Tervise Arengu Instituudi lõpusirgel olev kampaania "kumm on seks" on osalt nagu kerratõmbunud siil, osalt nagu seltskonnas lahtiriietuv naisterahvas: käsitleks, aga ei tea, kust alustada – kõikjalt torgib; ütleks midagi, aga ei tea, mida – kohutavalt piinlik on.
Ei tea, kas see on piinlikkustunne, kohmetus või täielik nõutus, mis on tinginud Eesti naiste poolse avaliku vastuväite puudumise nimetatud kampaaniale, naiste vaikimisest pole aga raske aru saada. Mida oskaks üks enesest lugupidav naisterahvas öelda näiteks olukorras, kus muidu viisakas seltskonnas eemaldaks üks naine ühtäkki kõik riided peale aluspükste. "Nii ei tehta", "ei sobi", "pole kohane" kõlavad kõik õõnsalt olukorras, mis on niivõrd absurdne ja kohatu. Sama nõutus valdab ilmselt paljusid, kui nad näevad telekast oigavaid ja ohhetavaid naisi, kes räägivad "kummist" ja "uutest tulijatest". Kui banaalne, kui labane… Kui piinlik! Olen veendunud, et enamikul (näiteks sellel 82 protsendil, kes, kondoom taskus, ringi ei jaluta) naistest on nii kõrge eneseväärikus, et nad ei lasku arutellu oma intiimelu teemadel isegi sõbrannadega. Need naised aga kisendavad enda omast kõigi meediakanalite vahendusel. Vähemalt on vastassugupoolel nüüd nägupidi teada mõni neist 18 protsendist, kes ise kondoomi kaasas kannavad ja alati valmis on "uusi tulijaid" vastu võtma.
Reklaam ise kutsub juba protesteerima, kampaania sõnum aga on nii šokeeriv, et vastuväiteks suu avanu jääb seda maigutama nagu kala, ja otsima kohta ses okkalises solvangute rägastikus, kust alustada. Kampaania eeldus on, et naised on alati valmis suguühteks, mõnikord ka pool- või kontvõõrastega. Mitte kellelgi, kes seksi mingilgi määral truuduse või püsisuhte või abieluga seostab, ei ole vaja kogu aeg kondoomi kaasas kanda. Isegi kui ta neid kasutab, seisavad need seal, kus ta neid kasutab. Selleks kohaks ei ole tänav, tualettruum, mingi hämar kapp töö juures või koolis, vaid magamistuba. Minu mäletamist mööda kutsuti neid naisi, kes alati vahekorraks valmis on, vanasti hooradeks. Kas peaksin rahumeeles laskma riikliku institutsiooni ja Euroopa liidu poolt rahastatud kampaania raames end hoorana kujutada? Huvitav.
Teine naisterahvaste grupp, kes on alati valmis "uuteks tulijateks", on muidugi prostituudid. Ausalt öeldes kõlab eelpool nimetatud eufemismgi nagu ametiargoo. Mitu uut tulijat sul täna oli? Neli, ja üks iganädalane. Kui adresseeritavaks on prostituudid, siis on kampaania ehk õigustatud – kandke muidugi kondoomi kaasas, kui tööle lähete. Parem kohe tervet pakki. Probleem aga on jällegi selles, et kampaania tahaks prostituudina kujutada kõiki Eesti naisi. Enamik naisi ei ole aga ei hoorad ega prostituudid, seega on kampaania sõnum pehmelt öeldes solvav.
Pean ütlema, et minu peas tekib valitsuse erinevaid sõnumeid vaadeldes igatahes segadus: ühel hetkel räägitakse kodanike väärtustamisest, talentide kojutoomisest, rahva tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast muretsemisest, teisel tehakse kampaania, mis taandab naised täielikeks objektideks, iseseisva mõtlemise võimeta rahulduseotsijateks, ja kutsutakse järjepidevuse kandjaid ja potentsiaalseid emasid hooradeks. Tõenäoliselt nimetab keegi kuskil seda veel feminismiks ja naisõiguslikuks liikumiseks. Seksistidel on tänapäeval küll lihtne – naised teevad ise endast meeste ja iseenda rahuldamise masinad-objektid ja kinnitavad samas, et suurendavad nii oma õigusi. Hundid söönud-hundid söönud.
Millest aga järeldus mõttevõime puudumise sõnumi kohta? Lausest kampaania kodulehel:
Takkakiitmiseks niisiis naised sobivad, iseseisvalt järeldusteni jõudmiseks ja seega potentsiaalseteks vastuväideteks aga mitte. Tõepoolest naisõiguste võidukäik!
Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et kaugel sellest, et olla "ainuke asi, mis aitab", ei ole kondoom isegi lihtsalt "asi, mis aitab: parimal juhul on tegu "asjaga, mis annab sulle paremad šansid". Kondoomid purunevad ja libisevad maha, nad vananevad, muutudes veel kergemini purunevaks, nad kahjustuvad märkimisväärselt tingimustes, mis on vähem kui ideaalsed (liiga kõrged ja liiga madalad temperatuurid, mis transportimisel kasutatavates veokites pole just haruldased), õli baasil libestid vähendavad nende efektiivsust, nad võivad ka juba pakendis puruneda jne. Konkreetselt antud kampaania teema – HIV ennetuse – juurde pöördudes: arvestades, et lateks kui materjal ei ole veatu ja et selles leiduda võivad mikroskoopilised augud on 50-700 korda suuremad kui HI-viiruse osake,[1] kõlavad kampaania lubadused väga õõnsalt. Arukas inimene võib seega väga mitmel erineval tõestuskäigul jõuda järelduseni, et "kumm on seks" asemel võiks äärmisel juhul öelda "kumm on loterii".
Kui allakirjutanu isiklik suhtumine teemasse seni miskipärast täielikult pole väljendunud, siis tahaksin selle siinkohal selgelt välja öelda. Tunnen end isiklikult solvatuna kampaaniast, mis eeldab, et ma olen kas hoor või prostituut, kellel puudub arusaam truudusest ja püsisuhtest, et mul puudub iseseisev mõtlemis- ja arutlusvõime, tehes mind võimeliseks vaid takka kiitma ja käsku täitma, mitte aga argumente läbi kaaluma ja oma arvamust formuleerima. Kampaania korraldajad ja rahastajad (nende seas Eesti riik ja Euroopa Liit) on demonstreerinud, et ei hooli minu sõnavabadusest – kodulehele võin kirjutada vaid, mida oodatakse –, arvamusvabadusest, eneseväärikusest ega terviklikust väärtusest naise ja inimesena. Õiguste ja tervise kaitse egiidi all tehakse mulle selgeks, et minu peamised õigused on kondoomi kaasas kandmisele, alatisele valmisolekule vahekorraks, "turvalisele" seksile ja suu kinni hoidmisele. Tulevik selgitab (näiteks sündivuse kaudu), kas üks riik saab endale lubada oma tütreid sel moel kohelda.
[1] Brian Clowes, "Death by Latex", kättesaadav aadressil www.hli.org/index.php/condoms/320?task=view
Kõnealune kampaaniavideo …
… ja sõnum, mis sellest välja koorub: