Tüüpiline 19. sajandi alguse massikool. Foto: Wikimedia Commons

Eestis on koolisüsteemi kritiseerimine alati tabu olnud. Nüüd, kus kriis on näidanud kodus õppimise võimalikkust, on aeg hakata sundusliku riigikooli vajalikkust kahtluse alla seadma. 

Viimastel kuudel on Eesti inimesed pidanud maadlema hulga tõsiste probleemidega – paljud on kaotanud töö või pidanud leppima palgalangetusega, teised on kas ise haigestunud või muretsenud pereliikme tervise pärast.

Sääraste murede kõrval on kriis toonud kaasa ka ühe “probleemi”, mida ei saa kuidagi ilma jutumärkideta jätta. Nimelt ootamatu vajaduse veeta tavapärasest märksa enam aega koos oma lastega.

Paljude vanemate jaoks paistab see olevat karm katsumus. Nii kirjutas ajakirjanik Laura Kõrvits Pere ja Kodus: “Need, kes väidavad, et laste koduõpe on fantastiline võimalus perega rohkem koos olla ja üksteist paremini tundma õppida, on ilmselt vallalised ja lastetud. Tegelik elu on paraku hoopis teistsugune.”

Kõrvits kirjeldas ootamatult kaela sadanud kohustust teha tavapärasest märksa enam ise kodus süüa ja koristada tube, samuti pesamuna närvesöövat nõudmist, et ema kaugtöö tegemise asemel temaga mängiks. “Üks võimalus on muidugi veel – anda talle kätte telefon või panna telekast multikad peale,” tõdes Kõrvits.

Elu polnud kerge ka suurematel lastel, kes olid esialgu koolist pääsemise lootuses väga rõõmsad – ka nemad pidid kaugtööd tegema. “Kodutööd olid nagu seitsme peaga lohe – kui üks sai tehtud, ilmus e-kooli seitse asemele,” kirjeldas Kõrvits.

Lugu lõppes ülestunnistusega, et abikaasad plaanivad kohe pärast eriolukorra lõppu ehk “seda õudust” oma laste juurest põgeneda, et jubedast kogemusest veidi aega taastuda.

Kes on süüdi? 

Kõrvitsa pihtimusliku loo lugemine – ja sarnase sisuga lugusid on viimastel kuudel avaldatud lausa lademetes – tegi mind üksjagu nõutuks. Mitte seetõttu, et mul oleks illusioone laste kasvatamise köögipoole osas. Muidugi on raskusi palju. Küsimusi tekitas muu.

Esmalt – kas on ikka hea toon teatada leheveergudel laiale avalikkusele, kuidas omaenda laste kasvatamine niivõrd jube on? Lapsed kasvavad teadupärast suureks ja võivad kunagi neid sõnu ka ise lugeda.

Teiseks torkas aga silma see, kuidas Kõrvitsa tekstist kõlab läbi ähmaselt süüdistav hoiak, aga pole päris selge, kelle või mille vastu see suunatud on. Mõnevõrra kindlasti “vallaliste ja lastetute” ja ilmselt ka kurja pisiku pihta, kuid seal kõrval oleks justkui mingi kolmas jõud, kes on vanemaid ja lapsi “selle õudusega” karistanud.

See jõud on tegelikult defineeritav, aga prevaleerivas kultuuris on “selle” nimetamine tabu. Tegu pole millegi muu kui tänapäevase haridussüsteemiga, täpsemalt selle ajutise ja ootamatu lakkamisega, mis on tekitanud võõrutusnähtudele sarnased sümptomid. Tavapärane kontoritöö on niigi stressirohke, kui aga selle kõrvale tekib veel ebatavaline vajadus oma lapsi kantseldada, hakkab valgekrae karikas kiirelt üle ääre ajama.

