"Võib juhtuda, et samal ajal kui Baltimaades algab bolševike terror, kui seal mõrvatakse inimesi ja heidetakse neid massihaudadesse, viiakse vangistusse või töölaagritesse ja maad riisutakse paljaks, lauldakse Inglismaa ja Ameerika kirikutes suure võidu puhul Te Deumi," protesteeris Soome riigipea Pehr Evind Svinhufvud suuriikide sobingu vastu, millega ohverdati Balti riigid Nõukogude Liidu koosseisu. Konstantin Pätsi saatusest ja Soome suure riigimehe jõulisest avaldusest kirjutab Roland Tõnisson.
30. juulil 1940, vaid enam kui nädalapäevad peale ametikohustest vabastamist vangistati Eesti Vabariigi president Konstantin Päts ja deporteeriti koos perega Venemaale Ufaasse asumisele. Eesti oli siis veel formaalselt iseseisev. Moskvas vaadati parasjagu läbi Eesti Vabariigi tulist soovi astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. See rahuldati 6. augustil 1940. Järgmisel aastal möödub neist kurbadest sündmustest juba kaheksa aastakümmet.
Palju on kirjutatud erinevatest põhjustest, mis 1940. aasta sündmusteni viisid või miks kujunes sisepoliitiline olukord selliseks, et halvas ka välis- ja kaitsepoliitika.
Siinkirjutaja on kindlasti seda meelt, et maine elu ei ole ainult meie enda teha. Veel enam – võime mõjutada vaid seda, millise tulevikustsenaariumi annab meile Vägede Issand, kelle käes on kogu meie elu kui savi. Tema voolib astja „tellija materjalist" ja sellest olen kirjutanud ka varem. Väikeriikidel on olukord keerulisem, kuna nende mängumaa on eriti ahtake. Lisaks oma isiklikule nurjatusele vaevab teda ka suurrahvaste nartsissoslik tahe allutada ja alistada. Katsu siis sellises olukorras kainet meelt säilitada!
Ma ei taha praegu hakata üle kordama suurriikide maailmanägemuse ja suurrahvaste šovinismi kohta öeldut, vaid soovin ära tuua meie põhjanaabrite ühe olulisima riigimehe, Pehr Evind Svinhufvudi kirjutise, mille ta pani paberile veidi enne oma surma ja mis sai pealkirjaks "Pro Baltico".
Siin avaldab ta oma nukraid mõtteid sellest, et suurriikidele ei või teps mitte loota. Ta ei eksi oma nägemuses reaalsuse vastu. Kirjatükk on ära toodud artiklite ja sõnavõttude kogumikus „Testament minu rahvale" (P.E. Svinhufvud „Testamentti kansalleni", Stockholm 1944). Autori enda kohta ütleb eestikeelne Wikipedia järgnevat:
„Pehr Evind Svinhufvud af Qvalstad (15. detsember 1861 – 29. veebruar 1944) oli Soome riigihoidja aastal 1918 ja president aastail 1931–1937. Pehr Evind Svinhufvud oli Konstantin Pätsi sõber ja külastas 1934. ja 1936. aastal Eestit. 17. märtsil 1934 andis ta käsu, et Helsingis ilmuva ajalehe Ajan Suunta peatoimetaja Somersalo kohtulikule vastutusele võetaks artiklite pärast, mis sisaldavad solvavaid väljendusi Konstantin Pätsi, Soomega sõprussuhetes oleva maa riigipea kohta. Tema hüüdnimeks Soome rahva seas oli Ukko-Pekka."
Svinhufvudi artikkel, mille siin lugejateni toon, on kirjutatud 16. novembril 1943 ajendatuna viis päeva varem Moskvas lõppenud välisministrite konverentsist. See toimus 1943. aasta novembris Moskvas ning seal valmistati ette Teherani konverentsi (28.11.–1.12.1943).
Moskvas kohtusid brittide Anthony Eden, Cordell Hull Ühendriikidest, Hiina välisminister Foo Ping-Sheung ja Vjatšeslav Molotov NSVL-i esindajana. Kiideti heaks ühisavaldus, milles lubati jätkata võitlust kuni vaenlase, Hitleri Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonini.
