Eesti Vabariigis on tekkinud olukord, kus valitsus on sattunud rahva vähemuse poolele ja paneb asjad käima nii nagu rahva enamus seda ei soovi. Ühtlasi ei maksa unustada, et viimased valimised olid meil korraldatud nii, et tagantjärele on võimatu kontrollida, kas valimispettust nendel valimistel esines või mitte, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Kuno Janson.
Rahvas pole kunagi ega üheski riigis päris ühel arvamusel olnud. Võim, keda kõik inimesed toetavad, on soovunelm aga mitte reaalsus. Sellepärast on kasutusele võetud demokraatia. Demokraatia on oma olemuselt enamuse diktatuur vähemuse üle. Demokraatlikus riigis käivad asjad nii nagu rahva enamus seda soovib. Vähemusele ei tarvitse see meeldida. Sellepärast on teoreetikud ka liberaalse demokraatia välja mõelnud. Liberaalne demokraatia peaks enamuse võimu piirama juhul, kui on vaja kaitsta vähemuse või üksikisiku huvisid enamuse omavoli eest.
Meie Eesti Vabariigis on tekkinud olukord, kus valitsus on sattunud rahva vähemuse poolele ja paneb asjad käima nii nagu rahva enamus seda ei soovi. Vastuvaidlematult näitavad seda juba mitu kuud avaliku arvamuse küsitlused. Rahva arvamus on peale valimisi drastiliselt muutunud. Valimiste järgsest Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide summaarsest 60%-lisest toetusest on ligi pool kaduma läinud. Koalitsioonil ei ole enam rahva enamuse toetust.
Põhimõtteliselt võib valitsus enamuse võimu piirata, kui on vaja kaitsta vähemusi või üksikisikuid enamuse omavoli eest. Pole aga teada, et meil selliseid vähemusi või üksikisikuid oleks, keda enamus taga kiusab. Enamuse võimu piiramiseks pole meil konkreetset alust. Ka valitsuselt pole tulnud põhjendust või selgitust, et enamuse võimu on vaja piirata ja rahva enamuse tahet on vaja ignoreerida. On ainult vähemuse toetusega valitsuse soov rahva enamusele oma tahet peale suruda. Selline olukord ei ole vastavuses ei demokraatia ega liberaalse demokraatiaga. Selline olukord on sisuliselt diktatuur, ehkki keegi pole otse kuulutanud, et mina olen diktaator. Tuleb öelda, et demokraatia on kaduma läinud.
Demokraatlike valimiste tulemusel peaks võim sattuma rahva enamuse kätte automaatselt. Tuleb tunnistada, et meie viimastel valimistel võim rahva enamuse kätte siiski ei sattunud. Kusagil pidi midagi valesti minema. Kuid otse seda valele teele sattumise kohta näha ei ole.
Demokraatia kaotsimineku põhjuseks on tõejärgse maailma teke
Mille järgi peaksid valijad oma hääle andma? Nad peaksid uskuma valimiskandidaatide sõnu ja selle alusel valima. Kuid on avalik saladus, et kandidaadid valetavad. Me elame niinimetatud tõejärgsel ajastul. Sel ajastul aktsepteeritakse, et valimislubaduste täitmata jätmine on normaalne.
Kui valimiskandidaatide sõnu ei saa usaldada, mille järgi siis valida. Võib oletada, et kandidaadid käituvad tulevikus nii nagu nad ennemgi on käitunud. Kuid see on siiski ainult oletus. Range loogika ütleb tekkinud olukorra kohta nii, et tõejärgsel ajastul klassikalisi demokraatlikke valimisi ei saagi korraldada. Puudub garantii, et kandidaat hakkab peale valimisi tegema seda, mida ta enne valimisi lubas.
Selline on alasti tõde, mida varjata püütakse. Sellest, et meie koalitsiooni valimiseelsed lubadused ja valimisjärgne tegevus drastiliselt erinevad, ei taheta rääkida. See asjaolu püütakse olematuks vaikida. Kuid tõde on siiski see, et võimule saadi rahva petmisega.
Peale valimislubaduste mittetäitmise võib olla veel ka teisi põhjusi, miks me viimastel valimistel saime valitsuse, keda rahva enamus ei toeta. Ei maksa unustada, et viimased valimised olid meil korraldatud nii, et tagantjärele on võimatu kontrollida, kas valimispettust nendel valimistel esines või mitte. Kõik elektroonilised failid, kus oli kirjas, kes kelle poolt hääletas, on hävitatud.
