Kuressaare haigla. Foto: ERR

Aitäh, Kuressaare haigla, kõigi meie, eestlaste poolt, et te pole oma haiglat niimoodi ära optimeerinud, nagu riik seda soovis ja ette nägi, tänab ajakirjanik Aldo Maksimov Objektiivile kirjutatud suures ülevaateloos Kuressaare haigla personali ja selle ravijuhti Edward Laanet terviseameti tagakiusamise ajal. 

Kabinetis sündinud

21. aprill, Kuressaare Haigla. Üldine miljöö on selline nagu kirjutas Eero Epner Levila loos „Eesti koroona vastu. Nemad kaitsevad meid“:

„Kostuvad õdede vaiksed, kuid kiiresti öeldud laused. Mõnes voodis köhitakse. Mõnest on kuulda oigeid. Üks patsient läkastab nii, et hetkeks tundub mulle, nagu oleks tsooni tunginud loom. Mõned magamajäänud norskavad.“

*     *     *

Samal ajal Tallinnas. Pärastlõuna sotsiaalministeeriumi kõrgemates kabinettides, on endiselt 21. aprill. Tallinn on mattunud uduse lörtsise vihma alla. Küllalt meeli muserdav, kuigi võiks juba olla meeldivalt soe aprilli lõpu õhtupoolik. Tööd ei viitsi keegi enam teha, aga ära on ka natuke vara minna.

Ühest korruse uksest väljub naine, astub tosin sammu ning siseneb kerge koputusega teise kabinetti. Kus ootab teda natuke esimesest vanem naine. Head kolleegid, ammused kolleegid, kaasteelised, kondimurdjad, rahva teenrid. 

Need ongi kõrged riigiametnikud, riigi raudvara; inimesed kelleta nende enda arvates riik kukuks kokku, sest nemad teevad kõik tähtsamad ning vajalikud otsused. Kas siis otse, või niite tõmmates. Teisalt meeldib neil varjus püsida, nii et sageli nad veeretavad ajakirjanike küsimuste ette sellised trubaduurid nagu Arkadi Popov.

Antud kontekstis instseneerib noorem naine vanema naise juhtnööre kardina tagant. Ning sfääris asjad toimivad. Eesti tuleb kriisiga hästi toime. Eesti oli viirusepuhanguks suisa valmis, nagu on hilisematest hinnangutest kuulda olnud. Ning terviseamet on käitunud laitmatult. Lihtsalt suurepärane.

*     *    *

Kop-kop. 

Ja juba on Naine B ukse vahelt sulgjana sisse nirisenud. Vaikselt, aga kindlalt. Nagu alati, ka siis kui ei jõua veel „JAH“ või „SISSE“ öelda.

Vanem naine (meie följetonis A) sirgeldab paberile nimesid ja arve. Liidab arve, lahutab ja jagab. PERH + ITK võrdub … Inimesed ja miljonid. Kinnisvara ja hanked, filiaalid ja teenused. Ning taaskord inimesed. Kuidas teha nii, et avalikkus ei karjuks sulle näkku: „Kohutav idee!“. Argumendid, argumendid, jõuline otsus, riigi huvid, tsentraalne juhtimine.

Naine B (pikem soeng): „Pidime Kuressaare asja arutama. Mul on idee…“

Naine A (lühem soeng): „Kõrini on sellest saare haigla isetegevusesest, neist klounidest. Kuradi isemõtlejad, amatöörid… Rahva teenrid, my piip-piip. Viime neile kooki, kingitusi, hamburgereid. Tore! Vaja on ainult suurt ja head kriisi – katku!, et sellise menu osaliseks saada? Hea kamp ikka noh, Monty Python, ise ka ei usuks kui meile ei loeks.“

Naine B: „Mis seal ikka, paneme peavooliku sappa, auditi kaela ning ühtaegu paneme ka nö ametkondliku juurdluse sisse suvaliste ainete manustamise tõttu. C-vitamiin ja desovahend… Kõik saab korda.“

Naine A: „Ega midagi. Nii teeme, jah. Homme auditi korraldus Haigekassaga korda ajada. Jääb sinu peale. Teeb üks-null.“

Naine B: „Kui kiunuma hakkavad, siis ütleme meediale, et see on vajalik laiapõhjalise analüüsi jaoks ning selleks, et kiirelt õppida. Punkt.“

Naine A: „Ahjaa. Lisaks vaja haiglas kohalike arstide putš kokku leppida. Selle korraldan Saare kaabuga ise ära. No problem. See käik tuleb siis, kui esimesed meetmed ei aita.“

Naine B: „Tak totšno, tovarištš A! Saame sellest jamast jagu ning nemad jäävad veel mutta ka. Täpselt samuti nagu Tartu Kliinikum ja Priit Eelmäe case oli. Presidendi vastuvõtule nad siiski ei lähe:)) Sinna lähevad siiski Popov ja veel keegi…“

Naine A: „Vaatame. Minupärast kasvõi dr Vassiljev:)) Ok, oled vaba. Pane uks vaikselt kinni, tuuletõmme on.“

Naine B: „Hästi. Ja ära unusta, et Jürlaule tuleks Terviseametisse saata need kommunikatsiooninürood puudutavad juhised ja taksid. Seda tuleb väga konfidentsiaalselt teha, koerad hakkavad klähvima. Aga Ilona Leib & Ko on variant, sealt ei ole lihtne persoonipidi konksutada.“

Naine A: „Jürilole, mitte Jürlaule. Aga tean, olen kursis. Saare klounide kommunikatsiooni teeb 1000 või veel vähema euro eest Facebookis mingi tibi… Terviseamet korraldab ainult jää-ämbrit igal nädal. Õnneks on ka meil oma …kloun, Popov. Kuhu me jõudnud oleme. Putši on vaja, proffe on vaja. Nägemist.“

Kui uks on sulgunud, tõstab lühema soenguga naine silmad, vaatab kinnist ust ja pomiseb: „Kõik on vaja alati ise ära teha.“ Ohkab, vaatab aknast kaugusse Lastestaadioni taga olevate madalate majade poole ja mõtleb, et tahaks Saaremaal, Sõrve säärel olla.

*     *     *

Samal ajal Kuressaare haiglas. Ühes kõrges kabinetis. Mees paneb valuliku grimassiga toru ära, muigab, võtab taskust kollase väikse sedeli, veerib sealt ja kirjutab oma telefoni– samale adressaadile, kellega oli just rääkinud. Viis nime, „minu inimesed“. Stirlitzi paneb ta kolmandale reale.


 

Olemuslikku: haiglate tsentraliseerimise viljad ehk kuidas riigi vastu seismine päästis Saaremaa

Sotsiaalministeerium on olnud viimased 15 aastat keskendunud halglavõrgu efektiivistamisele, mis on lähtunud printsiibist tsentraliseerida tervishoiuga seotud teenused suurtesse keskutesse – peamiselt Tallinna ja Tartu regionaalsetesse haiglatesse. 

Lähtutud on printsiibist – inimene tuleb Tallinna arsti juurde, elagu ta siis Saare-, Võru või Ida-Virumaal. 

Kogu poliitika puudumine väljendub mugavustsooni tegevusettuses – kui riigi ülesandeid (ravikorraldus üle-Eestiliselt) täidab PERH, siis meil midagi korraldada ei ole ja probleemi ei ole. Väljendub see maakondade hüsteerilises arstliku personali puuduses, mistõttu inimestele vajalikke teenuseid lihtsalt ei osutata. Aga neid saab Tallinnast, kuidagi. 

Teine antud lähenemist/mittetegemist toetav tegur on investeeringud – maakonnahaiglad kogu vabariigis ei ole saanud ei EL toetuseid ega EV toetuseid oma kinnisasja kaasajastamiseks. Kogu ELi vastav resurss on liikunud eranditult mainitud regionaalidele, mis ei ole võibolla vale, aga… Kummastav on just meie riigi suutmatus ilma ELita investeerida tervishoidu.

Kogu selle teema illustreerimiseks saame minna Saaremaale, Kuressaarde, kus on ka üks haigla ja kus nakkusega läks hiljuti väga tõsiseks. On natuke koomiline mõelda, et 1930-tel aastatel projekteeritud hoone osutus aastal 2020 Eesti Vabariigi peamiseks nakkushaiglaks. 

Lugedes kohalikku lehe arhiivi ja tuhnides FB-s, avastame, et tsentraliseerimine on puudutanud sarnaselt ka Saaremaad – poliitika oli selline, et kujundada regionaalhaiglate ümber asuvate maakonnahaiglate baasil filiaalid ja “optimeerida” kohapealne teenus. 

See mis juhtus (“istu bussi ja sõida” poliitika) Haapsalus, Raplas, Põlvas, Valgas, oleks pidanud juhtuma ka Kuressaares. Siiski jäädi sealmaal põikpäiseks ja püüti ise edasi, lisaks loen ma Kuressaare haigla sotsiaalmeediast üldises kontekstis kummastavalt kõlavat seisukohta, et “arstlik teenus tuleks tuua inimesele lähedale?” Miski nagu ei klapi, midagi on pildil valesti… Mis?

Ning nüüd, kaks kuud pärast koroonakriisi sportlikku algusnooti Saaremaal me võime öelda, et jumal tänatud. Et Saaremaa haigla ilmutas isemõtlemist, selgroogu ja saarlaslikku trotsi hoida oma asutuse funktsioonid elus ning pakkuda rohkemat kui riik vajalikuks pidas. Sest millised olnuks tagajärjed vastupidises olukorras, kui Kuressaare Haigla oleks tõstnud käed ja öelnud, et Tallinn vastutab, meie siin vahendame ja teeme nii nagu Tallinn ütleb? Saarel, kus haigestumine tipphetkel oli protsentides hullem kui Lombardias.

Aitäh, Kuressaare haigla, kõigi meie, eestlaste poolt, et te pole oma haiglat niimoodi ära optimeerinud, nagu riik seda soovis ja ette nägi.


 

Nii nagu asjad eemalt paistavad

Riik ei ole Saaremaa kroonakriisi asjus käitunud ei hästi, õigeaegselt ega väärikalt.

Jättes kõrvale Saaremaa vallajuhtide, võrkpallientusiastide, Terviseameti, endise terviseameti juhi (Tiiu Aro) ning sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooni võimetuse ja otsustamatuse ning tohuvabohu, mis eelnes viiruselainele, läheme ja võtame vaatluse alla koroonakriisi ja haigla toimimise.

Esiteks. Haiglate reageerimist ei organiseeritud ülevaltpoolt, “me tegime mitmeid asju isegi teistmoodi, kui Terviseamet soovitas,” ütleb Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane, “ja meid peeti seetõttu lolliks.”

Teiseks tegeles riik kriisi haripunktis mitte eeskätt Saaremaa sündmuste koordineerimise vaid Filipp Krikorovi kontserdi päästmise ja/või võimaliku ärajätmisega. Sotsiaalminister Tanel Kiik jõudis saarde alles siis, kui Kuressaare tänavatel sisuliselt juba rebased ringi luusis. Hilja! Igas mõttes, eriti poliitilises mõttes.

Kolmandaks rünnati siit ja sealt nurga alt Kuressaare haiglat. Mis ei olnud ses mõttes tark tegu, et riik oleks võinud tajuda emotsionaalselt, et kogu Eesti rahva toetus Kuresaare haigla personalile ja üldse meditsiinipersonalile Eestis oli ja on meeletult kõrge. Seega kaevas TA ja SM justkui ise endale auku. 

Lõpuks palgati terviseametile 10 korda kallim kommunikatsiooniteenus kui seda on Kuressaare haiglal; kes ometi on olnud oma töös tulemuslikum. See kõneleb riigist ja sotsiaalministeeriumi haldusalas toimuvast ning võimekusest nii mõndagi.