Molotov allkirjastas selle, kui Ühendriigid olid lubanud mitte sekkuda Euroopa tulevaste piiride küsimusse. Lepiti kokku ka selles, et Hitleri liitlaste suhtes saab otsustusõiguse riik, kelle kanda oli olnud suurem koormus võitluses konkreetse satelliitriigi vastu. NSVL sai vabad käed Soome suhtes. Kolme Balti riiki aga isegi ei mainitud selles avalduses.
Svinhufvudi reaktsioon toimunule oli järgmine:
Pro Baltico
Ametlikes uudistes seoses Moskva konverentsiga mainitakse Soomet ja Balti maid (Eesti, Läti, Leedu) sama vähe kui Venemaa tulevasi piire Poola ja Rumeeniaga. See seik on äratanud pettumust ja muret ilmselt kõigis.
Põhiliselt tõlgendatakse toimunut selliselt, et Venemaa nõudmised on heaks kiidetud. Seda enam, et Stalin on nüüd, pärast konverentsi on oma kõnedes üsna avameelselt oma seisukohti ilmsiks teinud. Selle järgi oli 1941. aastal Venemaa valitsuse all, kui algas sõda Saksa ja Venemaa vahel, ametlikult liidetuina kolm Balti riiki.
Soome ja Rumeeniaga olid aga Venemaal soodsad piirid. Kui Venemaa on sõja lõppedes võtjate poolel, ja seda ta kindlasti saab olema, ning kandnud raskeima taaga sõjas, siis on täiesti loomulik, ütleb Stalin, et rahu sõlmimisel tunnustataks tema rahuaegseid piire ja õiglane oleks nõuda, et talle antaks maad lisaks piiride valvamiseks.
Sellest Stalini kõnest piisab meile. See selgitab, mida meil ja Balti riikidel on ida poolt oodata ja et „abi läänest" (Inglismaalt ja Ameerikast) ei ole saada. Sellest oleme juba teinud järeldused. Anda end venelaste (originaalis „ryssien", tlk) armu alla võime sama vähe kui kiita heaks Moskva poolt määratud piirid. See oleks meile surmaks.
Me peame võitlema viimseni bolševike vastu. See on võitlus elu ja surma peale. Ent seekord me ei võitle üksinda. Vapper Saksa rahvas on meie kõrval. Temagi võitleb elu ja surma peale. Nagu meie, peavad ka Balti maad võitlema viimseni venelase vastu kõrvu Saksaga. Vastasel juhul tabab neidki häving.
Suured lääneriigid, Ameerika ja Inglismaa arvavad, et nemad on koos Venemaaga juba võitnud või „peaaegu võitnud" sõja, mille kiiret ja kindlat lõppemist nad ootavad. Seetõttu juba nüüd räägivad ja peavad nad nõu sama hästi nii sõjapidamise kui sõjajärgsete asjade üle. Nad elavad juba kujutlustes, milline saab olema maailm nende võidu järel ja kuidas nad võivad oma huvidest lähtuvalt korraldada maailma toimimist. Stalini kõnest lähtudes on seega otsustatud, et vähemalt Balti maad liidetakse uuesti Venemaaga.
See on midagi muud kui see, mida lubati nn Atlandi deklaratsioonis. Selles lubati väikestele rahvastele vabadust ja iseseisvust; tulevane rahu pidi olema õiglane, et ülekohus kaoks maa pinnalt.
Küsitakse, kuidas on võimalik, et tsiviliseeritud riikide tsiviliseeritud riigimehed võivad külma rahuga leppida sellega, et väikesed, süütud rahvad heidetakse sellisesse õnnetusse olukorda nagu saab olema Balti riikidel Venemaaga liitmisel?
Kas ei ole siin põhjuseks küünilisus, hoolimatus õiguslike ja inimlike väärtuste suhtes, mis saab ilmsiks, kui vaadelda inglaste käitumist. Nemad elavad põhimõttega „ükskõik, kas õige või vale, kui see vaid minu maale kasulik on."