Kuna elektrooniliste valimiste korraldajad olid Reformierakonnast, kes oli valimiste võitja erakond, siis võib kahtlustada, et elektroonilises osas võis valimispettusi olla. Valimispettuse korral ei peegelda kohtade arvu jaotus riigikogus tegelikku inimeste arvamuste jaotust riigis juba algusest peale. Riigikogu enamus esindas sel juhul juba kohe rahva vähemust ja demokraatia ei rakendunudki. Kuid kas see valimispettuse kahtlustus õige või vale on, seda ei saa tõestada.
Eelnevat arutelu lugedes tekib kahtlus, kas tegelikult demokraatlikke riike ongi olemas olnud. Kas siis vanasti ei valetatud? Seda asja on uuritud. 2016. aasta lõpus võeti Inglismaal Cambridge Ülikoolis meie ajastu kohta kasutusele mõiste „post-truth" (peale tõde). Ühiskonnateadlased leidsid, et me oleme liikunud tõde austavast maailmast tõde mitte austavasse maailma ehk tõejärgsesse maailma. Võib öelda ka nii, et levima on hakanud vale ohtlikkust alahindav maailmavaade. Näiteks, reformerid valetasid, no mis sellest siis on.
Valetamise küsimus on aga inimühiskonna eksistentsi seisukohalt fundamentaalse tähtsusega. Ürginimeste kollektiiv tekkis selle pärast, et mitu pead on parem kui üks. Inimese eellased vahetasid omavahel infot. See andis neile eelised looduses püsima jäämiseks. Kui need eellased oleksid üksteisele valetanud, siis ühiskonda poleks saanudki tekkida. Poleks ka tänapäeva tsivilisatsiooni.
Kas valetada või mitte, selle määrab kõige üldisemalt ära see, millised on ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud ehk kirjutamata seadused. Neid seadusi inimesed otseselt ei teadvusta, need tulevad kõigile märkamatult rahva kollektiivsest alateadvusest.
Peale selle on rahvastel juba iidsetest aegadest olnud religioossed tõekspidamised, mis otseselt sõnastavad, mis on hea ja mis on halb. Euroopas on aastasadu valitsenud kristlik religioon, mis otseselt keelustab teiste inimeste kahjustamise ja sealhulgas ka kahjustamise valetamise teel. Kristlikus pühas raamatus Piiblis on kirjas 10 käsku, mille täitmist nõutakse. Nende hulgas on käsk: „Sa ei tohi tunnistada ligimese vastu valetunnistajana!"
Kristliku religiooni sõnum viiakse rahvahulkadesse kirikus jumalateenistuse ajal. Rahvas käib kirikus vabatahtlikult. Ta tunneb, et kirikus käimine vähendab tema muret, ängi ja agressiivsust. Demokraatlik riigikorraldus sai Euroopas tekkida ja areneda selle tõttu, et kristlik religioon pani valetamisele märkamatult piirid. Ei tekkinud üldist trendi, et valimiskandidaadid lähevad lausvalega hääli püüdma.
Kuid need väärtushinnangud, mis olid aastasadu tagasi, ei tarvitse kehtida enam tänapäeval, nagu seda leidsid Cambridge teadlased. Valetamise laiem levik tänapäeval on tekitanud võimaluse, et demokraatlikus riigis jääb rahva enamus võimust ilma ja satub vähemuse võimu alla ilma mingi objektiivse vajaduseta. See on enamuse jaoks nagu võõra võimu alla sattumine.
Stiihiline info liikumine ühiskonna sees
Tavaliselt ütleb rahvas valitsuse kohta, et see on meie valitsus. Rahvas ja valitsus on nagu üks pere. Igal pereliikmel võib olla küll oma arvamus, kuid kõigil on ühiseks eesmärgiks pere heaolu. Iga pere liige teeb oma tööd. Valitsus teeb ka oma tööd nagu üks pere liige. Kuid vastastikku hoitakse ikka silma peal, ega keegi meile kahju ei tee. Eriarvamusi lahatakse objektiivselt ja heasoovlikult. Eeldatakse, et kõik on ikkagi meie omad. Ei minda eelarvamusega, et keegi on vaenlane ja tahabki meile kahju teha. Selline on stiihiline inforinglus ühiskonna sees, mida ükski valitsus ei juhi. See stiihiline inforinglus ühtlustab inimeste väärtushinnanguid ja annab kirjutamata seadused.
