Vabadusi tohib ühiskonna kui terviku huvides piirata nii vastumeelselt ja ettevaatlikult, kui võimalik. Kindlasti ei tohi seda teha oportunistlikult või ideoloogilistel kaalutlustel. Eriti vastik on, kui vabaduste kitsendamine toimub manipuleerimise abil üles köetud õhkkonnas, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Ma ühinen nende inimestega – kuigi ei tea, kui palju või vähe neid on –, kes on üha rohkem mures vaba ühiskonna ideaali taandumise pärast lääne tsivilisatsioonis.
Olgu siinkohal loetletud mõningad keelud ja piiravad initsiatiivid, mis on viimastel aastatel või koguni viimastel kuudel meil või mujal kas ühiskondliku arutelu või koguni õigusloome objektiks olnud. Loetelu ei ole täielik, ent peaks siiski praegusi ühiskondlikke suundumusi iseloomustama:
- burkakeeld – kaitsmaks euroopalikku komberuumi sellele vastanduva usulise praktika eest;
- vaenusümboolika keeld – läänes peamiselt natsismisümbolite, meil praegu Venemaaga seotud sümbolite avalikkusest kõrvaldamine;
- vaenukõne keeld – kaitsmaks eeskätt haavatavate vähemustena käsitletud inimgruppe (immigrandid, juudid, seksuaalvähemused) solvamise ja ähvardamise eest;
- vene propagandakanalite keeld – kaitsmaks vaba inforuumi vaenuliku välisriigi valeliku propaganda eest;
- võitlus väärinfoga – kaitsmaks näiteks sotsiaalmeedia kasutajat ebateadusliku või manipulatiivse sisuga info eest;
- isikuvabadusi ja muid põhiõigusi oluliselt riivavad koroonapiirangud, mis on kehtestatud rahvatervise kaitsmise ja tervishoiusüsteemi toetamise ettekäändel.
Kõigil loetletud juhtudel saab mõistagi vastu väita, et siin pole ju tegemist vabaduse piiramise, vaid demokraatlikku ühiskonda ähvardavate ohtude tõrjumisega. Võidakse küsida, kas me peame siis leppima islamifundamentalismi laiutamise, vähemuste-vastase agitatsiooni, Kremli propaganda, uhuu-juttude levitamise või kõrge nakatumispotsentsiaaliga isikute muretu ringijalutamisega?
Minu meelest tuleks küsida hoopis seda, millistel asjaoludel hakkab vabadus ohustama demokraatiat (ja mida demokraatia all üldse silmas peetakse). Olgu öeldud, et mulle isiklikult ei meeldi islami kommete tungimine Euroopasse, samuti ei meeldi totalitaarsete, inimvihkajalike režiimide sümbolite eksponeerimine, inimestega manipuleerimine ebatõese ja meelevaldse info abil meedias või sotsiaalmeedias, kellegi ähvardamine või solvamine grupitunnuse alusel, rääkimata Kremli propagandast… Aga kui me kõik ebameeldiva või närvidele käiva lihtsalt ära keelame, siis kuidas on see kooskõlas meie põhiseaduses välja kuulutatud vabadustega? Põhiseadus sätestab muuhulgas järgmist:
- Igaühel on õigus vabale eneseteostusele (§ 19);
- Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus (§ 40);
- Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil… Tsensuuri ei ole (§ 45);
- Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada (§ 47).
Loomulikult seab põhiseadus kõigile nimetatud õigustele piirid või raamid (igaüks võib lugeda mainitud paragrahve täispikkuses), kuid samas ei tohi need muutuda praktikas sedavõrd kitsendavaks, et printsiip lakkab kehtimast või on oluliselt moonutatud. Põhiseaduse § 11 ütleb selgesti: „Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust."
Aga mida me praktikas näeme? Terviseametnikud otsustavad, kas inimesel on lubatud kodust lahkuda või kundedele saiakest müüa (näiteks kui telefonisõnumiga saabub korraldus jääda karantiini, mis tähendab sisuliselt vabaduse võtmist, või suletakse kohvik, kus ei küsita nn koroonatõendit); politseiametnikele on antud õigus otsustada, millised rahumeelsed meelsuseväljendused on lubatavad ja millised mitte (PPA juht Elmar Vaher ei soovita Eesti lippu „provotseerivalt" kasutada); tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet teostab teatud meediakanaleid piirates sõna otseses mõttes tsensuuri, ehkki „tsensuuri ei ole". Näiteid vaba ühiskonnaga karjuvalt vastuolus oleva suva teostamisest on lõputult.
Üldtunnustatud vabaduste kitsendamisel võib teatud puhkudel olla ühiskonna enamuse või vähemalt mõjukate gruppide toetus. Karmid koroonapiirangud ja mittevaktsineeritute survestamine põhinesid „hirmunud enamuse" heakskiidul, mida avalikkuses kahtluse alla ei seatud, ehkki tegemist oli erakordselt raskete riivetega inimeste õigustele ja vabadustele.
Samamoodi on „progressiivset baaskonsensust" jagavatel inimestel kalduvus toetada teistsuguste seisukohtade vaigistamist (katse laiendada vihakõnekeeldu) ja n-ö tagurlike käitumisviiside mahasurumist (nt kristlastest pagarid ei või keelduda „homotordi" valmistamisest). Ja peab tunnistama, et ka rahvuslased (või teatud osa neist) keelaksid võimaluse korral ära venemeelsuse avaldused, milles nähakse ohtu Eesti riiklusele ja eestimeelsusele.
Igal rühmal või huvigrupil ja neid esindavatel poliitikutel ei tule argumentidest puudust, et põhjendada, miks oma nägemuse kehtestamise nimel tuleb piirata kellegi teise õigusi ja vabadusi. Aga mis siis, kui teiste isikute vabaduse piiramist nõudnud inimene leiab end ise ühtäkki olukorrast, kus tema vabadused ja vaated on löögi all?
Kahtlemata on teatud argumendid kaalukad, samas kui teised ei pruugi seda olla. Lõppude lõpuks taandub kõik üksikisiku või üksikute ühiskonnagruppide ning ühiskonna kui terviku huvide tasakaalustamisele. Kuid juhul, kui meie ideaaliks on tõepoolest vaba ühiskond, tuleb ühiskonna kui terviku huvides vabadusi piirata nii vastumeelselt ja ettevaatlikult, kui vähegi võimalik. Praegu toimub see pigemini oportunistlikult (piirame, sest saame ja nii on valitsusele mugav) või ideoloogilistel kaalutlustel. Tasakaalupunkti leidmine vastandlike huvide ja veendumuste vahel ei tohi aga sõltuda ametnike suvast või poliitikute õhinast. Eriti vastik on, kui vabaduste kitsendamine toimub manipuleerimise abil üles köetud õhkkonnas. Nii ei jää vabast Eestist varsti mitte midagi järele.