Kuidas Tim Sebastian ja Postimees üritasid manipulatiivselt Martin Helmest valetajat teha

Deutsche Welle (DW) inglasest ajakirjanik Tim Sebastian küsitlemas Martin Helmet.

Ideoloogiatöötajad, kes oma maailmavaatelistest veendumustest tulenevalt tõttavad õhinal „valetavat populisti“ paljastama, ei peaks töötama ajakirjanduses ega tohiks end nimetada ajakirjanikeks. Samuti ei tohiks nende produtseeritud ideoloogilist toodangut pidada ajakirjanduseks, leiab Veiko Vihuri.

Väljaanne Postimees on viimastel päevadel hoidnud esiplaanil Martin Helme intervjuud Deutsche Wellele (DW). Postimehe käitumisest kumab läbi taotlus heita koalitsioonikõnelustele kaikaid kodaraisse – et vaat mida Martin Helme ütles ja kuidas ta valetas.

Ka DW intervjuu teinud Tim Sebastiani näikse kannustavat soov portreteerida Martin Helmet tüüpilise valetava populistina, nii nagu peavoolu narratiiv õpetab. Teda ei huvita, mida Martin Helmel tegelikult öelda on, vaid ta ründab intervjueeritavat täiesti ilmse eesmärgiga püüda lõksu järjekordne äärmuslasest rassistlik poliitik. Martin Helmel on kahtlemata õigus, kui ta märgib: „Täna ma seda ei annaks enam, vaid pakuks neile oma pilti, mille nad toolile saaks panna, et siis pool tundi pildi suunas süüdistusi ja pahameelt väljendada, saaks ka hea „intervjuu“.“

Nagu näeme, sisustavad ajakirjanike asemel meediaruumi ideoloogiatöötajad, kes tahavad hirmsasti poliitika kujundamisest osa võtta.

Kuigi kogu see DW intervjuu ning samuti Postimehe kajastus vääriks detailset kommenteerimist, piirdun siinkohal vaid ühe aspektiga, milleks on soov omistada Martin Helme väide, et igal aastal saabub Eestisse 20 000 võõrtöölist Ukrainast – et see siis valena tagasi lükata.

Võtame ette lõigu intervjuu eestikeelsest tõlkest ja vaatame, kuidas käib „populistlikuks valetajaks“ tegemise mehhanism. Allolevas osunduses on rasvases kirjas toodud Tim Sebastiani küsimused, tavalises kirjas Martin Helme vastused ning kaldkirjas siinkirjutaja poolt lisatud selgitavad kommentaarid.

Möödunud aasta juulis ütles teie erakonna esimees Eesti Rahvusringhäälingule, et 22 000 ukrainlast tuleb Eestisse igal aastal.
Jah. (Tim Sebastian eksib – seda ei öelnud EKRE esimees Mart Helme, vaid Martin Helme; viimane ei korrigeeri Sebastiani ekslikku väidet. Martin Helme ütles toona ERRile järgmist: „Kui meil tuleb ühe aasta jooksul üle 20 000 inimese Ukrainast Eestisse, siis kümne aastaga on neid siin veerand miljonit. Mis siis Eestist järgi jääb?“ – Veiko Vihuri.)

Siseminister tõi sellele väitele vastusena välja, et tegelik arv oli hoopis ligi 5600 inimest aasta kohta. (Sebastian toob mängu 2017. aasta andmed. – V.V.)
Ei, nagu ka siseminister ütles, me isegi ei tea seda, kuna see on ametlik arv.

See on arv, mille nad andsid.
See on ametlik arv, aga nad isegi ei tea, kui palju inimesi tuleb sisse ebaseaduslikult.

Nemad ei tea, aga siis ei tea teie ju samuti?
Ei-ei, aga me oleme arvestanud hinnanguliselt.

Nii et lihtsalt suurendasite seda arvu ligi neli korda?
Ei-ei, aga meil on hinnang, mis ütleb, et.. Meil on võimalik laiendada neid arve tuginedes tööjõule, maksuametile. Meil on üldine arv, mis jääb kusagil 20 000 ja 30 000 vahele aastas. (Prognoos 2018. aastaks: 20 000; arv 33 000 on kinnitamata prognoos 2019. aastaks, vt allpool – V.V.)

Märgin kõigepealt, et Tim Sebastiani viidatud suvist intervjuud Martin Helmega ERRi portaalis (avaldati 14.07.2018) saab lugeda siin. Sebastian kasutab Martin Helme „paljastamiseks“ niisiis 2017. aasta ametlikke andmeid – 5600 – , kuid Helme poolt osutatud arvu – 20 000 – näol on tegemist prognoosiga 2018. aasta kohta. Seega pole Martin Helme jutus kõlanud arv sugugi laest võetud ega kujuta endast populistlikku hirmutamist ametlike andmete neljakordistamise näol. Oluline on tähele panna ka seda, et Martin Helme kõneleb DW intervjuus hinnangulisest või üldisest arvust.

