Lääneriikides kehtiv ja liberaalseks demokraatiaks nimetatav poliitiline süsteem ei ole enam liberaalne ega demokraatlik. Mõte, et demokraatia kaitsmise nimel tuleks leppida demokraatia vähendamisega, tundub liberaalse demokraatia eestkõnelejatele üha meelepärasem. See, mida progressiivne Ühispartei poliitiliste konkurentide vastu tegelikult kaitseb, on omaenda võimupositsioon, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
12. märtsil täitus 90 aastat Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei korraldatud riigipöördest. Seoses sellega meenutas Delfi Postimehe toimetuses töötava ajaloolase Ago Raudsepa mõne aasta tagust usutlust Eesti Ekspressile, kus ta muuhulgas ütles: „…kui demokraatiaga liialdame, võib see lõppeda demokraatia hävinguga. Demokraatial on õigus ennast kaitsta. Demokraatia kaitsmine tähendab demokraatia vähendamist."
Riigipöördest arvas Raudsepp järgmist: „Pätsil tulnuks eemaldada vapsid ja jätkata valimistega, nagu oli ette nähtud. Päts peatas kõikide erakondade tegevuse ja võttis ette riigireformi, kuigi selleks tal enam mandaati polnud."
Raske öelda, kellelt sai Päts Raudsepa arvates mandaadi ennetava riigipöörde läbiviimiseks ja vapside kõrvaldamiseks. Mida vabadussõjalased oleksid võimule pääsedes teinud, jääbki teadmata, sest Pätsi režiim likvideeris nad. Kuid seda, milliseks kujunes „vaikiv ajastu", teame me üsna hästi. Päts tegi demokraatiale lõpu ja seadis sisse autoritaarkorra.
Tänapäeval kuuleme peavoolu sotsiaalteadlastelt ja poliitikutelt, et liberaalne demokraatia on ohus ja seda tuleks vajadusel ka jõuliste meetoditega kaitsta. Tõnis Saarts ja Peet Kask on loetlenud viis võimalust, kuidas kaitsta „liberaalset demokraatiat", nende seas on otsedemokraatia (s.t rahva osaluse) vähendamine ja nn sanitaarkordoni loomine „populistlike" erakondade vastu. Mõte, et demokraatia kaitsmise nimel tuleks leppida demokraatia vähendamisega, tundub liberaalse demokraatia eestkõnelejatele üha meelepärasem.
Euroopas juba kaalutaksegi taolisi samme. Saksamaal tahetakse võtta kontrolli alla süsteemi suhtes opositsioonilise erakonna Alternativ für Deutschland (AfD) rahaline toetamine. Sotsiaaldemokraadist siseminister Nancy Faeser on resoluutne: „Mitte keegi, kes annetab paremäärmuslastele, ei tohi jääda avastamata."
Arutletakse koguni AfD võimaliku keelustamise üle. Saksamaa sotsiaaldemokraatide kaasjuht Saskia Esken on teinud ettepaneku arutada AfD kui parempopulistliku erakonna keelustamist. Seda lubavat Saksamaa põhiseadus juhul, kui erakond soovib õõnestada või hävitada vaba demokraatlikku põhiseaduslikku korda. 1950. aastatel keelustati sel alusel sotsialistideks muteerunud natside ja kommunistide erakonnad.
Kuid kes otsustab selle üle, milline erakond või liikumine ohustab demokraatiat? Väitega, et vabadussõjalaste liikumise likvideerimine oli demokraatia seisukohalt õigustatud (ehkki selle käigus demokraatia hävis), võiks tänapäeval põhjendada EKRE kõrvaldamist poliitikast. Kui tema poliitilised vastased nn progressiivselt tiivalt nii otsustavad ja käsutavad ühtlasi riigivõimu, on see võimalik.
Probleem on selles, et tänane lääne vasakliberaalse värvinguga poliitiline peavool ei tunnista demokraatlikuna mitte ühtki jõudu, kelle arusaamad ja väärtushoiakud erinevad nn liberaalsest baaskonsensusest. Piisab, kui mõni erakond on teist meelt näiteks immigratsiooni, rahvusluse eluõiguse ja seksuaalvähemuste küsimuses.
Kuid selline positsioon on juba iseenesest ebademokraatlik, sest ahendab valijate valikuvabadust ja õõnestab pluralismi. See on karjuvas vastuolus liberaalse demokraatiana määratletava riigikorraga, sest ühekorraga eiratakse ja rikutakse nii liberaalsuse (valikuvabaduse) kui demokraatia (rahva mandaadiga valitsemine) põhimõtet.
Aga mis siis, kui kaks kolmandikku eesti rahvast sooviks, et EKRE likvideeritaks? Liberaalid ilmselt noogutaksid innukalt. Aga kui rahvas peaks soovima ka Reformierakonna või sotside sulgemist? Mitte ühelgi erakonnal ei ole rahva enamuse toetust. Erakond esindab teatud segmenti valijaskonnast. Me mõistame, et toimivas demokraatias peab igal ühiskonna sektoril olema oma legitiimne poliitiline väljund. Miks ka mitte monarhistidel, kui selliseid leidub. Kui nad suudavad ühiskonna enamust veenda monarhia taastamise vajalikkuses, siis kuulub seegi demokraatia juurde.
Progressistid käsitavad liberaalset demokraatiat omaenda ideoloogia edendamise tööriistana. Just selle pärast nad võitlevad vihaselt teistsuguste vaatenurkade vastu. Ja kuna neid on nende pikal marsil läbi ühiskondlike institutsioonide saatnud edu, ei saagi me rääkida liberaalsest demokraatiast selle varasemas tähenduses, sest selle mõiste kumbki osis ei vasta tegelikkusele. Lääneriikides kehtiv poliitiline režiim ei ole enam liberaalne ega demokraatlik. See, mida progressiivne Ühispartei poliitiliste konkurentide vastu tegelikult kaitseb, on omaenda võimupositsioon.