Lasterikkad pered vajavad toimetulemiseks ennekõike moraalset tuge ja tunnustust – kasvõi maksusüsteemi näol, mis natukenegi vähem kerjakotti meenutaks, kirjutab Maria Vooglaid. Kogu maailma abirahad ei anna suure pere emale ja isale seda, mis tegelikult võimaldaks neil valitud elu raskusi kanda – armastavat tunnustust ja isemajandavat väärikust.
"Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu sõprade eest." (Jh 15:13)
Tänast lääne kultuuri näib kandvat ideaal, et keegi ei peaks millestki loobuma, midagi kannatama. Parem oleks teha kõike jaopärast, kontrollitaval tasemel ja natuke alla oma võimete – et mitte loovutada kübetki oma isiklikest naudinguressurssidest.
Perekonna näitel ei tohiks vanemad loobuda ühestki isiklikust ambitsioonist või kui loobuvadki, siis peaks vähemalt tegema näo, et nad selle all eriti ei kannata, vastasel juhul jäävad lapsed – kas vanemate või laste eneste silmis – süüdi vanemate elu takistamises. Selline igaühe isiklikku mugavust jumaluseks seadev ahtakene maailmapilt passib ahtale elule, ahtale armastusele – ja ahtakesele perele.
Ent selleks, et üles kasvatada kolm või enam last, peab pere elama avarat elu ja tõelist armastust. Armastust, mis nõuab ohvreid ja ohverdab, sest ta on oma kõrget hinda väärt.
Tõeliselt armastada tähendab alati surra – surra natukene oma "minale". Paljude laste ema sureb iseendale iga päev, loobudes mõnest unetunnist, mõnest vaikusehetkest, mõnest lõunakohvist, ihaldatud esemest või igatsetud elamusest. See on magus surm, sest selles sisaldub õnnis ülestõusmine kõigile igapäeva kolossaalsetele pisirõõmudele, mida elu edasiandmine ja arvukate isikustunud armastuse viljadega kooskasvamine tähendab.
Kogu maailma abirahad ei anna suure pere emale ja isale seda, mis tegelikult võimaldaks neil valitud elu raskusi kanda – armastavat tunnustust ja isemajandavat väärikust.
Ja isa, ega temagi pääse. Tõenäoliselt rabab ta mitmel töökohal, balansseerides kasvava pere toitmise ja katmise ning isikliku professionaalse kutsumuse järgimise vajaduste vahel nagu peenikesel köiel. Kurnava tööpäeva-näolise enesele suremise järel aga saab temagi võimaluse osaleda koduses õnnes ja vaevas, sest – armsa tuttava lasterikka ema sõnu kasutades – päeva lõpp ei tähenda tingimata puhkust, vaid sageli lihtsalt teise vahetuse algust.
Sellise ennastohverdava elu õnn võib olla rabav, vapustav ja südantlõhestav. Sellegipoolest ei saa ükski sotsiaaltoetus, olgu rahaliste vahendite lisandumine pere jaoks nii hädavajalik kui tahes, motiveerida ema ja isa rängale ja õndsale igapäevase enesele suremise teele. See saab olla vaid teadlik sirgeseljaline valik – teadlik arvukatest raskustest, mida sellel teel tuleb rõõmsameelselt vastu võtta, teadlik õnnistusest, mis sellega kaasneb, ning teadlik väärikusest, mida lasterikka pere vanem ühe hääbumiskursil oleva väikerahva jaoks olemuslikult kannab.
On väga tervitatav, et riik on astunud konkreetse sammu, julgustamaks peresid saama ka kolm ja enam last. Millist eelpool nimetatud teadlikkustest aga aitab tõsta meede, mis paljulapselisi peresid käsitleb puuetega inimeste sarnaste sotsiaalabi vajajatena?
Lasterikkad pered vajavad toimetulemiseks ennekõike moraalset tuge ja tunnustust – kasvõi maksusüsteemi näol, mis natukenegi vähem kerjakotti meenutaks. Kogu maailma abirahad ei anna suure pere emale ja isale seda, mis tegelikult võimaldaks neil valitud elu raskusi kanda – armastavat tunnustust ja isemajandavat väärikust.