Muide, olukorrast seoses võõrtööjõu sisserändega kirjutas möödunud aasta novembris Postimehe veergudel Lea Danilson-Järg osundagem:

Sisseränne okupatsiooniaegse taseme lähedal

Peale meie enda inimeste hõive on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ka võõrtööjõu sisseränne kolmandatest riikidest ning seda ilma kvoodi kaotamisetagi. Tänavu on politsei- ja piirivalveameti (PPA) andmetel Eestisse tööle saabunud juba umbes 13 000 inimest. Koos töötajate pereliikmetega võib aasta lõpuks oodata vähemalt 20 000 inimese saabumist peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.

Kinnitamata andmetel prognoositakse järgmiseks aastaks juba 33 000 töörändajat. Kuigi arvud hakkavad ületama okupatsiooniaegse sisserände keskmist taset, pole tööandjate esindajate nõuded kvooti kaotada ikka kuhugi kadunud.

Toonitan, et seda võib lugeda Postimehes ilmunud artiklist ning tegemist ei ole populistliku poliitiku hirmujutuga. Lea Danilson-Järg jätkab teises Postimehes ilmunud artiklis „Kvoot ka lühiajalisele töötamisele?“ sama teemat, kirjutades:

Eesti on hoidnud töörände osas Euroopa Liidu kodanikele avatud, kuid kolmandate riikide kodanike suhtes konservatiivset poliitikat. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) andmetel ületas tänavu novembri alguseks Eestis lühiajalise töötamise õiguse saanud kolmandate riikide kodanike arv juba 12 000 ning konservatiivsusest on saamas ajalugu – järgneva aasta prognoos ennustab sellegi mahu mitmekordistumist.

Postimehe ajakirjanik Agaate Antson püüab aga Martin Helmest teha valetajat, pealkirjastades oma artikli järgmiselt: „FAKTIKONTROLL: neli valeväidet, mida Martin Helme Deutsche Welle intervjuus esitas“. Selles artiklis omistab ta Martin Helmele väite, et aastas tuleb Eestisse üle 20 000 ukrainlase, ning kuulutab selle valeks.

Korrakem, et juulikuises intervjuus ERRile (mis söödeti ette ka Tim Sebastianile) ütles Martin Helme: „Kui meil tuleb ühe aasta jooksul üle 20 000 inimese Ukrainast Eestisse, siis kümne aastaga on neid siin veerand miljonit“ (siinkirjutaja rõhutus). See ei ole faktiväide, vaid tõdemus, et kui prognoositud trend peaks maksimaalses ulatuses jätkuma, muutub oluliselt sisserändajate osakaal Eesti ühiskonnas. Ja nagu nägime, samale prognoosile juhib Postimehe veergudel korduvalt tähelepanu ka Lea Danilson-Järg.

Agaate Antson toob oma „faktikontrollis“ ära siseministeeriumi ametlikud andmed (mida 2018. aasta juulikuus mõistagi veel polnud): möödunud aastal tuli Eestisse ukrainlasi lühiajaliseks töötamiseks kokku 15 510, tähtajalise elamisloa saajaid oli ukrainlaste hulgas kokku 2565. Viitan siinkohal ka ERRi uudisele, kus andmed veidi erinevad, ent on samas suurusjärgus:

Lühiajalist tööd on teinud Eestis sel aastal valdavalt ukrainlased – üle 20 000 lühiajalise töötamise taotlusest, mis novembrini PPA-s registreeriti, puudutas kolm neljandikku Ukraina kodanikke (15 686), järgnesid Valgevene (1296) ja Moldova passiga inimesed (860).

Lühiajaliseks töötamiseks sisserännanute suurt arvu võib pehmendada väitega, et lühiajaliselt on võimalik Eestis töötada kuni 365 päeva 455 päeva jooksul, mille järel nad peavad riigist lahkuma. Aga kas nad seda ka teevad? Lea Danilson-Järg igatahes tõdeb, et konservatiivsest töörändepoliitikast on saamas ajalugu.

Kokkuvõtteks. Nii Tim Sebastian kui Postimees lähtuvad nn valetava populisti narratiivist ning püüavad teha kõik selleks, et kujutada Martin Helmet avalikkust eksitava populistliku poliitikuna. Arvudega manipuleerides ja öeldut moonutades püütakse näidata, et Helme liialdab (s.t valetab), kuigi ametlik statistika näitab tõesti tööga seotud sisserände hüppelist kasvu ning läheneb hinnangulisele (prognoositud) arvule, mis oli Martin Helmel kasutada. Ja mis kõige tähtsam: Martin Helme ei esitanud valeväidet, vaid kõneles tinglikult prognoositud trendist ja selle võimalikest tagajärgedest.

Ideoloogiatöötajad, kes oma maailmavaatelistest veendumustest tulenevalt tõttavad õhinal „valetavat populisti“ paljastama, ei peaks töötama ajakirjanduses ega tohiks end nimetada ajakirjanikeks. Samuti ei tohiks nende produtseeritud ideoloogilist toodangut pidada ajakirjanduseks.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!