Kolumn: üksinda kodus 2020 ehk heitlus iseendaga

Katk Firenzes. Illustratsioon Giovanni Boccacio teose "Decameron" väljaandest, 15. sajandi teisest veerandst. Foto: Bibliothèque nationale de France

Praegu testitakse meie oskust näha ligimest enda kõrval. Oleme naernud superpoodide avamistel tekkinud lööminguid, kui inimesed on ahnuses odavate pakkumiste järele lasknud käiku rusikad. Karvupidi minnakse kokku ka viimaste tualettpaberi rullide pärast. Kriisiolukordades võib muutuda inimene loomaks. Ent temast võib saada ka abistav ingel. Valik on sinu, meenutab meile Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.

Keegi soovitas praegusel ajal ette võtta Giovanni Boccaccio „Dekameroni.“ See on teos, mis kirjutatud XIV sajandil möllanud suure katku järel ja on saanud kuulsaks oma lustakaks nimetatud stiilis erinevate lugude poolest.

Kui tänapäeva keskmisel eurooplasel paluda nimetada mõni keskaegne kirjandusteos, siis tavaliselt, kui osatakse midagi kosta, siis „Dekameroni“ ka nimetatakse. Hoolimata sellest, et palju olulisemaid töid on kirjutanud näiteks Bingeni Hildegard. Seega – ka keskajal müüs enam klatš ja allpoolvööd huumor kui inimest arendav „sisejuurdlus.“

Tsaar Ivan IV julmustest pajatav teos, mille avaldasid tema juurest põgenenud Saksa aadlikud, saavutas rekordi üle kolmekümne kordustrükiga, hoolimata sellest, et see oli täis pool- ja lausvalesid. Selle autorid teadsid juba 16. sajandil, mis müüb ja nad ei eksinud – meelelahutus annab kõigile silmad ette.

Omamoodi mõistetav see „Dekameroni“ võidukäik ju on. Küllap oli see teos vastureaktsiooniks hirmsa haiguse tekitatud surmahirmule. Põhjust hirmuks oli, sest Euroopas tappis katk väga suure osa elanikkonnast.

Siia jõudis „must surm“ esmalt Itaaliasse, sinna aga oli tulnud Krimmist, mis toona oli eraldiseisev khaaniriik ja Osmanite riigiga vasallisuhtes. Paari-kolme aastaga haaras see kontinendi Portugalist Skandinaaviani ja Balkanist Moskooviani. Päris alguse oli see saanud ilmselt Hiinast. Sellesse suri umbes 200 miljonit inimest, Euroopas arvatakse olevat ohvreid koguni kuni 60% elanikkonnast.

Puudutamata ei jäänud seekord Eestigi ja on teada, et katk laastas meie maad ka hiljem Põhjasõja ajal, mil haigustest räsitud Tallinna garnison Peeter I vägedele alistus. Selle, 18. sajandi algul toimunud haigusepuhangu ajal suri katku kogu Eestis umbes kakssada tuhat inimest ja selle järel elas Eesti territooriumil umbes 150 000 inimest.

Enim kaotasid inimesi Läänemaa (82,8%) ja Harjumaa (80,3%). Rääkimata sellest, et katkule eelnesid, või sellega kaasnesid, ka ikaldused. Niisiis – meie maa ja rahvas on näinud palju koledamaid aegu kui 20. sajandi suured sõjad, nõukogude okupatsioon ja praegune COVID-19 pandeemia. See tõsiasi ei vähenda, muidugi, nende eelnimetatute koledust.

Igal ajal on omad väljakutsed ja meie elu on võrreldes esivanemate elamistingimustega nagu maasikmari. Eluiga on pikenenud. Meie kaasaegseteks on inimesed, kes sündisid vändaga grammofonide ja telefonide ajastul. 21. sajand on jõudnud meid hellitada ja andnud meile mänguvidinaid, millega me sisustame oma võrdlemisi rohket vaba aega.

Oleme sunnitud olema kodudes ja paljude jaoks on see väljakutse – olla pidevalt ninapidi koos oma kodustega ja iseendaga. Siin võiks õppida esivanematelt, sest talulapsed ei saanud talvede jooksul suurt toast väljagi ja nende ainsaks meelelahutuseks oli vanemate inimeste heietused ja kodutööd. Inimestel ei olnud suurt miskit tehagi peale üksteisega suhtlemise. Meie oleme aga hakanud kartma üksi jäämist oma mõtetega.

Omamoodi väljakutsed on üksi elavatel, sest leibkondi, mis koosnevad ühest inimesest, on ka Eestis juba väga palju. Paljud on kodus üksi ja põhjuseid on selleks erinevaid.

Võib olla võiks tõesti ette võtta selle „Dekameroni“? Teose, mis tõi välja toonase ühiskonna kitsaskohad, materdas selle maailma vägevaid ja kiriku ebatäiuslikkust. On ju nii, et kui inimest või kogukonda või tervet ühiskonda tabavad katsumused, siis saab ilmsiks nende tugevus. Enamasti saab aga ilmsiks nende nõrkus.

Sõjavägesid testitakse lahingus, mitte paraadil ja rahutingimustes uhkelt aukraade ja medaleid saanud väepealikud, suured teoreetikud, võivad reaalses olukorras osutuda enam kui nõrkadeks teadmiste praktikasse viijateks.

Praegu testitakse meie oskust näha ligimest enda kõrval, riigiametite (eriti tervishoiuga seotute) võimekust reageerida eriolukorrale ja igaühe suutlikkust näha kaugemale oma isiklikest vajadustest.

Oleme varem naernud superpoodide avamistel tekkinud lööminguid, kui inimesed on ahnuses odavate pakkumiste järele lasknud käiku rusikad. Kaklused võivad tekkida ka siis kui pakutakse mõnel aktsioonil tasuta ämbreid. Nagu näeme nüüd, võidakse karvupidi kokku minna viimaste tualettpaberi rullide pärast.

Jah – kriisiolukordades võib muutuda inimene loomaks. Ent temast võib saada ka abistav ingel – kas või kriisiabitelefoni vabatahtliku töötegija näol. Heategijaks võib saada ka tööandja, kes suudab teistest kollektiividest väljaheidetuile pakkuda teenimisvõimalust. Ja mölakaks võib muutuda tööandja, kelle jaoks tema töövõtjad on vaid prügikala, kes visatakse üle parda niipea kui nende olemasolu ähvardab omaniku kasumile langust.

Keegi võib pankade kasumi nimel kaevata kohtusse „omaenda“ rahva. Keegi võib oma enda rahva heaolu nimel kulutada suure summa raha abivahenditele, medikamentidele ja muule vajaminevale. Oleme saanud näha madalust ja üllameelsust tänases olukorras, mis võrreldes kesk- ja uusaja katkude ning näljahädadega on lapsemäng.

Kuidas reageeriksime ühele 18. sajandil möllanud katkuepideemiat meenutavale haiguspuhangule? Ja ilmselt jääb veel väga kaugesse tulevikku aeg, kui meie ühiskond hakkab reageerima igale tragöödiale, mida kujutab endast inimese tapmine emaüsas, enesetapp, liiklussurm … Aga kas ei peaks me iga päev rääkima ka sellest, mitu aborti või suitsiidi on tehtud täna? Nädala või kuu jooksul?

Kas võtab keegi kirjutada dekameroni-laadse teose meie ajast kui praegune pandeemia ükskord lõpeb? Otsa saab ta ükskord niikuinii, nagu teisedki epideemiaperioodid. Kas tuleme sellest välja puhastununa või langeme tagasi omaenda pisikesse, pattudest haaratud maailma nagu alkohoolik või narkomaan, keda meedikud on mitu korda elule tagasi toonud, ent kes ikka roomab tagasi pudeli või tableti-süstla järgi, sest mülkas aeleda on magus ja lihtne?

Ega ole meiegi aeg selles suhtes teisem kui Boccaccio ja Hildegardi ajal. Keegi irvitab ja keegi teenib ligimest. Ainult igaühel on võimalus valikuks. Eriolukord või ka kriis ei muuda inimest, ega ühiskonda. Ta toob sealt esile selle, mis seal juba olemas on.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.