Juba aprilli algusest saadik pidi haigla koroona kõrval tõrjuma terviseameti, SM ametnike ning mitmete poliitikute etteheiteid, torkeid ning lõpuks ka tegelema auditi jaoks vajalike dokumentide esitamisega. Nagu oleks selle jaoks olnud parim võimalik hetk.

Mitmed ametnikud, isegi mitmed kogenud ajakirjanikud (vt Mai Vöörmann) jooksid ses olukorras selgitama, et audit on normaalne asi, võibolla lausa haigla huvides ning elame-näeme, mida audit meile toob,

Veel tõi 40 aastase ajakirjanikustaažiga Vöörmann TA tegevust õigustades välja lause: „Milles probleem? Haigla isegi ei protesteerinud auditi korraldamise vastu.“ Tõsi ka või? Haigla oleks ju võinud öelda TA-le, et „tänan, ei, praegu ei ole võimalik auditit teha.“ Eks?

Doktor Edward Laane. Foto: Kuressaare haigla

Võtame lahti auditist kõnelevad uudised ja kordame seal trükitud Edward Laane sõnu: „Auditi aeg polnud vahest kõige õnnestunumalt valitud…“ Kas kogenud ajakirjanele ja avalikkusele ei piisa sellest, et ridade vahelt välja lugeda, mis tundeid kriisiaja tööd segav audit haiglas tekitas?

Kustpoolt ja mis värvi tuuled puhuvad?

Haigla ravijuht on mitte kuhugi ennast paigutav, Eesti „dr House“ Edward Laane, haigla juht on parteitu ning iseseisev Märt Kõlli, haiglale jooksis kriisi keskel appi aga näiteks EKREsse kuuluv kirurg Hasso Uuetoa. Ühene mitmetest.

Suur osa Kuressaarde appi tulnud arstidest on PERHist erinevatel põhjustel lahkunud tippspetsialistid. Rünnakud on aga orkestreeritud just sealtkandist, Tallinnast, TA-st, SM-ist ja niitide tõmbamine sealt PERHi ei ole liiga meelevaldne. Cherzhez la femme!

Miks ajakirjanikud neid seoseid ei näe, oluliseks ei pea, seda on raske mõista. Selleks peab natuke rohkem kui natuke pime olema. Põhjusi hakkab kogunema juba naeruväärselt palju.

Kuidas on võimalik, et kõrgelt haritud, Marju Lauristini kooliga ajakirjanikud ei suuda otsi kokku viia, ridade vahelt lugeda ning isegi ridade pealt lugeda? Nad ei võta isegi teemat käsitleda. Miks?

Haigla juhid annavad pea igas artiklis avalikult vihje või torke riigi segamisele ja/või sellele, et riigile ei meeldi nende tegevus – ning riik eitab seda, loomulikult. Meedia aga tiražeerib pigem seda, et Saaremaa haigla „teeb inimkatseid“. 

Meedia ei lähe uurima, miks ja mismoodi riik segab. Ainus arvestatava ajakirjanduslik lugu koroonakriisi teemal oli juba nimetatud Eero Epneri artikkel. Sedagi üsna pehmel moel.

Kas haigla juhid saaks oma ebameeldivaid kogemusi ja frustratsiooni ses olukorras veel selgemalt ja delikaatsemalt väljendada kui nad seda juba teinud on? Jah saaks, aga ainult oma pead otse pakule seades.

Ajakirjanduse tegevusetus ses küsimuses on mõneti lausa kuritegelik. Sest niimoodi aidatakse osaliselt kaasa sellele, et ravi kriisipiirkonnas kannatab (ilmselt juba ON kannatanud), sest pseudotegevused (loe: audit, kohalike arstide orksestreeritud „mäss) seatakse aukohale.

