Eesti võltsliberaalse režiimi poliittehnoloogid on käiku lasknud küünilise riikliku räkiti, kutsudes kodanikes esile hirmu idanaabri kallaletungi ees, mis omakorda süvendab hoiakut: palun võtke meilt veel rohkem raha, et me ei peaks Venemaad kartma, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Delfis avaldati mõne päeva eest videolugu pealkirjaga „Mida arvavad inimesed kaitsekulude tõstmisest? „Võiksid olla suuremad küll, ma natuke seda Venemaad ikka kardan"".
Selline mentaliteet lubabki Reformierakonnal rahulolevalt muheledes makse tõsta, sest massidesse on järjepidevalt külvatud hirmu – kui Ukraina kaotab, siis tungib Venemaa järgmisena Balti riikidesse, kui Venemaa aga lüüa saab, siis võib haavatud kiskja tungida järgmisena Balti riikidesse. Ühesõnaga, kui just Venemaad sõjaliselt täielikult ei purustata, desarmeerita ja majanduslikult ei ruineerita, tuleb ta meile kallale ja me peame rünnaku tõrjumiseks kaitsekulutusi tõstma. Selleks aga, et Venemaad purustada ja alistada, peame samuti kaitsekulutusi tõstma. Niisiis peame kaitsekulutusi tõstma igal juhul. Kodanikud peavad julgeoleku eest maksma. Ja Reformierakond kui valitsuse juhtiverakond, kelle käes on nii pea- kui kaitseministri tool, riisub selle raha kokku ja vaatab, kuidas ja kuhu seda kasutada.
Nüüd saab välja käia ka selle argumendi, et äsja ametisse vannutatud USA president Donald Trump nõuab NATO-liitlastelt kaitsekulutuste tõstmist viiele protsendile SKP-st. Näiliselt murelikud võimupoliitikud arutavad, et makse vist enam tõsta ei saa, vähemalt mitte kohe praegu, aga kaitsekulusid tuleks tõesti suurendada ja kuskilt peab selleks katteallikad leidma. Lõppkokkuvõttes maksab mistahes riiklikud kulutused kinni ikkagi maksumaksja, kas ühel või teisel viisil. Kui näiteks kõrgharidus, tervishoid ja muud valdkonnad sisuliselt tasuliseks muuta, siis näiliselt ju makse ei tõsteta, ehkki inimesed peavad „teenuste" eest rohkem raha välja käima.
Kahtlemata on see poliittehnoloogiliselt nutikas riiklik räkit, mida praegune ja eelmine valitsus on oma rahvale korraldanud. Kuid probleem ei ole ainult valetavates poliitikutes, kes enne valimisi lubasid makse mitte tõsta, pärast aga tunnistasid, et nad pididki valetama, sest vastasel korral poleks neid valitud. Häda on selles, et kui valijate ette asetada küsimus, kas valitsus peaks tegelema majanduse toetamise ja mõistlike energiahindadega või kaitseküsimustega, nõuavad hirmunud inimesed „kindlaid käsi". Kallis valitsus, armas Kaja, armas Kristen, palun tehke midagi, tõstke kasvõi natuke veel makse, ma nii kardan Venemaad ja seda hirmsat Putinit!
Seda võib võrrelda olukorraga, kus tavakodanik satub tänaval politseinikena esinevate pättide kätte, kes riisuvad temalt raha, mobiiltelefoni ja muud väärtuslikud asjad ning ütlevad irvitades: nähke seda kui teie panust kuritegevuse vastu võitlemisel! Ja paljaksröövitu usubki, et andis äsja oma panuse kuritegevuse piiramisse.
Kui me aga kollektiivselt nii väga agressiivset Venemaad kardame, miks meie poliitikud ja kindralid siis Venemaa suunal praalivad? Küll kuulutatakse Venemaa terroristlikuks režiimiks ja lubatakse ta põlvili suruda ja tükeldada, küll ähvardatakse vaenlane juba piiri taga purustada, küll igatsetakse kallist täppismoona, mida saaks Venemaa sügavusse lasta… Kuni selleni välja, et ollakse vähemalt retooriliselt valmis muutma Eesti territooriumi NATO ja Venemaa vahelise sõja tandriks, kus kogu infrastruktuur lastakse pealetungiva vaenlase ees õhku ja elanikkond evakueeritakse mujale.
Ma ei ütle, et riigikaitsesse ei tuleks panustada – kaitsevõime on iga suveräänse riigi tunnus. Kuid Eesti poliitiline ladvik on võtnud riigi sisuliselt pantvangi ja ekspluateerib elanikkonna hirme oma huvides. Ja kahjuks leidub küllalt neid inimesi, kes seda endaga teha lasevad. Kuni need hoiakud ei muutu ja ei teki kriitilist massi inimesi, kes selle küünilise manipulatsiooni läbi näevad, saavad võimuolijad seda riiki ja rahvast veel pikka aega karistamatult lõhkuda ja kahjustada. Kuni ei olegi enam järel midagi, mida kaitsta.