Pariisis juhtunu on vaid üks paljudest eksamitest, milles testitakse inimeste käitumist. Iga läbikukutud eksam, milles inimkond, rahvad, üksikisikud demonstreerivad oma argust, selgrootust ja põhimõttelagedust, valmistab pinnast ette üha räigemateks katsumusteks, kirjutab teoloog ja vaimulik Roland Tõnisson.
Viis aastat enne esimesi kaasaegseid olümpiamänge Pariisis 1896. aastal tegi dominikaani munk Louis Henri Didon mängude algatajale, parun Pierre de Coubertinile, ettepaneku võtta mängude deviisiks loosungi "citius, altius, fortius", ehk "kiiremini, kõrgemale, tugevamini." Louis Henri Didon oli, muide, parun de Coubertini lähedane sõber. Seega – vaimulikud on teinud siin elus muudki kui nõidu põletanud, ahistanud ja varastanud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, tänu millele või kellele me nii kirikust arvame.
Kirik on patuste inimeste kogum. Seda ei saa ega tohigi eitada. Seda on ju ka kogu aeg teatud. Pühakuteks saavad vähesed. Mõned on arvatud pühade hulka lausa nii, et surelikud ei saagi sellest iial teada. Teised saavad pühakuteks, kuna maisel valitsejal on see vajalik olnud oma isikliku võimu ja autoriteedi kasvatamiseks.
Kirik on läbi aegade olnud patuste inimeste inimlike ambitsioonide toitelava.
Kirik on läbi aegade olnud patuste inimeste Jumaliku dimensiooni peegeldus, mille kallale kõrgustesse ükski ilmalik ambitsioon kallale ei pääse. Nagu kunagi on kunstnik Jüri Arrak rääkinud mõistuloos kadedast inimloomusest, mis sipelga moel ronib oma pesa tippu, vehib sealt pisikese rusikaga Päikese suunas ja ähvardab: "Ma kusen su surnuks!"
Inimlik ambitsioon pääseb aga kiriku, ehk jumaliku dimensiooni, maise avalduse kallale. Päikese, ehk siis Jumala, surnukspissimist üritatakse pidevalt väiksema või suurema eduga. Kavalamad on suutnud inimsipelgatele selgeks teha, et ilma Päikeseta saab ka hakkama, sest nüüd on tarkade poolt välja mõeldud elekter, mis annab piisavalt valgust ja selle eest peame ülistama selle maailma või siis sipelgapesa tarku.
Kõik sipelgad ei ole aga sellega nõus ja tahavad elada ikka Päikese järgi, millega kutsuvad esile "elektriinimsipelgate" põlguse ja soovi neid ümber kasvatada. Selleks on erinevaid vahendeid.
Valulikud vahendid on vangistus, hukkamine, piinamine.
Valutumad on hirmutamine, elatisvahendite piiramine või äravõtmine.
Valutuim ja lõbusaim on ajupesu kultuuri- ja hariduspoliitika läbi.
Olümpiamängud on ülemaailmne massiüritus, mis annab väga head võimalused ideoloogiliseks mõjutustööks. Nii seda suuresti ka äsjaste olümpiamängude avatseremoonial tehti, ükskõik kui ideoloogiavabaks seda mängude avalike suhete juht Anne Descamps ka siluda üritab. Kuna ka lõputseremoonial on sama kokkupanija, siis saab tõenäoliselt näha toimunule järge.
Ma ei hakka siinkohas rääkima Jumala ja ka inimese pühadusest, sest läheb juba kolmas sajand Lääne valgustatud ühiskonnas, mil inimesed on õpetatud mõtlema, rääkima ja kirjutama hoopis uutes kategooriates ning pühadus kui selline ei kõneta eriti. Kahjuks. Ise võrdlen meie praegust olukorda inimese teismeliseeaga, mil mässatakse autoriteetide vastu. Otsapidi on see inimesele vajalik. Inimene, kes ei ole mässanud oma vanemate ja muude autoriteetse institutsioonide vastu, ei saa kunagi täiskasvanuks.
Aga kui pühadus ei kõneta, avaneb uks rüvedusele. Kui mässav teismeline – käesoleval juhul meie inimkond – sukeldub pea ees elumere lainetesse, teadmata, mis veepinna all peitub, leiab ta sealt eest erinevaid asju. Elumere lained ei ole kunagi klaari veega nagu Vahemere puhtad rannad. Nad on sogased, sest inimene ei tohi näha, kuhu ta satub.
Püha Paisios, meie aja pühak Athose mäelt, on öelnud: „Kurjus avab end järkjärgult. Sest kui ta teeks seda avalikult ja korraga, inimesed kohkuksid ja taganeksid temast."
Nii näeme, kuidas inimene pannakse mao läbi kahtlema Jumala sõnades, siis Tema eesmärkides ja lõpuks olemasolus.
Nii näeme, kuidas inimene pannakse küünilise maailmavaimu läbi uskuma sellesse, et hingevaenlane on mütoloogiline olend, keda ei ole olemas ja inimese ekslikkusest võib rääkida kui pisikese võrukaela moosivargusest.