See on Mefistofelese või Beltsebuli moraal. Selle järgi ei pea riigi käitumises järgima õiglust, vaid võib lubada kõiksugust vale ja halba, kui sellest isamaa kasu saab ja see silub tasaseks kõige kurja.
Selliste aadete vundamendile ongi rajatud nõudmised, et väikesed rahvad peavad õppima elama rahumeeles suurte naabritega: nad ei tohi ohustada suurte eluruumi jne, kuigi Inglise ja Ameerika ajalehtedes räägitakse valelikult hoopis teist juttu.
Tegelikkuses on Moskva konverentsil Venemaa hoidnud kinni oma nõudmistest saada endised alad tagasi, kui ta juba kord peab sõda täie jõuga jätkama. Ja kuna läänemaade esindajad said väga hästi aru, et ilma Venemaata ei saa tõhusast sõjapidamisest mõeldagi, pidid nad tooma isamaa altarile selle raske ohvri, mida Venemaa nõudmised endast kujutavad. Suurema poliitilise eesmärgi saavutamiseks oli vaja ohverdada mõnede väikerahvaste õnn. Eesmärgi olulisus, hiilgav võit, on piisav plaaster võitjate südametunnistusele.
Seega võib juhtuda nii, et samal ajal kui Balti maades algab bolševike terror, kui seal mõrvatakse inimesi ja heidetakse neid massihaudadesse, viiakse vangistusse või töölaagritesse ja maad riisutakse paljaks, lauldakse Inglismaa ja Ameerika kirikutes suure võidu puhul „Te Deumi."
Meie sees aga tõuseb jõuline hääl, mis ütleb: „Nii ei või ega tohi juhtuda," veel leidub maailmas õigluse ja inimlikkuse kaitsjaid. Balti riike ei loovutata Venemaa küünte vahele.
Helsingi, novembri 16. päeval, 1943. aastal
P.E. Svinhufvud
Soome president kõneles lähtudes toonasest olukorrast, mil põhjanaabrid vajasid raskel ajal Saksamaa tuge. Läks mööda veidi enam kui pool aastat ja Soome kuulutas Nõukogude Liidu nõudmisel Saksamaale sõja, kuigi 1944. aasta suve suurrünnaku tagasitõrjumisel oli soomlaste jaoks Saksa abil kaalukas roll.
Kui palju on suurriikide käitumine tänapäeval erinev? Kas on midagi muutunud?
„Ärge lootke vürstide ja inimlaste peale, kelle käest ei ole abi," ütleb Vana Testamendi laulik ja tal on tõsi. On imeline, et meie rahvas on jäänud kestma. 20. sajand ei olnud kõige traagilisem aeg meie jaoks. Põhjasõjaski tapeti eestlasi massiliselt. Liivi sõja alguses 1557. aastal elas Eesti territooriumil umbes 250 000 inimest, 25 aastat hiljem ainult 100 000. Manner oli tühi ja pool maarahvast elas Saaremaal. Võrreldes sellega on 25% rahvastiku kaotus muidugi väike. Võrreldes sellega, kuidas hävitab eesti rahvas end ise abortide, suitsiidide, ebatervete eluviiside ja liikluskultuurituse läbi, ei näigi kaotused sõdades enam nii kohutavad.
Ühe väikese rahva saatus ei sõltu niivõrd sellest, kas meil on 10 või 100 tanki. Kas on relvil 20 000 või 50 000 meest. Vägede Issand lööb pimeduse ja haigusega seda poolt, keda Ta tahab ja õnnelik on see rahvas, keda Ta nuhelda ei võta.
Arvan, et soomlastel oli president Kyösti Kallio raadiopalvest 1939. aastal enam abi kui 1944. aastal sakslaste lennueskadrillidest. Igatahes oli toona soomlaste juhtidel sõja ajal rohkem oidu kui meie riigiisadel 1939. aastal.
Me ei saa enam teada, kuidas oleks võinud kujuneda meie saatus 1940. aastal, kui prohvet Karl Reitsi oleks kuulda võetud. „Tomahawk", muidugi, peab valmis olema, nagu tõdeb klassik Luts, ent rahvas tallab tühja, kui tema käsivart ei juhi usklik vaim.