See stiihiline inforinglus on seni rahuolukorras kuni keegi hakkab mängima ilmeksimatut, ajab pidevalt oma joru ja ei võta kedagi kuulda. Siis kleebitakse sellele oma joru ajajale vaenlase silt külge ja tehakse seda üksmeelselt. Kui keegi on vaenlase sildi saanud, siis muututakse tema suhtes ebaobjektiivseks. Ta võib teha siis isegi kõik õigesti, kuid ikka öeldakse, et see on valesti. Kollektiivne stiihiline inforinglus on objektiivne ainult rahuolukorras. Sõjaolukorras muutub see ebaobjektiivseks.
Rahva stiihiline inforinglus ja valitsus
Paha tegeva vaenlase sildi võib saada ka valitsus ja tema poliitika. Sellega kaasneb rahva väärtushinnangute kiire muutuse protsess, mille teeb nähtavaks ühiskondliku arvamuse uuring. Viimastel kuudel ongi meil liberaalsete parteide toetus drastiliselt langenud ja konservatiivsete parteide toetus kasvanud. Rahvas on hakanud hea ja halva silte kiiresti ja stiihiliselt ringi tõstma.
Kogenud poliitikud hoiduvad rumalast vastuseisust rahvaga. Ei ole mõistlik oma tahet rahvale ilma selgitusteta peale suruda. Rahvale on vaja ennast arusaadavaks teha. See on aga jäetud tegemata. Näib, et valitsus ei pea rahva arvamust oluliseks. Ei taheta uskuda, et rahva arvamuse muutus kutsub otsekohe esile ka rahva tegutsemise muutuse ja seda ettearvamatus suunas. Nüüd on riigikogu nii tegutsema hakanud, et seadusi saab vastu võtta ainult usaldushääletusega. Koalitsioon ja opositsioon omavahel enam probleeme ei aruta. Toimub ainult vastastikune süüdistamine, sageli alusetult. Kõik tülitsevad, rahu on kadunud. Rahvas vaatab seda pealt ja on ängis ja ärevuses. Mida meiega seal meie tahte vastaselt tehakse.
Selline seis oleks mõistlik lõpetada. Normaalne tee tekkinud olukorra lahendamiseks oleks erakorralised valimised. Kui peaminister astuks tagasi, siis oleks see igati kooskõlas demokraatliku riigikorralduse põhimõtetega. Kuid peaminister ei tee seda ja ka tema partei ei sunni teda seda tegema.
Rahval ja valitsusel on erinev maailmavaade
Reformierakonna käitumist saab seletada sellega, et reformeritel on mingi omapärane maailmavaade. Erilise maailmavaate olemasolule viitab ka 24. novembril 2023 Eesti Päevalehes avaldatud Vilja Kiisleri artikkel „Mees, kes muutis mängu". Selleks mängu muutnud meheks on Tarmo Jüristo.
Mida erilist Jüristo siis tegi? Ta otsis üles probleemid, mis rahvast kõige enam häirisid. Valimislubadustesse pandi, et need probleemid lahendatakse. Peale valimisi aga valimislubadusi täitma ei hakatud. Näiteks enne valimisi ütles peaminister, et makse ei tõsteta. Peale valimisi sai põhiteemaks aga maksude tõstmine. Valimislubadused olid ainult võimule saamise vahendiks. Eesmärgiks oli aga algusest peale võimu abil rahva mõjutamine oma tarkuse kohaselt.
Samas artiklis on ära toodud ka edetabel „Eesti mõjukad 2023". Esimesel kohal on peaminister Kaja Kallas ja teisel kohal Tarmo Jüristo ja Salk. Jüristot kiidetakse selle eest, et ta leidis parima viisi, et valetada nii, et see vale mõjub ja valimised võidetakse. Peale valimisvõitu asuti rahva meelsust muutma nii, et see reformeritele sobiks. Reformierakonna raudvara Jürgen Ligi kohta on selles artiklis kirjutatud: „Jürgen Ligi tunneb ennast igas ruumis kõige targema inimesena, valgustatud monarhina, kes on sattunud laste- või loomaaeda". Vilja Kiisleri artikli põhjal joonistub välja reformerite maailmavaade – tark valitseja peab rumalat rahvast juhtima. Eesti rahvas pole seda aga kunagi arvanud, et ta ilma targa valitsejata läbi ei saa.
