Vaakumaspiratsiooni meetodil läbiviidud abordi jäänused. Foto: Center for Bioethical Reform

Anonüümseks jääda soovinud meessoost üliõpilane on palunud avaldada alljärgneva tunnistuse elumuutvast kogemusest.

Alustuseks tuleb mul tõdeda, et kuni eilseni toetasin ma abordi osas tugevalt valikuvabadust.* Olen arstitudeng ning teaduslikult mõtleva inimesena sain ma aru, et loote keha moodustav rakkude mass on sageli elujõuetu kuni 24. nädalani üsas.

Ma olen ka võrdlemisi liberaalsete vaadetega ning ma uskusin, et naisel peab olema õigus valida, mida ta teeb oma ihuga ja sellega, mis potentsiaalselt tema ihus kasvada võib.

Sel suvel võeti mind New Yorgis praktikale, mille käigus saab olla arstide töövarjuks ning näha igasuguseid meditsiinilisi protseduure. Kui mulle anti võimalus vaadata pealt aborti, ei kõhelnud ma pakkumist vastu võtmast. See oli midagi uut, närvekõditavat ja põnevat, mida ma polnud iial näinud.

Kui ma operatsioonisaali sisenesin, ei tundunud seal minu meelest midagi teisiti olevat võrreldes varasemate kogemustega.

Laual minu ees lebas naine, jalad püsti, otsekui sünnitusel, ainult et ta magas. Tema kõrval oli alus abordi tegemise instrumentidega ja vaakummasin loote kudede emakast välja imemiseks.

Arstid panid oma kitlid selga ja maskid ette ning protseduur algas. Emakakaela hoidis avatuna rohmakas metallist instrument ning naise sisse pisteti suur läbipaistev toru. Paari sekundiga käivitus masina mootor ning filtrisse kisti verd, kudet ja tillukesi elundeid.

Minut hiljem pump seiskus, otsekui oleks ta ummistunud. Toru tõmmati välja ning ma nägin, et selle otsa oli kinni jäänud väike keha ja selle küljes katki kistud kaela pidi tolknev pea. Ribid olid juba moodustunud ja neid kattis õhuke nahk. Silmad olid välja kujunenud ning siseelundid olid hakanud funktsioneerima.

Loote – ilmselgelt poisi – väike süda oli just äsja seiskunud. Igaveseks.

Vaakummasina filter tehti lahti ja väikese loote küljest kistud käed ja jalad loeti üle. Sõrmedel ja varvastel oli näha küünte algeid. Oma töö üle uhked arstid panid keha juppidest kokku, et seda mulle demonstreerida ja veenduda, et kõik oli kätte saadud.

Mul läksid silmad märjaks, kui nad selle pisikese poisi laualt võtsid ja jäätmekasti viskasid. See oli eile kell pool üksteist ning ma pole siiamaani suutnud mõelda millestki muust, kui et kelleks see poiss oleks võinud saada.

Mulle tundub, et inimesed ei mõista vist, mida abort tegelikult endast kujutab, kuni nad seda pealt näevad. Mind on need pildid – nii reaalsed ja elavad – nüüd juba kaks päeva piinanud… ja ma olin ju üksnes pealtvaataja.

Ma ei toeta enam iial "valikut" ja ma ei toeta enam iial ühegi inimolendi mõrvamist, ükskõik millises elu etapis.

* Inglise keeles on abordipooldajate kohta kasutusel nende endi poolt eelistatav väljend pro-choice.