesti rahva säilimise seisukohast kahjulik otsus. Üks selgroog ei suuda kaua niimoodi vastu pidada. Seda teavad, muidugi, ka need, kes selliseid otsuseid vastu võtavad. Sellepärast nad seda teevadki.

Kodanik! Sa ei ole lojus, kellele vaid piitsa antakse ja keda lüpstakse. Sa oled isiksus. Kurja hunti on kerge ära tunda. Sõpra teesklevat karjust, kes on valmis sind ükskõik kellele maha müüma, tunduvalt raskem. Vaata selle poliitiku näkku, kes väidab Sinust hoolivat. Keda Sa seal näed?