Muistsed eestlased ajasid oma asju vanemate kogude otsuste järgi. Vanemad olid autoriteetsed inimesed. Nad ei olnud ainuvalitsejad. Muistsete eestlaste võim oli sisuliselt demokraatlik.
1227. aastal alistas Mõõgavendade ordu vägi muistsete eestlaste viimase vastupanu Muhu linnuses. Tapeti kõik linnuses olijad, nii naised, lapsed kui mehed. Nii toodi Eestisse ristiusk, kuid eestlased ei võtnud seda omaks. Tegelik ristiusu omaksvõtmine algas peale seda, kui 1632. aastal rajati Tartu Ülikool ja hakati ette valmistama eesti keelt valdavaid kõrgharidusega kirikuõpetajaid. See andis tulemusi 100 aasta pärast. 18. sajandil sai Eestist kristlik maa. Üleminek maausult kristlusele võttis aega umbes 500 aastat.
Mõõgavendade ordu poolt toodud sakslaste võim eestlaste üle kestis 700 aastat. Kuid eestlased säilitasid oma keele ja kultuuri. Ja eestlaste sõjavägi ajas sakslased lõpuks Eestist välja. See oli 1919. aasta Vabadussõja ajal. Pole teada, et eestlased oleks võõrale ideoloogiale kunagi allunud.
Rahva ja valitsuse maailmavaadete vaheline konflikt
Peaminister ei taha tagasi astuda ja peaministrit ei saa ka sundida tagasi astuma. Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 28. 06. 1992. Selle põhiseaduse §1 ütleb.
„Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas."
Sellesse põhiseadusesse ei ole aga sisse kirjutatud mehhanismi selle kohta, kuidas taastada rahva võim, kui võimulolijad ei austa rahva tahet ja võimust vabatahtlikult ei loobu. Põhjus on tõenäoliselt selles, et tänaseks on põhiseaduse vastuvõtmisest juba 31 aastat möödas. Põhiseaduse vastuvõtmise ajal ei osatud veel tänapäevases Eestis tekkinud olukorda ette näha. Siis ei olnud massiline valetamine veel probleem. Praegused võimumehed kasutavad seda põhiseaduse puudujääki ära.
Siis ei osatud ka seda ette näha, et liberaalsusega võidakse terves maailmas liiale minna. See on aga juhtunud. 17. novembri 2023. aasta Postimehes kirjutab toimetaja Martin Ehala: „Rohkem kui pool sajandit on sotsiaalteadlased näinud vaeva, et vabastada inimene ühiskonna ahistavatest piirangutest. Ja neil on see üsnagi hästi korda läinud. Nüüd on aga ilmnemas uus probleem – ühiskond kipub katki minema."
Selles lehenumbris räägitakse augentsuse filosoofiast (Mati Heidmetsa artikkel), mida liberaalid on vaikselt viljelenud, kuid mis on hakanud ühiskonnas probleeme tekitama. Laias laastus on augentsus egoismi uus nimi. Erinevus on siiski selles, et augentse inimese all mõeldakse mõjuvõimast egoisti.
Kui võimul ja rahval on liiga erinev maailmavaade, siis ühiskond kipubki katki minema. Nii nagu see praegu meil on. Rahvas on meil ikka kinni vanas demokraatlikus maailmavaates, mis ütleb, et ühiskonna kollektiivne arvamus on määrav ja valitsus peab olema rahva teener. Liberaalid on aga vaikselt üle läinud augentsuse filosoofia peale, mis peab olulisemaks individuaalset võimekust, selle arendamist ja rahva arvamuse mõjutamist võimeka juhi poolt.
Meie meedia püüab seda maailmavaatelist konflikti surnuks vaikida. Probleeme käsitletakse nii, nagu konfliktid oleksid ainult isikliku arvamuse tasandil. Samuti maalitakse pilti, et liberalism on demokraatia edasiarendus, mitte demokraatia hävitamine.
