Viimaks ei ole vahet, kas Revolutsiooni ehk lääne kristliku kultuuri aluste lammutamist veavad progressi nimel punased või valged jõud või on kapitalistid bolševikega käed löönud ja on sama asja eest väljas tingimusel, et neil peab olema hea – tõeliselt vaba ja õiglast ühiskonda ei ole võimalik rajada sellele, mis on moraalselt vale, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Maksumaksja raha eest ilmuvas värskes Vikerkaares (nr 7–8, 2023) kurdab Gustav Kalm artiklis „Liberalismi vastu" muu hulgas selle üle, et liberaalne eliit on kaaperdanud vasakpoolsete võitluse seksuaalvähemuste eest, jätkates selle varjus marginaliseeritud gruppide ekspluateerimist.
Kalmu sõnul lähtuvad homoseadused ennekõike lääne kesk- ja kõrgklassi homoseksuaalsete meeste soovidest: „Küll aga imeb vähemuste kaitse kaaperdamine liberaalse eliidi poolt elujõust tühjaks klassikalise vasakpositsiooni ning nõrgendab lõpuks ka marginaliseeritute kaitset. Näiteks on USA-s, kus vasakpoolsed positsioonid on üks allhoovus laiema nimetaja „liberalism" all, kujundatud seksuaalvähemuste kaitseks vastuvõetud seadusi ennekõike kesk- ja kõrgklassi homomeeste soovidest lähtuvalt, pööramata tähelepanu sellistele haavatavatele seksuaalvähemusgruppidele nagu konservatiivsete vanemate poolt kodust välja visatud LGBT+ teismelised, kellel oleks rohkem kasu hoopis üldiselt kodutuid noori abistavast, mitte spetsiifiliselt seksuaalvähemustele suunatud poliitikast."
Aastaid on ka Eesti meedias ideaalse „homoperena" esitletud heal järjel ettevõtjaid Mart Haberit ja Taivo Pillerit, kes 2018. aasta sügisel hankisid USA-st surrogaatema abil kaksikud – kogu protsess läks maksma ligi 100 000 eurot. Glamuurse homopaari unistuste elu peab lugejaid veenma, et hoolivas „homoperes" kasvavatele lastele on erinevalt paljudest traditsioonilistest peredest, kus lokkavat patriarhaalne rõhumine ja lähisuhtevägivald, kindlustatud õnnelik lapsepõlv ja head kasvutingimused.
Kalm jätkab artiklit kapitalistide kritiseerimisega: „Juhtivad klassid Euroopas ja Ameerikas on üldiselt omaks võtnud, et seksuaalvähemusi ja rahvuslikult või rassiliselt erinevaid inimesi tuleb kaitsta. Tihti tekitab see paradoksaalseid olukordi, kus rahvusvaheliste suurkorporatsioonide peakontoritesse koondunud valgekraed kõnelevad häälekalt diskrimineerimise vastu võitlemisest, samas kui nende firmade ärimudel, näiteks Amazoni ja platvormiettevõtete nagu Uber puhul, rajaneb marginaliseeritud gruppide ekspluateerimisel, kasutades võimalikult madalalt makstud ja minimaalsete sotsiaalsete garantiidega prekaarseid töötamisvorme."
Kalmu põhimure on, et kui vasakpoolne poliitika samastatakse liberaalsusega ning mängitakse välja vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse teljel, jäävad kehvemal järjel inimeste sotsiaalmajanduslikud mured esindamata, mis omakorda võimendab rahvuskonservatiivide positsiooni:
„Reformierakonna-taoliste klassikaliselt liberaalsete jõudude positsioneerimine liberaalse tiiva juhtivate jõududena lubab nende elitaarsel positsioonil kaaperdada sotsiaalse õigluse teemad, jättes neist järele vaid vikerkaarevärvilise multikulti-näitemängu, mille taustal korraldatakse riigirahandust rikaste huvide järgi ja vaeste kahjuks. Säärane maksupoliitika taastoodab vaesema elanikkonna võõrandumist, mis tõstab konservatiivide toetust. Ometi just seda sotsiaaldemokraadid, Eesti kultuuriringkonnad ja haritlaskond soosivad, kui nad Reformierakonna rikkaid upitavale vaestevaenulikule poliitikale takka kiidavad."
