Selle asemel, et propageerida poolikuid lahendusi, peaks ühiskond ja riik nii moraalselt kui materiaalselt toetama tervet ja tugevat perekonda. Siiski on raske eeldada, et riik mõistaks ja austaks abielu, kui ta ei mõista ega austa inimelu, rääkis emeriitpiiskop Andres Põder Elu Marsil peetud kõnes.
Head mõttekaaslased, armas rahvas!
Paljud meist mäletavad lastelaulu sõnu: „Kus on minu koduke, koduke nii armsake? Seal, kus isa, emake, sõsar, väike velleke." Kas ei kõla see otsekui kaunis hümn perekonnale?
Ei vaja tõestamist fakt, et lapse sünniks on vaja nii isa kui ema. Ja kui juba kellelegi on eostades elu antud, kannavad lapse käekäigu eest vastutust mõlemad vanemad. Samas on lapsel tingimatu õigus nii ema kui isa hoolele ja armastusele. Ja mis oleks loomulikum, et ka tema vanemad teineteist austavad ja armastavad.
See lihtne bioeetiline tõsiasi on ka traditsioonilise perekäsitluse üheks nurgakiviks! 2006. aastast pärinevas dokumendis „Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad" öeldakse: „Me tunnustame abielu ja perekonna pühadust ning lapse õigust sündida abielust, tunda oma vanemaid ja olla teadlik oma geneetilisest päritolust."
Seda võiks nimetada – kasutades filosoof Kanti sõnu – lausa kategooriliseks imperatiiviks, mille mõistmine ja tunnustamine peaks olema kõigile jõukohane. Selleks ei pea isegi usklik olema, vaja on lihtsalt head südant ja kasvõi natuke ennastsalgavust.
Muidugi on elus olukordi, kus võib vaja minna asendus- või kasuvanemate abi. Kui nad oma ülesannet pühendunult ja armastusega täidavad, väärib see ühiskonna tunnustust ja tänu. Samas ei saa see olla alternatiiviks tuumperele ega vähendada abielu loomupärast ideaali. Mõtlema paneb kasvõi seegi, et Eesti, kus üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, on noorte enesetappude poolest Euroopa tipus.
Jutud mitmesugustest peremudelitest, mis olevat võrdväärsed – olgu selleks üksikvanemaga pere, kärgpere või mõni muu kooslus – on sügavalt eksitavad. Nad ei esinda seda looduslikku ja loomulikku tasakaalu ja kokkukuuluvust, mida armastus lapse vastu eeldab. Kuigi mõnikord osutuvad lapsevanemad neis suhetes lausa sangareiks.
Selle asemel, et propageerida poolikuid lahendusi, peaks ühiskond ja riik nii moraalselt kui materiaalselt toetama tervet ja tugevat perekonda. Siiski on raske eeldada, et riik mõistaks ja austaks abielu, kui ta ei mõista ega austa inimelu. Sündimata laste legaalne tapmine – abort – on paljude juristide hinnangul otseses vastuolus põhiseadusega, rääkimata moraaliseadusest.
Teame, et loote areng on järjepidev ja tema dehumaniseerimine olgu bioloogilisel, sotsiaalsel või juriidilisel alusel on meelevaldne. Sarnaselt on ajaloos talitatud mõne rassi või puude puhul. Voluntaristlikult pole ju vahet, kas inimelu võib katkestada nooremalt kui 12 nädalat, või ka hiljem – täiskasvanuna – kui ta osutub ühiskonnale ebavajalikuks. Teame, et selliseid tegusid on pannud toime inimvaenulikud ideoloogiad.
Aborteerimist on püütud siluda väitega, et loode pole ju inimene, nagu tammetõru polevat tammepuu. Võrdpildi tähendus on tegelikult vastupidine: kui pole tammetõru, pole ka tammepuud.
Inimestega ei tohi talitada nagu puudega, hävitades nende võrseid, langetades neid lankide kaupa. Siis langetame ka iseenda väärtust, kaotame abieluõnne, peresidemed ja tulevikulootuse – ka meie rahva jaoks. Aeg on kultiveerida austust elu, sealhulgas pereelu ja abielu vastu. Vajame moraalset pööret Maarjamaa vaimses kliimas. Aidaku ja õnnistagu meid selleks Jumal.