Tegelikult on liberalism oma arengus sattunud demokraatiaga konflikti kogu maailmas. Meie konflikt on ülemaailmse konflikti osa. Reformierakond on oma ideoloogia valikuga selle ülemaailmse konflikti ka Eestisse kohale toonud.
On selge, et rahva arvamust Reformierakond ei väärtusta. Rahvale aga näib, et valitsus on käitunud nagu kangekaelne eesel, kes on koorma teelt kraavi vedanud ja hirnub nüüd võidurõõmsalt. Olukord on ju selline, et Eestis on praegu Euroliidu suurim majanduslangus. Töökohtade arv väheneb. Ees terendab seninägematu maksutõusude kaskaad. Vaesus kasvab. Ees ootab õpetajate streik. Rahvas on mures tuleviku pärast, kuid valitsus on muretu. Valitsejad usuvad, et nad on Eesti kõige targemad inimesed.
Ühiskond vajab nii uuendusmeelseid kui konservatiive
Ühiskonna uuendamist ei ole võimalik alustada nii, et me võtame buldooseri ja lööme platsi vanast prahist puhtaks. Ühiskond on nii keeruline, et selle ülesehitamine tühjast kohast ei ole võimalik. Me ei tunne piisavalt ühiskonna ehitust. Ühiskonnasisesed stiihilised infovood (eriti kollektiivse alateadvuse roll) on läbi uurimata. Marksistid püüdsid Venemaa ühiskonda parandada, kuid said halva ühiskonna asemel veel halvema.
Kui öelda, et ühiskond ei vaja konservatiive, siis on see hukatusse viiv marksistlik tee. Kahjuks on selle tee valinud paduliberaalid, sealhulgas meie Reformierakond. Nad ei märka, et nad astuvad samasse ämbrisse, millesse vene marksistid on juba astunud. Praegune peavoolu ühiskonnateaduste tase on piisav ühiskonna kahjustamiseks, kuid mitte ümberehitamiseks.
Ühiskonna uuendamine õnnestub, kui kaaluda, mida uut võtta ja mida vana jätta. Seda suunda on pidanud õigeks meie Isamaa partei. Kuid rahvast on lihtne ära lollitada loosungiga: „Lööme platsi vanast prahist puhtaks!". Radikaalsete uuendusmeelsete jaoks on Isamaa liiga lahja tundunud
Ühiskond vajab nii konservatiive kui uuendusmeelseid. Objektiivse reaalsuse vaatepunktist demokraatia ja liberalism suured vastandid ei olegi. Ühiskonnas on eliit ja mõjuvõimsad juhid alati olnud (ehkki demokraadid nende tähtsust ignoreerida püüavad) ja rahvas on alateadvusest pärit kirjutamata seaduste järgi alati käitunud ja sellega rahva püsimise taganud (ehkki liberaalid räägivad vajadusest inimene kollektiivsest stiihiast vabastada).
Ühiskonna huvides on, et uuendusmeelsed ja konservatiivid peaksid teineteist vähemalt sallima. Veel parem oleks, kui nad suudavad teineteist austada. Siis oleksid nad tõelised rahva teenrid.
Kui aga üks pool on võtnud teise poole hävitamise hoiaku, siis on see tõeline ohu märk. Hävitamisele asumine on punane joon, mida ei tohi ületada. Mida teisel poolel siis üle jääb, kui teda hävitama asutakse. Ta on sunnitud samaga vastama. Nii tekib kodusõda.
Käesoleva aja Reformierakonna poliitikute käitumisest ja hoiakutest on aga selgelt näha, et nad tahavad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Eesti poliitmaastikult kõrvaldada. Kuid konservatiivsuse väljajuurimine mõjub ühiskonnale hävitavalt. Konservatiivsus on seotud traditsioonide, käitumistavade ja väärtushinnangutega. Ilma nendeta ühiskond laguneb. Reformierakonna maailmavaade seab ohtu eesti rahva eksistentsi. Ühiskonda põlglikult suhtuvate egoistide kummardamine on ohtlik.
Ohu märgid ühiskonnas
Leplikkus kaasinimeste suhtes on meil vähenenud. Kaasinimeste soovidega ei taheta arvestada. Nende heaolust ei taheta hoolida. Oma tahte vägivaldne pealesurumine kipub normiks muutuma. Selline tendents on ühiskonnale erakordselt ohtlik. Sellist hoolimatuse ohtu märkas juba kaua aega tagasi filosoof Konfutsius (ka Kong Fuzi), kes elas Hiinas aastatel 551 – 479 eKr ja kellele ei meeldinud see, kuidas siis inimesed käitusid.
Hoolimatu pahatahtlikkus võimendub ühiskonnas. Kõik hakkavad üksteisele paha tegema. Elu läheb põrguks, inimesed hakkavad hulluks minema. Konfutsius andis põhimõttelise lahenduse. Ta ütles: „Armasta inimest". Me ei pea minema ajas kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Me võime minna siinsamas Eestis kirikusse ja me kuuleme, et Jeesus Kristus (ka Ješua) on öelnud sedasama, mida Konfutsius.
Et ühiskond püsiks, selleks peavad inimesed teatud suhtlusreeglitest kinni pidama. Kristlikud teoloogid on sõnastanud kõlbluse kuldreegli: „Tee teistele nii, nagu sa tahad, et teised sinule teeksid." Teises sõnastuses: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks."
Nende reeglite paberile panemine on vajalik, kuid mitte piisav. Need reeglid on vaja rahva kollektiivsesse alateadvusse viia. Selle jaoks on kristlik liturgia välja mõeldud. On vaja kirik ehitada, sinna rahvas koguda ja jumalateenistusi pidada. Mõtted lähevad inimeste kollektiivsesse alateadvusse siis, kui palju inimesi neid mõtteid sünkroonselt mõtlevad. Nii saab jutlustaja inimeste meelsust korrigeerida.
Kollektiivsesse alateadvusesse viidud kõlbluse kuldreegel ei lase inimesel oma tahtmisega teiste inimeste tahtmistest üle sõita. Tekib teiste inimeste soovidega arvestamine juba alateadvuse tasemel. Teiste inimeste vajadustega arvestamine muutub iseenesest mõistetavaks ja pahategude võimendumisele tekib piir.
Vaja oleks kirikusse minna, kuid me ei lähe kirikusse. Meil on oma religioon, millesse me usume. See tuleb meile meedia vahendusel liberalismi ideoloogiast. Meedia on liberaalide kontrolli all.
Me usume, et minu enda tahtmine on kõige tähtsam. Ja sellele usule järgnevad teod. Me teeme abielu või kooselu petmisi kergekäeliselt. Partnerile tehtavad hingetraumad kogunevad lademesse. Elus pettunud inimesed on kergesti ärrituvad. Tekivad kaklused. Oma tahtmist surutakse peale vägivaldselt. Minnakse kehavigastusteni välja.
Lapsed viivad perevägivalla kooli. Koolikiusamisest on saanud suur probleem. Tööandjatel on tekkinud probleemid nooremate töölistega, kes ei taha tööl kehtivale korrale alluda. On tekkinud firmad, kes sõlmivad lepingu, võtavad raha ja siis haihtuvad koos rahaga. Häkkerid üritavad inimestelt pettusega pangakoode kätte saada ja nende raha ära varastada. On ilmunud ka häkkerid, kes lihtsalt tahavad kogu ühiskonda kahjustada. Seda sel teel, et nad rikuvad digitaalse infolevi kanaleid terve riigi ulatuses (pangad, mobiilside, televisioon). Grafiti tegijad mäkerdavad seinu selleks, et möödakäijate tuju rikkuda.
Inimestele on hea tuju sama vajalik, kui õhk hingamiseks. Vaja on kaasinimeste head tuju üleval hoida, mitte seda rikkuda. Siis hoiavad kaasinimesed ka sinu enda head tuju üleval. Kahjuks on aga tuju rikkuv pahatahtlikkus levima hakanud.
Peale pahatahtlikkuse on teiseks ohu märgiks teiste inimeste arvamuse kuulamisest keeldumine. See probleem paistab hästi silma, kui jälgida riigikogu infotundi. Sõnavõtja jutule hakatakse vahele rääkima. Ei taheta kuulata, mida inimesel on öelda ja ei taheta lasta ka teistel seda kuulata. Usutakse, et ainult minu arvamus tohib levida. Kuid see „minu arvamus" võib olla ju ekslik. Seda aga ei usuta.