Kõrvitsa neurootiline appikarje – ma ei saa hakkama! – ajaks 1920. aastal elanud keskmise linnakorteri perenaise muidugi muigama. 1820. aasta taluperenaine vangutaks ilmselt täielikus mõistmatuses pead. Kuidas on võimalik, et – ei saa hakkama? Oma lastega ei saa hakkama? Sääraste väljaütlemistega võis toona esineda äärmisel juhul mõni aneemiline mõisapreili.

Ometi oleme me kuidagi sellisesse olukorda jõudnud. Kriis on aga hea võimalus seniste hoiakute ja vaikivate eelduste üle järele mõelda. Ja mitte ainult tavapärasel moel, kus debatt käib peamiselt selle üle, kas riigikoolide õpetajad peaksid rohkem või palju rohkem palka saama.

Massikool ei vääri konservatiivide kaitset

USA kirjanik Michael Malice armastab tõdeda, et spetsiifiliselt konservatiividele omane eksitus on arvata, justkui oleks mingi institutsioon, mis praegu selgelt ühiskonnale kahju teeb, olnud minevikus siiski hea ja vajalik. Säärase “institutsionaalse allakäigu” nägemuse kohaselt on põhimõtteliselt üllas algatus vaid ajutiselt valele teele sattunud.

Nii armastavad paljud USA konservatiivid rääkida ajakirjanduse väidetavalt hiljuti tekkinud probleemidest. Malice ütleb seevastu, et meedia on alati – päris algusest peale – olnud täpselt sama korrumpeerunud, kui praegu.

Ta toob näiteks USA ajakirjaniku Walter Duranty. Too mees töötas bolševike võidu järel aastatel 1922-–1936 “maineka” New York Times’i Moskva büroo juhina. 1932. aastal sai Duranty oma Nõukogude Liidust kirjutatud lugude eest veelgi “mainekama” Pulitzeri preemia.

Järgmisel aastal kirjutas Duranty mitu lugu, kus eitas N. Liitu tabanud näljahäda ning eriti Ukraina Holodomori, bolshevike poolt kunstlikult
tekitatud näljahäda, milles hukkus umbes 6 miljonit inimest. “Teated näljahädast Venemaal on liialdus või kuritahtlik popaganda,” väitis Duranty, tunnistades küll toidupuudusest tekkinud “ulatuslikke inimkaotusi”.

Säärane apologeetlik suhtumine – Duranty-sarnasest tegevusest võiks tuua veel hulga näiteid – tõi kaasa isegi seltsimees Stalini tunnustuse. “Duranty on püüdnud meie riigi kohta tõtt rääkida,” kiitis diktaator tunnustatud ajakirjanikku. Tõsi, tänapäeval sõimavad vasakpoolsed ajakirjanikud lipitseva kiituse asemel Moskvat ohjeldamatult, aga printsiip jääb samaks.

Konservatiivide suhtumist 19. sajandil esile kerkinud riiklikku, sunduslikku massikoolide süsteemi vaevab sarnane häda. Protesti tõstetakse vaid viimaste aastate erakordsemate arengute peale, mis puudutavad kohatut “seksuaalkasvatust” – justkui oleks enne seda kõik parimas korras olnud.

Ometi näitab pilk ajalukku, et massikoolid on algusest peale olnud mõeldud peamiselt vasakpoolsete utopistide ideede realiseerimiseks (ja paradoksaalselt ka suurkapitalile kasuliku proletariaadi loomiseks), mitte rahva harimiseks. Nende loomine oli kantud veendumusest, et kui vanematele üldse mingi õigus oma laste saatuse üle otsustamisel jätta, tuleb seda Riigi huvides igatahes tugevasti piirata. Nagu ütleb Malice: “Sotsialistid peavad teie omandit enda omandiks, aga veelgi hullem on see, et nad peavad ka teie lapsi enda omandiks.”

