Leedulanna on teinud oma valiku. Foto: Ints Kalnins, Reuters/Scanpix

Alates taasiseseisvumisest on Leedu poliitilisel maastikul domineerinud seesama poliiteliit ja nende kaks põhiparteid. Talurahva ja Roheliste liidu mäekõrgune võit äsjastel üldvalimistel oli valitsema harjunud klikile totaalne šokk, kirjutab politoloog Dovilas Petkus.

Sel ajal kui kaks erakonda kordamööda riiki juhtisid ja leedukatele paremat põlve lubasid, jooksis riik rahvast üha tühjemaks. Keskmiselt lahkub Leedust ligikaudu 30 000 inimest aastas.

Majandusteadlaste hinnangul oli üks kodanike kannapöörde põhjuseid sotsiaalse õigluse puudumine. Tekkinud on kaks täiesti erinevat Leedut. Üks on rikas ja Lääne rahastust nautiv Leedu – peamiselt Vilnius. Teine on ülejäänud Leedu, kus inimesed paarisaja euroga kuus ära elada üritavad.

Ja sellest teisest Leedust minnakse massiliselt minema, eriti Suurbritanniasse.

Erinevalt isegi sotsiaaldemokraatidest on talurahvas ja rohelised majanduslikult kaldu vasakule ning usuvad omandimaksu ning vara õiglasemat ümberjaotamist kõige hapramatele.

Kuigi enamus leedukaid on ühiskondlikult konservatiivsed, peetakse tähelepanelikkust ja tundlikkust inimeste vajaduste suhtes oluliseks.

Veel tuleb märkida, et Leedu rohelised pole tüüpilised läänelikud rohelised. Kuigi keskkonnale pööratakse tähelepanu kõvasti, on liidri Ramūnas Karbauskise vaated moraaliküsimustes vägagi konservatiivsed ja sisuliselt kristlikud – kuigi mees peab end ise paganaks.

Samal ajal kui “konservatiivid” on valmis homoseksuaalide nn kooselu seadustama ja on abordi suhtes sallivad, seisavad Karbauskis ja tema partei pereväärtuste ja sündimata laste õiguste eest.

Just tänu oma ülimalt liberaalsele lähenemisele kaotasid viimati neli aastat valitsenud sotsiaaldemokraadid kontakti rahvaga.

Ja kuna liberaalsete häälte nimel ponnistasid nii konservatiivid kui sotsid, kaotasid mõlemad massiliselt oma valijaid. Mõlemad erakonnad kukkusid kahe tooli vahele.

Üks “maakate” menu võtmeid oli uut tüüpi sõnakasutus, mis puudutas patriotismi ja rahvuslikke huve. Väidetavalt oldi esimesed, kes tõstatasid globalismi ja Euroopa integratsiooni ohtlikkuse teema Leedu rahvuslikele huvidele.

Ükski erakond polnud varem maininud, et massiline väljaränne ei tähenda mitte pelgalt töökäte ajutist nappust, vaid riigi täielikku väljasuremist 30 aasta jooksul.

Mitte keegi polnud varem teatanud, et Leedu peaks toetama Visegrádi riike radikaalsete reformide nõudmisel Euroopa Liidus.

Mitte ükski erakond polnud kuulutanud, et haridussüsteem ei peaks piirduma spetsialistide vorpimisega turgude tarvis, vaid kultiveerima noortes patriotismi ja ustavust isamaale.

Tohutu hulk rahvast, keda aastaid keegi neid küsimustes ei esindanud, adus talunike ja roheliste liidus uut lootust.

Refereeritud ingliskeelset artiklit saab lugeda siit.