See katkestaja peab ennast kõiketeadjaks. Teoreetiliselt võib ta ju seda ka olla. Siin kohal tuleks siiski küsida, kuskohalt tulevad valgustatud monarhide sarnaste tarkade mõjuvõimsate inimeste mõtted. Kas nende tarkade inimeste peas on infogeneraator, mis oma ehituselt on teadusele senitundmatu must kast. Või tähendab inimese tarkus võimet teisi inimesi kuulata ja saadud info ümber töötada. Need on põhimõttelised küsimused.
Infotehnoloogia seisukohalt inimese peas infogeneraatorit ei ole. Inimeste peas on bioloogiline arvuti (infotöötlusseade). Igasugune arvuti teeb ainult info ümbertöötlemist, see ei tekita infot. Inimese peas ümber töötatud infot nimetatakse fantaasiaks. Fantaasia muutub infoks peale seda, kui see on realiseeritud füüsilises maailmas. Info on ainult see, mis on realiseeritav või on juba realiseeritud.
Tehisintellekti infot ei genereerita arvutis. Tehisintellekti info on võetud Wikipeediast. Arvuti on ainult Wikipeediast saadud info kiire sirvija. Arvuti otsib kiiresti välja huvipakkuva koha ja tundub sellepärast kõiketeadjana. Wikipeedias on sadade tuhandete inimeste poolt praktikas kontrollitud info.
Rahva hulgas stiihiliselt ringlev info on valdavas enamuses samuti praktiliselt kontrollitud. Selle info hulgas on ka kollektiivseid eksimusi. Kuid eksimusi on ka Wikipeedias.
Seda arvamust, et inimese peas on infogeneraator, mis oma ehituselt on teadusele senitundmatu must kast, toetavad ainult ühiskonnateadlased. Infotehnoloogia ja loodusteaduste seisukohalt on see must kast objektiivse reaalsusega vastuolus olev fantaasia.
Tarku inimesi arendada püüdev augentsuse teooria on ühiskonnateadlaste sünnitis. Need ühiskonnateadlased on lähtunud seisukohast, et tarkus ehk info tekib inimese peas. Ekslik lähtealus on andnud jabura filosoofilise konstruktsiooni. Liberaalid on hakanud seda jaburust praktikas realiseerima ja on sattunud raskustesse. Nende häda on selles, et nad ei tee vahet infol ja fantaasial.
Liberaalid usuvad, et on olemas sellised valgustatud monarhi tüüpi targad inimesed, kelle tarkus ületab kogu rahva tarkuse ja kes on võimelised rahvast paremini juhtima, kui demokraatial (ehk rahva arvamusel) põhinev võimumehhanism.
Meie reformierakondlased on hakanud selles jaburas teoreetilises kontseptsioonis sõrmega järge ajama ja ajuvabalt seda realiseerima. Ja tulemuseks on praegused suured raskused riigi juhtimisel. Alguse on see kõik saanud lihtsast asjast – arvamusest, et mina olen nii tark, et ei pea kedagi kuulama.
Kui küsija isik ei meeldi, siis ei kuulata isegi seda, mida küsitakse. Küsimust ignoreeritakse nagu poleks seda olnudki ja vastamise asemel hakatakse arendama mingit oma teemat. Seda on näiteks märgata, kui jälgida televisiooni poolt edastatavaid vestlussaateid. Sellises käitumises avaldub soovimatus lahendada ühiskonnas olevaid probleeme.
Mitte kuulata on hukatuslik käitumismall. Kui ühiskond tekkis selle pärast, et mitu pead on parem kui üks, siis käitumismall mitte kuulata, ütleb vastupidist – üks pea on parem kui mitu. See aga tähendab, et palju päid on mõttetu ja ühiskonna arvamus on mõttetu. Ja järelikult ühiskonda polegi vaja. See ühiskonna mittevajalikkuse mõte viib tegudeni – ühiskond hakkab lagunema.
See kuulamisest keeldumine on levinud isegi kooli ja hakanud õppetööd segama. Lapsed ei taha õppida matemaatikat. Matemaatika reeglitele peab alati alluma. 2 pluss 2 on alati 4. Soovid sa seda või mitte. Last on aga kodus kasvatatud vaimus, et minu tahtmine peab peale jääma. Matemaatika ja kodune kasvatus on vasturääkivad. Tulemuseks on see, et lapsele ei meeldi matemaatikat õppida ja ei meeldi ka matemaatika õpetaja.