Mind ei pane imestama niivõrd see, et Reformierakond tegeleb innukalt võrdsuse ja õigluse küsimusega seksuaalvabaduste sfääris, kuivõrd see, et varem lihtsa töörahva murede esindamisega seostatud sotsialistid ajavad tänapäeval eeskätt rikaste glamuurihomode ja eliidi asja. Ka Saksamaal kaua elanud ja töötanud õppejõud Katrin Laur tõdes hiljuti Postimehes Saksa sotsiaaldemokraate silmas pidades: „Nad ei tahtnud enam seista oma riigi töörahva eest, vaid läksid lehvivate lippudega globalistide leeri, võtsid koha sisse LGBT+ ja sisserände eestkõnelejatena."
Niisiis viivad igat masti punased ja punarohelised ellu heal järjel olevate ärklevate linnavurlede ja jõuka eliidi nägemust ühiskonnast. Maamatside ja prolede osaks jääb makse maksta; kui nad liialt kobisevad, rakendatakse nende suhtes erinevaid sotsiaalse kontrolli meetmeid alates enda väljaelamist võimaldava sotsiaalmeediakonto blokeerimisest kuni vihakõneseaduse alusel määratud kriminaalkaristusteni.
Kuid mitte ainult šampanjasotsid, vaid ka tänapäeva suurkapitalistid ning „hargmaised" pangad ja kompaniid tegelevad ennastunustavalt sotsiaalse õigluse ja ühiskondliku progressi edendamisega. Maailma jõukas eliit – kroonitud peadest pankurite ja suurettevõtjateni – oleks justkui bolševikelt üle võtnud maailmarevolutsiooni ehk maailma „õiglase" ümberkorraldamise ambitsioonid. Kuid just nagu läks bolševike kommunismi-ehitamisega, muutuvad ka uued utoopilised visioonid kiiresti düstoopiateks.
Võtame kasvõi Klaus Schwabi juhitud Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum) reklaamlause „Sulle ei kuulu midagi ja sa oled õnnelik" (You'll Own Nothing and You'll Be Happy) – see on ju sisult kommunistlik loosung. Kommunism seisneb teatavasti eraomanduse kaotamises ning tulude väidetavalt õiglases ümberjagamises. Aastakümneid üritati seda eksperimenti läbi viia Nõukogude Liidus, mis lõpuks kokku varises, sest tema elanikud – välja arvatud nomenklatuur – olid küll võrdselt vaesed, ent mitte õnnelikud. Kõnealune fraas pärineb Taani sotsist parlamendiliikmelt Ida Aukenilt aastast 2016 ja seda kasutati Maailma Majandusfoorumi videos „8 ennustust aastaks 2030". Algselt taheti selle abil väljendada ideed, et kaupade asemele tulevad teenused (s.t omamise asemel tuleks eelistada rentimist, laenamist jne), kuid paljude jaoks on sellest fraasist saanud sünge ettekuulutus düstoopiast, kus inimõigus eraomandile on tühistatud.
Seejuures ei mõtle Schwab ja Co muidugi hetkekski, et nemad oma varast – muust maailmast kõrge taraga eraldatud villadest, eralennukitest ja teistest luksuslikest hüvedest – ning harjumuspärasest elustandardist ilma jäävad; nende õpetused on suunatud massidele, kellele pakutakse lohutus 15-minuti linnas, kus nad jälgimisseadmete valvsa pilgu all elavad alaköetud üürikorteris ja söövad planeedi päästmise nimel putukaid, turgutuseks legaliseeritud mõnuaineid ja ohtralt homoseksualismi. Suurkapitalistide näiline kommunismiihalus ei ole niisiis mitte midagi muud kui soov ühiskondlikku jõukust endale kantida. Kaubad ja teenused, mida hingehinna eest lihtrahvale pakutakse, jäävad kuuluma rikastele.
Kuid lõppude lõpuks ei ole vahet, kas Revolutsiooni ehk lääne kristliku kultuuri aluste lammutamist veavad progressi nimel punased või valged jõud või on kapitalistid bolševikega käed löönud ja on sama asja eest väljas tingimusel, et neil peab olema hea. Tõeliselt vaba ja õiglast ühiskonda ei ole võimalik rajada sellele, mis on moraalselt vale.
Konservatiivide ülesanne on seista kindlalt kõige selle eest, mis on õhtumaises kristlikus tsivilisatsioonis hea, õige, ilus ja tõene. Ärme unusta, et Revolutsiooni rünnak on suunatud eeskätt just kõige selle vastu. Kõik, mis jumalik, kutsub nii kõrgseltskonnas liikuvates šampanjasotsides, blogosfääri feministeeriumites kui tänavatel märatsevates anarhistides esile pöörast raevu. Selle seltskonna ebapühad ulmad tuleb kindlameelselt tagasi lükata ning neile tuleb vastata Jeesuse sõnadega Johannese evangeeliumist: „Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa."