Preester Ivo Õunpuu ja piketeerijad riigikogu hoone ees pärast kooseluseaduse vastuvõtmist 9. oktoobril 2014. Foto: Scanpix

Kooseluseadus on algusest peale surnud ning tema surmatõend tuleks ametlikult ära vormistada, kirjutab väljaannete Objektiiv ja Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri Eesti Päevalehele antud lühikeses kommentaaris.

Kooseluseadus on nagu lakmuspaber või õpikunäide sellest, mis on Eesti demokraatias valesti. Valedele ja manipuleerimisele toetudes, hea õigusloome põhimõtteid rikkudes ning rahva enamuse tahet eirates läbi surutud seadust pole võimalik rakendada. Seaduse läbisurujatele oli see kahtlemata Pyrrhose võit – eks sellepärast otsitaksegi oma ideoloogilise programmi edendamiseks muid teid.

Selles valguses on Urmas Reinsalu juhitud justiitsministeeriumi seisukoht, et seadus tuleb kehtetuks tunnistada, igati mõistlik. Loodan, et minister ja tema erakond suudavad selles veenda ka teisi riigikogus esindatud erakondi peale Konservatiivse Rahvaerakonna, kes on nagunii kogu aeg taotlenud kooseluseaduse tühistamist.

Tuleb rõhutada, et kooseluseadus ei ole jõustunud – rakendusaktide vastuvõtmine on seaduse enda järgi jõustumise tingimus. Eestis pole mitte ühelgi institutsioonil või ametiisikul alust väita vastupidist. Kui seda tehakse, asetatakse end teadlikult väljapoole Eesti õigusruumi. Jagan paljude inimeste veendumust, et mittejõustunud ja segadust külvav seadus tuleks kehtetuks tunnistada.

Kooseluseaduse kehtetuks tunnistamine sõltub parlamendis esindatud jõudude poliitilisest tahtest. Pean tõenäolisemaks varianti, et kooseluseadus tunnistatakse kehtetuks, kui et rakendusaktid vastu võetakse. Kui seda ei õnnestu teha praeguse riigikogu koosseisu volituste ajal, siis kindlasti järgmise koosseisu ajal. Kooseluseadus on algusest peale surnud ning tema surmatõend tuleks ametlikult ära vormistada.