Reformierakonna valimisreklaam 2023. aasta valimisteks. Foto: Veiko Vihuri

Tunnelnägemisest tingitud klammerdumine võltsliberaalse režiimi külge muudab meid ilma laia moraalse kandepinnata hääbuvaks rahvaks, kes on kaotanud riikliku suveräänsuse ning on allutatud poliitilise ladviku manipulatsioonidele, mis lubavad kogu riigi elujõust ja ressurssidest tühjaks tõmmata, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.

Pärast Donald Trumpi järjekordset valimisvõitu USA presidendivalimistel on maailmas üha enam hoogu sisse saamas ideoloogiline pööre koos sellest tulenevate poliitiliste tagajärgedega, ent Eesti meedia jätkab rahvale poliitilise narratiivi esitamist ja toimuva seletamist võtmes „head demokraatia eest võitlejad versus pahad Kremli käsilased".

Selline tõlgendusmudel on võtmetähtsusega suure osa eesti rahva poolehoiu tagamisel nn liberaalsele baaskonsensusele ehk võltsliberaalsele süsteemile. Ajaloolistest kogemustest tingitud traumaatiline hirm ja jälestus Venemaa suhtes on suunanud paljud inimesed toetama lääne globalismi, ükskõik kui hukatuslikud globalistide taotlused meie rahva suhtes ka poleks.

Ah mis suveräänsus, mis immigratsioon, mis isikuvabadused, mis pereväärtused, mis koloniaalpoliitika! Peaasi, et Putin ei tuleks; veel parem, kui Venemaa põlvili surutaks, tükeldataks ja rahvusvahelise kontrolli alla võetaks.

See hoiak on juba pikka aega hoidnud eesti rahvast pantvangis. Kuna alternatiiv globalismile on tembeldatud venemeelsuseks, siis õige eestlane sellist „alternatiivi" ei vali. Näiteks Viktor Orbani juhitud Ungari võiks nii mõneski asjas olla Eestile eeskujuks, ent Orbani pragmaatiline suhtumine Venemaasse ajab raevu isegi mõned globalismivastased rahvuslased.

Esitan järgnevalt näitliku valiku artiklite pealkirju Eesti meediast, mis kujundavad lugejates „õige" eelhoiaku vahendatava informatsiooni suhtes ning vajutavad õigetele nuppudele inimeste poliitilises teadvuses.

ERR Ungaris: Orbani Kremli-sõbralikkus jagab ungarlased kahte leeri (ERR, 01.07.2023)

Putin, Orbán, Fico. Kas kolmikliit kukutab ühtse Euroopa? (Postimees, 26.01.2024)

Venemeelne Fico plaanib süvendada Slovakkia energia- ja transpordisidemeid Ukrainaga (Delfi, 11.04.2024)

Saksamaa venemeelsed parteid boikoteerisid Zelenski kõnet (ERR, 12.06.2024)

Valimiskomisjon kinnitas Moskva-meelse võimupartei võitu Gruusia valimistel (Postimees, 16.11.2024)

Analüütikud: Călin Georgescu võit presidendivalimistel nihutab Rumeenia Venemaale lähemale (ERR, 25.11.2024)

Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru võitis eikuskilt ilmunud venemeelne äärmuslane (Postimees, 26.11.2024)

Gruusia läänevastane president andis ametivande (ERR, 29.12.2024)

Politico: Moskva-meelne Georgescu võib võita ka Rumeenia kordusvalimised (ERR, 09.01.2025)

Horvaatia presidendivalimised võitis Moskva-meelne Zoran Milanović (ERR, 13.01.2025)

Kuna inimestel ei ole sageli aega süveneda ja analüüsida, jäädakse stampreaktsioonide lõksu. Ahaa, Gruusias võitis valimised Moskva-meelne võimupartei ja Rumeenia presidendivalimistel ilmus lagedale venemeelne äärmuslane! Ja nüüd ka Horvaatias, kus võitis Moskva-meelne president! Ja need Putini sõbrad Orban ja Fico – vastik, vastik, vastik!

Niisiis saab Eesti inimene päev-päevalt teada, kuidas pahad vene- ja kremlimeelsed poliitikud lammutavad meie ühiseid väärtusi ja õõnestavad meie julgeolekut, aga Eesti praegune valitsus töötab koostöös Euroopa Komisjoniga (kus on nüüd kõrgel kohal meie tark Kaja!) palehigis, et meie julgeolekut tagada ja Putin meie piiridelt eemal hoida.

Loomulikult tuleb meil rahvana anda oma panus, näiteks maksta nurisemata rohkem makse, leppida ladviku mastaapsete äriprojektidega (Rail Baltic, tuulepargid jne) ning omaks võtta „euroopalikud väärtused", mida rahvusringhääling vana-aastaõhtul väga harival viisil televaatajateni tõi. Muidu ei tulda meid kaitsma ja me oleme Putinile kerge saak.

Mida on sellest tunnelnägemisest tingitud klammerdumine globalismi ja võltsi liberaaldemokraatliku süsteemi külge meile andnud? Me oleme muutumas ilma laia moraalse kandepinnata hääbuvaks rahvaks, kes on kaotanud riikliku suveräänsuse ning on allutatud oma poliitilise ladviku manipulatsioonidele, mis lubavad kogu riigi elujõust ja ressurssidest tühjaks tõmmata.

On saanud selgeks, et märkimisväärne osa meie rahvast jälestab laulva revolutsiooni taotlusi ja ideaale. Meie rahvuskehandisse (s.o rahvusriiki) on tunginud ohtlik ajupesuviirus. Selle vastu võitlemisest kurnatud organism on viimaks alla andmas.

Ehk on meil veel lootust sellest olukorrast välja rabeleda? Poliitiline taustsüsteem läänemaailmas on muutumas. Mitmel lääne rahval on saanud küllalt võltsliberaalse režiimi valedest ja sigadustest. Seal, kus demokraatia veel kuidagiviisi toimib, on pööre võimalik. Ameeriklased näitasid seda. (Pean tunnistama, et ma ei uskunud sellesse.)

Eestis on lugu keerulisem, seda nii ülal kirjeldatud pantvangiolukorra kui ka valimistulemusi korrigeerida võimaldava tehnoloogia tõttu. Tõenäoliselt jääme hääbuva võltsliberaalse režiimi üheks viimaseks territooriumiks.

Alles siis, kui Brüsselis heiskavad võidulipu Euroopa rahvuslased ja patrioodid, tuleb Eesti poliitilisel ladvikul valitud kurss ümber mõelda. Aga seniks peavad patrioodid jätkama pingutusi, et pehkinud režiim ühel hetkel siiski variseks.