Tagaust ei ole. Inimene peab varem või hiljem tegema oma valiku. See on ultimatiivne valik, mille üheks etapiks on meie pisikese riigi pisikesed parlamendivalimised. Maailma lõpus on valimisjaoskond, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommentaaris. 

Kestab valimiste nädal ja paari päeva pärast saame teada, millises suunas hakatakse Eestit järgnevatel aastatel tüürima. Kas segamatult jätkub globalistlik projekt, mille dogmade kohaselt on:

– iseseisvuse loovutamine rahvusvahelistele subjektidele Eesti iseseisvuse kõige parem garantii;

– otsedemokraatia mahasurumine demokraatia kõige parem kaitse;

– sõja manamine Eesti territooriumile, karu mõnitamine ning oma taluõuele kutsumine kõige etem ja eesti rahva kestmisele kõige paremini kaasa aitav heidutus;

– Eesti ettevõtete ja inimeste laostamine riigi röövelliku energiapoliitikaga kestlik areng;

– abielu ühiskondliku institutsiooni hävitamine perverssete suhetega armastus;

– tõde vale ja vale tõde?

Või suudavad patrioodid ja konservatiivid alustada rahva toel suurt marssi normaalse ühiskonna suunas, kus ideoloogiliste radikaalide haiged ideed visatakse ajaloo prügikasti ja nende poolt pahempidi keeratud mõisted ja institutsioonid tõstetakse jälle jalgele.

Nii äraleierdatuna, kui see esmapilgul võibki tunduda, kirjutan alla väitele, et Eesti poliitikas on krooniline puudus pika perspektiivi tajumisest. Üks valdkond, milles see puudus on arenenud astronoomiliste ühikuteni, on suutmatus tajuda inimvaenuliku revolutsiooni plaane ning teha nendest selgeid ja ühemõttelisi järeldusi.

Kui tavalise kodaniku puhul on see veel andeksantav, siis vähemalt idee poolest riigi saatust kujundama kutsutud poliitikutele, ametnikele ja oma karja huntide eest kaitsvatele kirikujuhtidele on tegu juba eksistentsiaalse valikuga. Kas lausuda tõde või hakata vale kaastööliseks?

Täna oleme jõudnud punkti, kus globalistid ei varja enam oma plaane. Maailma Majandusfoorumi sõnavõttudest ja avalikest materjalidest saame teada, millist uusorjanduslikku kommunistlikku ühiskonda meile päise päeva ajal plaanitakse: vabakäiguvanglad 15-minuti linna sildi all, eraomandi likvideerimine rohepöörde loosungitega, totaalne tehnokraatlik jälgimisühiskond, millest eelmise sajandi totalitaristlikud režiimid võisid ainult unistada, lennureiside peatamine, üksnes elektriautode lubamine, mis teeb maal omaenda kodu omamise ja seal lastega elamise võimatuks, tehnokraatlikult valvatud sotsiaalse krediidisüsteemi sisseseadmine, kus sinu elementaarsed vabadused, nagu liikumisvabadus, sõltuvad ustavusest uusorjanduslikule režiimile, digitaalsed vaktsiinipassid, ilma milleta pole võimalik liikuda isegi süsteemi poolt armulikult lubatud vabakäiguvanglas ning digitaalne raha, mille iga ühiku liikumine on süsteemi poolt tuvastatav ja kontrollitav.

Kõige eelneva juurde käib rahvusest, religioonist, perekonnast ja kõrgkultuurist eemaldatud masside moraalne laostumine. Inimesest saaks sellises ühiskonnas olend, kes füüsiliselt, psüühiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult pole enam võimeline vastupanuks, isegi kui tal selline mõte võiks peast läbi käia.

Temast on tehtud Aldous Huxley'i "Hea uue ilma" delta-klassi esindaja – inimeselaadne toode, mida süsteem käitleb oma enda äranägemise järgi.

Kõik need esialgu düstoopilisena kõlavad stsenaariumid on avalikult teie ette laotatud. Teie ja meie ülesanne on ilmne üles korjata, teha sellest oma järeldused ja sellele vastu hakata.

Ühiskonna ja riigi juhtidel on aga kohustus püsti tõusta ja öelda selge häälega, et eelnev on vale ning sellele tuleb kõikide võimalike jõududega vastu hakata.

Miks ma räägin sellest riigikogu valimiste nädalal? Ma olen täiesti veendunud, et Maailma Majandusfoorumi psühhopaatlikud plaanid saavad olema, kui mitte täiel määral, siis vähemalt oma algelises ja embrüonaalses olekus, järgmise riigikogu koosseisu igapäevaseks leivaks.

WHO poolt orkestreeritud covidi-režiimi üheks eesmärgiks oli psühholoogiline katse: kui kergelt ja kiiresti ning kui banaalsetel põhjustel on massid valmis loobuma oma vabadustest ja õigustest?

Ja nad olid – hirmuäratava kergusega.

Covidi-režiim näitas kätte ka iga riigi poliitilised jõud, kes on valmis toimima oma enda rahva allutajatena. Eestis toimisid globalistide asehalduritena reformi- ja keskerakond, kahtlemata oleks sama teinud ja sotsialistid ja E200, kui neil oleks avanenud selleks võimalus. Ainsad, kes erakondadest covidi-režiimi ajal vastupanu osutasid, olid patrioodid EKREst. 

Üheks nö pika perspektiivi puudumise tunnuseks on inimeste hingesopis pesitsev alalhoidlikus, mis rajaneb vaiksel lootusel, et kuskil on üks tagauks, mille kaudu võib välja hiilida ja seeläbi võitlusest inimvaenuliku revolutsiooniga hoiduda.

Ja isegi kui seda ust pole, siis võib võitlusest hoiduda tehes ennast võimalikult väikseks ja vaikseks. Võib-olla läheb kõik üle. Võib-olla mind ei märgata ja ma saan sama moodi sussides edasi sahistada.

Eriti kurbnaljakas on selline suhtumine kristlaste puhul.

Ei, tagaust ei ole. Teie pole Kaval Ants ja see, kes teil vastas seisab pole Vanapagan. See kõri, mille ees te seisate, ihkab teie hinge ja temaga pole läbirääkimised võimalikud.

On vaid tõde või vale, Kristus või kurjus.

Inimene peab tegema varem või hiljem oma valiku. See on ultimatiivne valik, mille üheks väikeseks etapiks on meie pisikese riigi pisikesed parlamendivalimised. 

Maailma lõpus on valimisjaoskond.