Kool pidurdab, mitte ei arenda

Kõige tähelepanuväärsem raamat, mis massikoolide ajaloost kunagi kirjutatud, on ilmselt USA tunnustatud kooliõpetaja John Taylor Gatto monumentaalne “Ameerika haridussüsteemi varjatud ajalugu” (The Underground History of American Education). Kel teema vastu tõsisem huvi, soovitan endale see “tellis” soetada – kuigi 412 A4 formaadis lehekülge pole just kerge öökapilugemine.

Gatto tundis massikooli läbi ja lõhki – ta töötas New Yorgis õpetajana kolm aastakümmet, pannes lõpuks 1991. aastal ameti maha. Seejärel Wall Street Journalis avaldatud artiklis ütles Gatto, et ei suuda enam teha tööd, kus tema ülesandeks on lastele haiget teha.

“Riiklik koolisüsteem on kõige radikaalsem idee ajaloos. See hävitab perekonna, monopoliseerides lapsepõlve parimad aastad ja õpetades lugupidamatust kodu ja vanemate vastu,” kõlas staažika ja tunnustatud õpetaja karm hinnang. Gatto tõdes, et tänapäevase kooli filosoofiliseks aluseks pole mitte Kreeka või Rooma vabade kodanike haridusideaalid, vaid Vana-Egiptuse maailmanägemus, kus ühiskond moodustab püramiidi, millest väärtuslik on vaid tipp.

Oma raamatus toob Gatto rea näiteid USA ajaloo suurmeestest, kes formaalse kooliharidusega praktiliselt kokku ei puutunud, kuid sellest hoolimata – või pigem tänu sellele – juba puberteedieas mehetegusid tegid.

Võtame näiteks USA mereväe esimese admirali David Farraguti, kes asus sõjalaeva madrusena tööle üheksa-aastaselt. Samal ajal, kui keskmine koolipoiss viiendas klassis pinki nühib, pidas Farragut brittidega Lõuna-Ameerika vetes veriseid lahinguid. Viieteistaastaselt ajas noormees Vahemerel piraate taga ja uuris Vesuuvi purske valguses vulkanoloogia aluseid, õppides puhkehetkedel Tuneesias USA konsuli käest võõrkeeli, matemaatikat ja kirjandust – kokku sai ta nii kooliharidust 9 kuud.

Või heitkem pilk kuulsa leiutaja Thomas Edisoni noorusele. Thomas saadeti (toona veel vabatahtlikust) koolist üsna kiirelt minema, kuna teda peeti tobukeseks. 12 aasta vanuselt sai ta ametisse ühe reisirongi “poisina”. Tutvuste kaudu õnnestus tal enda käsutusse saada ning ühte varjulisse vaguninurka üles seada rudimentaarne trükikoda. Nii sündis neljaleheküljeline pisiformaadis “ajaleht”, mis rääkis rongisõitjate eludest ja sellest, mida vaguniaknast välja vaadates näha võis.

Paari kuu pärast oli noore Edisoni väljaandel 500 tellijat ja tema sissetulek suurem kui keskmisel kooliõpetajal. USA kodusõja (1861–1865) puhkedes sai lehest lausa kullaauk, kuna raudteedel olid oma telegraafisüsteemid, mis võimaldasid Edisonil saada uudistest teada sama kiiresti kui professionaalsed ajakirjanikud. Tema suutis need aga kiiremini trükki lasta. Kujutage pilti – noor, koolihariduseta poiss andmas välja kasumlikku ajalehte! Kas midagi sellist mahuks pähe näiteks Mailis Repsile?

Vaba inimene on ohtlik 

Gatto sõnul ei olnud sellised noorsandid kodusõjaeelses USAs mingi suur haruldus. Toona domineeris riigis ülimalt optimistlik, klišeena tuntud “ajalehepoisist miljonäriks” ellusuhtumine.

Lugeda, kirjutada ja rehkendada oskas valdav enamus “lihtsamat rahvast” – seda õpiti muude tööde kõrvalt koduseinte vahel. Näiteks hilisem president Abraham Lincoln kasutas matemaatikaülesannete lahendamiseks pliiatsi asemel söetükki ja paberina suurt puust labidat. Koolipingis veetis ta terve elu peale kokku veidi alla aasta.

“Noortelt ameeriklastelt oodati, et nad ennast teostaks, mitte ei sobitaks end mingisse juba valmis hierarhiasse. Välismaalased juhtisid tähelepanu sellele, kui iseseisvad, varaküpsed ja vastutustundlikud Ameerika noorukid olid,” kirjutab Gatto.

Sõnaga – tegu oli uhkete ja vabadust armastavate inimeste riigiga. Pärast kodusõda hakkasid asjalood aga pisitasa kiiva kiskuma. Gatto toob välja, kuidas aina võimsamalt esile kerkivad töösturid vajasid oma vabrikute jaoks mitte sääraseid iseseisvaid “barbareid”, vaid distsiplineeritud töölisi. Viimaste vormimiseks leiti inspiratsiooni muuhulgas Preisi koolisüsteemist, mille ülesanne oli toota riigile lojaalseid ja end mõttetegevusega mitte vaevavaid lojaalseid subjekte, aga ka despootlikest Hiinast ja Indiast, kus vabaduse mõiste oli üsna tundmatu.

Paradoksaalsel kombel olid nii suurkapitalistid kui paduvasakpoolsed ühel nõul – lihtne inimene on üks rumal ja ohtlik olevus, kes tuleb võimalikult vara riigi hoole alla võtta, et ta õpiks tundma oma õiget kohta. Säärased ideed olid alguse saanud juba prantsuse nn entsüklopedistide, nt Jean-Jacques Rousseau kirjutistes. Hiljem liitusid selle “koalitsiooniga” veel ka sotsiaaldarvinistid.

“Kodusõjale järgnenud kaoses jõudsid nii võimukad mehed kui unistajad selgele arusaamale, millist korraldust Ameerika ühiskond vajas – üsna sarnast tollele Briti süsteemile, millest olime sajand varem pääsenud,” kirjutab Gatto. “Koalitsioon” ei lasknud end segada USA põhiseaduses konkretiseerunud vabaduse vaimust. Neil olid oma plaanid.

“Sajandi keskpaigast alates hakati ellu viima teatud utoopilisi skeeme, mille eesmärk oli laste täiskasvanuks saamist edasi lükata, järgides üldjoontes Rousseau “Emile’is” skitseeritud kavandit. Esimene eesmärk oli jõuda korrastatud, teaduslikult juhitud ühiskonnani, kus otsuseid teeks eliit. Hiljem oleks käeulatuses juba inimeste tõuaretus,” kirjutas Gatto. Säärase nägemuse loogilist lõpplahendust on teadupärast kirjeldanud Aldous Huxley raamatus “Hea Uus Ilm”.

Järk-järgult juurutatud üldine koolikohustus muutis Farraguti ja Edisoni sarnased anomaaliad võimatuks. Tänapäeva vasakpoolsed nimetaks sääraseid juhtumeid õudusega “lapstööjõu kasutamiseks”. Hiljem mõeldi välja ka uus sõna – teismeiga – et kirjeldada neid eluaastaid, kus Farragut ja Edison juba mehetegusid tegid. Veelgi hiljem normaliseeriti teismelistele rahututele, koolipingis igavlevatele poistele medikamentide manustamine, kuna neid vaevavat “tähelepanuraskused”.

Ehk aitab? 

Tänapäeval on eugeenika ja teooriad sellest, kuidas vaid väike kõrgklass väärib klassikalist haridust, formaalselt ajaloo prügikasti saadetud – selle eest hoolitses Hitler. Ametlikult aktsepteeritud narratiiv räägib sellest, et iga laps on andekas ja võimekas ning võib elus kõike saavutada – kõlab nagu kodusõjaeelne USA, kas pole?