Ja kui õpetaja ei meeldi, siis võib tal ka vigu leida. Lapsed teavad, et õpetajad saavad vähem palka, kui pangas makstakse. See näitab, et õpetajal ei ole olnud piisavalt tarkust, et suurema palga peale saada. Nii arvavad lapsed, kelle vanemad on liberaalse maailmavaate ja augentsuse filosoofia stiihilised toetajad. Nende laste jaoks ei ole õpetaja autoriteet. Nad segavad tundi ja lausa kaklevad õpetajaga. Nad ütlevad, et ära mölise või ma helistan isale ja siis sa alles saad. Ja nende ähvardusel on mõju.
Sellises olukorras on õpetajal väga raske õppetööd läbi viia. Selleks, et lastele midagi meelde jääks, peavad õpetaja ja laste mõtted ühe ja sama asja peal olema. Peab olema sünkroonne mõtlemine. Isegi see, kui keegi näpib kuulamise asemel nutitelefoni, segab ülejäänud lastel õpetaja mõtetest arusaamist. Kui aga osa lapsi lausa demonstreerib, et me ei taha sind kuulata, siis õpetaja tunneb, et ta ei suuda oma tööd teha. Ta põleb läbi ja läheb koolist ära.
Matemaatika, infotehnoloogia ja loodusteaduste õpetajatest on terves Eestis puudus. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel lahkus Eestis 2021/2022. õppeaastal 1704 õpetajat. Neist 46% olid vanuses alla 39 aasta. Haridussüsteemi jätkusuutlikkus on kadumas.
Õpetajad põgenevad koolist, kuid lastel on koolikohustus. On suur hulk lapsi, kes ei taha kooli minna. Nad kardavad mõnitamist ja kiusamist. Kuid nad on kohustatud koolis käima. Selliste laste vaimne tervis saab kannatada. Eestis on viimase kümne aastaga pea viiekordistunud kõne ja keelepuudega ning neljakordistunud psüühikahäiretega laste arv. Iga viies laps vajab mingit hariduslikku tugiteenust. Kõige rohkem on kasvanud aktiivsuse ja tähelepanu häiretega laste arv. Olukorra halvenemine kiireneb. Suures osas on see koolis leviva pahatahtlikkuse tulemus.
Pahatahtlikkus on haigus, mis hävitab ühiskonna, kui seda välja ei ravita. Vanasti pandi korda rikkuvad lapsed nurka seisma või saadeti klassist välja. Heideti ka koolist välja. Koolis oli ka usuõpetus.
Kõike seda oleks ka praegu hädasti vaja teha. Kuid ei tehta midagi. Praegune liberaalne valitsus on olukorraga rahul ja ütleb, et kooliga on kõik korras.
Võimalikud tuleviku stsenaariumid
Praegu vaatab rahvas valelike valitsejate tegusid vaikides pealt. Kuid inimestel on juba tekkimas julgus valetamisele vastu astuda. Ka riigikogus istujate meelsus võib muutuda nii, et tulevad erakorralised valimised. Ja kui need valimised tehakse ainult paberhääletusega (et mittekontrollitavat elektroonilist valimispettust vältida), siis olekski demokraatia taastatud.
See stsenaarium ei tarvitse aga realiseeruda. Meil on levima hakanud kõigi võõramaise kummardamine ja eestimaise halvustamine. Näiteks on Eesti Posti uueks nimeks pandud Omniva. See näitab, et osa inimesi häbeneb eestlased olla. See, et eesti rahvas on oma keelt ja kultuuri siin Läänemere ääres üle 3000 aasta alal hoidnud, ei tähenda midagi. See rahvas võib lasta ennast võõraste tõdedega ära petta ja sattuda olematusse.
Kolmandaks võib valest ja pettusest läbi imbunud Lääne ühiskond nii nõrgaks minna, et ei suudeta Venemaad enam heidutada. Sanktsioonid Venemaa vastu on põhiliselt ainult paberil ja võimumehed püüavad Ukraina rahva hävitamisest isiklikku kasu saada. Võib tekkida kolmas maailmasõda, mis asendab Läänemaailma juhtrolli Idamaailma juhtrolliga. Liberalismi ideoloogia läheb ajaloo prügikasti vene marksismi kõrvale ja see ei ohusta siis enam eesti rahvast.