Nii näeme, kuidas inimesekeskne maailmanägemus ja ebatraditsiooniline seksuaalsättumus on esmalt nõudnud vaid mõistmist, siis vaid legaliseerimist, siis vaid võrdsust ja lõpuks saab sellest kõigest domineeriv ideoloogia, mis oma äranägemist järgi võib lasta elada ka teistel. Või siis mitte.
Saatan on kindlasti targem kui mina või sina, hea lugeja. Saatan on targem ka kui Hiina sõjapidamise filosoof Sun-Zõ, kes soovitas nõrkuse perioodil teeselda tugevat ja tugeva väe olemasolu korral teeselda nõrka, et vaenlane lõksu meelitada. Vajadusel oskab ta teeselda ka lõbusat hampelmanni, sest inimestele meeldib pillerkaaritada. Või siis vikerkaaritada. Inimesed janunevad meelelahutuse järele, sest neid on sellega lapseeast alates toidetud. Inimesed ootavad, et keegi nende mured lahendaks. Et nad ei peaks ise palju mõtlema. Kes neile seda kõike pakub, on parimaks juhiks ja õpetajaks.
Kas mitte seepärast ei räägita põhjendatult nii palju meelelahutustööstuse seotusest kurjusega? Selles vandenõuteoorias võib kahelda, ent puud tuntakse tema viljadest. Meid külvatakse iga päev üle inimhingevaenuliku ideoloogiaga ajakirjanduses, surmakultusliku sümboolikaga tuntud esitajate kaudu.
Amazon Prime Video on saanud aga juba mõni aeg tagasi hakkama otseselt saatanast rääkiva multifilmiga „Hazbin Hotel", milles kujutatakse Jumala vastu mässama hakanud inglit ebaõiglaselt koheldud tõeotsijana, kes vabastab Eeva šovinistlike Jumala ning Aadama ülekohtuse, patriarhaalselt patroiseeriva suhtumise alt: „Halloo, maalased! Kas tahate teada saladust? Minus on ikka veel üks osa, mis püüab saada ingliks. Meie energiat ei saa hävitada. Me oleme siin ennegi olnud, me võime teha seda uuesti. Me oleme kaitstud, oleme surematud. Ja täna astume me portaali."
Vaatajate ees rulluvad lahti kaadrid, millel Eeva käsikäes mõistva, humoorika saatanapoisiga lähevad vastu seikluslikule, paljutõotavale tulevikule.
Sisuliselt on selle multiplikatsiooni ja Pariisis aset leidnud avatseremoonia puhul tegemist ühe ja sama asjaga – mitte lihtsalt mässuga ja eneseleidmisega, vaid teismeline inimkond on sattunud kommionude, narkodiilerite ja seksuaalpervertide kätte, kes luues illusiooni vabadusest on meelitanud priiust ja eneseteostust otsiva teismelise oma urkasse.
Muidugi on teismelise vanemad ja muud autoriteedid teinud vigu, mille eest on põhjust neid kritiseerida ja olla koguni vihane. Ent mõistmist teesklev kommionu, narkodiiler ja seksuaalpervert ei hooli mitte mureliku tõeotsija pärast, vaid oma kasust ja mõnust. Sellest saab autoriteetide eest põgenenud teismeline sageli aru liiga hilja.
Mind lohutab teadmine, et teismeliseeale järgneb täiskasvanupõlv ja aeg, mil ollakse elatanu.
Mind lohutab aforism, mida on omistatud mitmele autorile: „Kes ei ole nooruses olnud mässaja, sellel ei ole südant. Kellest ei saa täiskasvanuna konservatiivi, sellel ei ole mõistust."
Üks asi on olla elumere lainetesse viskuv tõeotsija. Satanistlik on olla selles sogases vees meelitavaks, petlikku iluelamust pakkuvaks sireeniks või tapjahaiks, kes mõlemad inimhingi jahivad, ning vahet neil ei ole.
Pariisis juhtunu on vaid üks paljudest eksamitest, millega sireenid, haid ja nende peremehed inimkonda testivad, uurides inimeste käitumist. Iga läbikukutud eksam, milles inimkond, riigid, rahvad, kirik, üksikisikud demonstreerivad oma argust, selgrootust ja põhimõttelagedust, valmistab pinnast ette üha räigemateks katsumusteks.
Saab vaid lugupidamist avaldada olümpiavõitjale, serblasest tennisistile Novak Đokovićile, kes ei peljanud tunnistada oma usku. Ja õnneks ei ole ta ainus.
Ole siis valvas, hea lugeja – mitte tont ei hiili maailmas ringi, vaid ilusaks haldjaks võõbatud saatan, kes teeseldud inimsõbralikkuse ja tulipunaseks võõbatud musimokkade varjus peidab hailõugu. Tema moekas käekotis on sinu ja sinu laste jaoks valmis süstal, tabletid ja libestid.
Sellest, mismoodi lastele elumereranda üks korralik varustus kokku panna, katsun rääkida mõnes järgnevas loos.
Olgem palves, hea lugeja, enda, oma lähedaste ja eriti nende eest, keda hingevaenlane on eksitanud. Ja me ei saa ju olla kindlad, et me isegi ei ole lasknud endal nahka üle kõrvade tõmmata.