Kui te praegu ei ärka, siis peagi ärkate te hoopis düstoopias, kus kõige lihtsamad ja loomulikumad kategooriad nagu mees ja naine, inimene ja tema väärikus, ema ja isa on revolutsiooniliste radikaalide poolt muudetud sõimusõnadeks, mille pruukimise eest võetakse teid vihakõneseaduste alusel kriminaalvastutusele, nendib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris.

Tundub, et ka laiemale üldsusele, kes senini pole ennast moodsat väljendit kasutades "identifitseerinud" eriliselt konservatiivse, rääkimata veel vasturevolutsioonilise kontingendina, hakkab vaikselt kohale jõudma valitsuse poolt peale surutava "homoabielu" radikaalsus.

Postimehes kirjutab ema ja perepoliitika aktivist Cornelia Kangur, et kui "perekonnaseaduse paragrahv muudetakse sooneutraalseks, asendades terminid "naine" ja "mees" terminiga "inimene" või "isik", kaotatakse ära ka terminid "ema" ja "isa", ning asendatakse mõne sooneutraalsemaga, nagu näiteks "vanem", "sünnitaja" või "vanem, kes on sünnitanud".

Artikkel jätkub emaduse füsioloogiliste muudatuste kirjeldamisega, mida võib läbi elada üksnes "naissoost organismina" sündinud olend, nagu kirjutaja nendib. Artikkel lõppeb tõdemusega, et "[k]eegi teine peale emaks saava naise ei suuda anda inimlapsele elu. Ema on ja peab jätkuvalt olema Eestis au sees ning sõna "ema" ei tohi seadustest kustutada.

Artiklit kommenteerib ka Indrek Neivelt: "See lugu pani mõtlema, et kas tõesti tulevad uude seadusesse naine ja mees asemele isik? Siis ei ole enam ka ema ega isa? Ja kui ei ole ema ega isa, siis ei ole ju ka emadepäeva ega isadepäeva. Vaikselt aga kindlalt liigub rong sinnapoole, kus emadepäeva tähistame nii nagu nõukogude ajal jõule. Poolsalaja. Kaua selleni aega läheb? Viis aastat? Kümme? Muidugi hakkavad aktivistid kohe selgitama, et ei nii ei juhtu aga rööpad pannakse ju maha ning rong liigub…"

Lühike vastus hr Neiveltile. Loomulikult asendab uues perekonnaseaduses mõisteid "naine ja mees" mõiste "isik". Seda ütleb valitsuse perekonnaseaduse muutmise eelnõu esimene lõik: "Perekonnaseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõikes 1 asendatakse sõnad "mehe ja naise" sõnadega "kahe füüsilise isiku"". Kui kehtiva perekonnaseaduse esimese paragrahviu esimene lõik ütleb, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, siis muudetud perekonnaseaduse järgi sõlmitaks abielu kahe füüsilise isiku vahel.

Miks ei rakendata nn abieluvõrdsust füüsilise ja juriidilise isiku või kolme või enama füüsilise isiku vahelise abielu korral, seda tuleb pärida juba sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo käest. Aga nali naljaks.

Loomulikult minnakse seadustes ka isa ja ema mõiste kallale ning asendatakse need sooneutraalse "vanema" mõistega. Praegu esitatud eelnõudega plaanitakse asjakohased muudatused sisse viia teiste hulgas töölepingu seaduses, perehüvitiste seaduses ja perekonnaseisutoimingute seaduses.

Ma päris täpselt ei teagi, mida selle kõige peale kosta. Kas hüüda heureka või kasutada trafaretsemat ingliskeelset väljendit ühe kuulsa inglise detektiivi nimele viidates.

Olles kümme aastat oma keele villi ja hääle kähedaks rääkinud ja kommenteerinud nende tendentside ohtlikkusest meie kultuurile tekib nn tervemõistusliku ja mõõduka konservatiivsuse hämmeldust vaadates teatav nõutus. See reaktsioon tuleb liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Näited Lääne-Euroopas vallandatud kultuurirevolutsiooni radikaalsusest on olnud meie kõikide silme ees ohtralt. Esimene pääsukene, millega seda konkreetset ideoloogiat, mille tulemusel me hakkame tulevikus emast ja isast rääkima kinniste kardinate taga ja sosinal, kandis omaaegne kooseluseadus, mida samasuguse revolutsioonilise innuga ühiskonnas läbi rammiti kui tänapäeval "homoabielu".

Jääb üle vaid loota, et nüüd saab ehk mõistetavamaks, et konservatiivne liikumine ei kujutanud kümme aastat tagasi ega ka täna endast äärmuslust, vaid tervemõistuslike põhimõtete eest seismist.

Muuseas, äärmusluse jutt on narratiiv, mida kõik revolutsionäärid süstemaatiliselt rakendavad. Selle toimimismehhanism on lihtne: normaalset ja tervemõistuslikku tuleb nimetada äärmusluseks ning enda äärmuslikke ideid portreteerida loomuliku ja kõikidele aktsepteeritava peavooluna.

Viimane episood sellisest infooperatsioonist leidis aset alles hiljuti, kui hereetikust teoloog Urmas Nõmmik nimetas luteriku kiriku ametlikus väljaandes traditsioonilisest kristlikust õpetusest lähtuvat portaali "Meie Kirik" äärmusluseks ning leidis, et tema enda poolt edendatud "homoabielu" soosimine on rohi, mis sellist äärmuslust ravida võiks.

Sama on teinud riigi poolt rahastatud ja sotsiaalministeeriumi strateegilisteks partneriteks ülendatud LGBT-organisatsioonid kogu ülejäänud ühiskonnaga.

Aga see on alles algus, inimesed. Kui te praegu ei ärka, siis peagi ärkate te hoopis düstoopias, kus teil ei jätku pisaraid, mida nutta ja häält, millega karjuda. Siis saate aru, et kõige lihtsamad ja loomulikumad kategooriad nagu mees ja naine, inimene ja tema väärikus, ema ja isa on revolutsiooniliste radikaalide poolt muudetud sõimusõnadeks, mille pruukimise eest võetakse teid vihakõneseaduste alusel kriminaalvastutusele.

Olulised küsimused on need: kus mina ise olin, kui seda kõike tehti ja mida ma ette võtsin, et seda peatada? Ei pidanud tähtsaks? Arvasin, et veel pole asjad nii hullud, et sekkuda? Sama arvas ka konn esialgu sooja veega täidetud potis ujudes.

Üks viis näidata, et normaalsus ja tervemõistuslikkus on tegelikult meie ühiskonna peavool, on tulla võimalikult suure inimhulgaga 27. mail kell 12 Toompeale ja öelda radikaalidele ja äärmuslastele välja, et nüüd aitab ja kui siit edasi rammitakse tekib ühiskonnas lõhe, mida pole enam võimalik kinni traageldada.