Ometi tuleb neid lapsi mingil ähmasel põhjusel endiselt sundida 12 aastat koolipinki nühkima, kuigi nad võiksid narratiivi eelduste kohaselt ka iseseisvalt õppida. Tänapäeval ei pea ju vaid söetüki ja puust labidaga mässama – noorte käsutuses on terve internet.

Et koolisüsteemi lojalistide mõtteviisi mõista, tasub lugeda hiljuti USAs skandaali tekitanud Harvardi juuraõppejõu Elizabeth Bartholet’i artiklit, kus ta propageerib koduõppe pea täielikku keelustamist.

Bartholet kirjeldab koduõpet jubedusena, mis annab vanematele piiramatu voli oma lapsi väärkohelda ja lausa pilastada. Seda ei saa lubada – iga laps peab olema riigi range järelevalve all (seda muidugi tema enda huvides). Koduõpet lubaks Bartholet vaid nn pööratud tõenduskohustuse printsiibil, kus vanemad peaksid tõestama, et nad suudavad tõesti oma laste eest ise paremini hoolitseda kui professionaalid.

Vasakpoolne õppejõud ei varja seejuures, et koolisüsteemi üks olulisemaid funktsioone on lastele “arvamuste paljususe” (loe: vasakpoolsete ideede) tutvustamine. Märkimisväärne on aga artikli meeleheitlik toon. Bartholet ei kirjuta 19. sajandi lõpu enesekindlate sotsiaalinseneride positsioonilt. Ta kirjutab kui India braahmin, kes tunneb oma võimu käest libisemas. Nimelt on USA koduõppe liikumine aina jõulisemalt positsioone kindlustamas.

“On lademes näiteid sellest, kuidas seadusandjad pakuvad välja tagasihoidlikke (lapsi) kaitsva iseloomuga regulatsioone, kuid koduõppe liikumise lobistid lasevad need põhja,” kurdab Bartholet.

Hoolimata protsentuaalselt kiirest kasvust on absoluutarvudes koduõppel siiski veel väga väike hulk USA alaealistest. Enamik käib endiselt riigikoolis, kus neile sisendatakse riigile kasulikke väärtusi, mille hulka ei kuulu vabadus, ettevõtlikkus ega isemõtlemine. Ometi on juba säärane väike vähemus “braahminite” jaoks hirmutav ning paneb neid tegema radikaalseid üleskutseid koduõpe täielikult keelustada.

Võtkem USAst õppust 

Eesti pole kahjuks nii arenenud vabaduse traditsiooniga riik, kui seda on USA, kus hoolimata pea kaks sajandit kestnud “progressiivse hariduse” pealetungist on vanemate õigused endiselt au sees. Seega ei saa loota, et mailisrepsid meil lähiajal John Gatto sarnaste inimestega asenduksid.

Ometi tasub igal lapsevanemal mõelda, kas tema laps ikka peab koolipinki nühkima. Ehk oleks mõttekam tõmmata internetist alla või laenutada raamatukogust vabalt kättesaadavad klassikalised teosed – näiteks Homerose “Ilias” või Suetoniuse “Kaksteist tseesarit” – ja need oma kümneaastasele pihku pista. Või võtta lahti suvaline Youtube’i kanal, kus õpetatakse matemaatikat kooliga võrreldes mõõtmatult kõrgemal tasemel. Või saata laps hoopis mõne tuttava põllumehe juurde sulaseks, et ta õpiks lehma lüpsma ja traktorit juhtima.

Alternatiivselt võib kuulata vasakpoolsetest ideedest läbi imbunud koolipsühholoogi, kes seletab tähtsa näoga, et noorel Andreasel või Tommil on “tähelepanuhäire” ning talle tuleks kiiremas korras Ritalini manustada, kui poiss ei viitsi kunstitunnis vesivärvidega hobust joonistada. Ja uskuda edasi, et koolis “tiksumine” on (eriti poiste) jaoks kõige mõistlikum – “vähemalt ei huligaanitse kuskil tänaval”.