Meedia intervjuuerib – viimasel ajal – haigla juhti Märt Kõllit (nagu varem raviarsti Edward Laanet), andmata endale aru, et see seab haigla juhi pigem väga keerulisse seisu. Ta ei saa anda ausaid vastuseid. Me ei saa adekvaatseid vastuseid vaid ainult diplomaatilisi vastuseid. See ei ole sedalaadi info, mida lugeja antud seisus vajaks. Vaja aga oleks uurivat, analüüsivat ajakirjandust, mis avaks haigla ja riigi suhete pandora laeka.

Loomulikult olnuks ses olukorras, ses ebavõrdsete jõudude konfliktis nn süvariigile tore, kui saaks dekadentlikku pessa visata haisupommi, haigla tegevust alandada, naeruvääristada ning C-vitamiini ning hüdroksüklorokviini kasutamise eest COVID-19 haigete ravil panna juhtkonnale kõvad sanktsioonid kraesse.

Kuid haigla on otsustanud selg sirge hoida, haigla on võtnud ettevaatlikult sõjaka hoiaku. Et meid nii lihtsalt maha ei tambita. Tunnetades rahva ja õigluse toetust, püütakse bürokraatide rünnakutele vastu seista. Äärmiselt lugupidamist vääriv. 

Samamoodi nagu Saare haigla tegi Kreeka riik veebruaris, kui Türgi riik hakkas uut migrandilainet Ida-Kreeka maismaapiiril ELi mahitama. Ei lastud endale peale astuda. Riik ses kontekstis, nagu te mõistate, on Türgi, ning Kuressare haigla on Kreeka…

Loomulikult ei pruugi säärane vastuseis ning bürokraatlik agressioon kulgeda ohvriteta, kuid ka seda, on kinnitanud haigla juhtkond, nad ei karda. Riik aga peabki kartma inimesi, kel on veel alles au, õiglustunne ja südametunnistus; ma arvan, et nad kardavad neid nagu katku. Sellepärast nad veel liiga ülbelt polegi tegutsenud.

Kindlasti toetab haigla juhtkonda enamus Kuressaare haigla 400 töötajaga personalist, kindlasti toetavad ka paljud, kes on seal kriisi ajal abis olnud. Kindlasti toetavad haiglat ka enamus mõtlevaid inimesi Eestis.

Oleks äärmiselt häbiväärne, kui poliitilised ja kibestunud bürokraadid, kaotust tunnistama pidanud tšinovnikud jõu ja võimu abil mingi demonstratsioon-represseerimise korraldaksid. Arstide putš juba aset leidis. Elame-näeme.

Õnneks õiglus vahest võidab ja karmal võivad ka olla pikad käed. Soovime Kuressaare haiglale vastupidamist, jõudu, sirget selga. Ning oleme ses takuses võitluses vähemasti sõna toel ja jõul nendega. Haiglaga, kes riigi korduvatest segamiskatsetest ja diversioonidest hoolimata Saaremaal edukalt elusid päästis.

Kokkuvõtteks.

Kui üks asi jäi lõplikult vaevama seda lugu kokku pannes, siis on see tõdemus, et miks peab skalpelli Saaremaale kohale tooma kaugelt Samose saarelt, pea 4000 km kauguselt? Kus on need Bonnieri või Pulitzeri väärilised ajakirjanikud Eestis?


 

Meelis Kubits haigla toetuseks

Murettekitav on tervisemeti ja neid mahitavate tegelaste käitumine eriolukorras ja selle eel. Ainult pime ei näe, et Kuressaare haigla vastu on juba kuid käimas ulatuslik kampaania, peamiselt omaenda vigade õigustamiseks. Mis viimasel nädalal on saanud personaalse sihtmärgi dr Laane isikus. 

Hoogu sai see hetkest kui kohalik poliitiline eliit ütles “sööge teda”, pean silmas veidrat tantsu teenetemärgi üle. Väikelinna naiivsed arstid on instrumendiks suures mängus, sarnaselt linnakodaniku komisjonile kohalikus volikogus. Mage lugu!

Mare Kirr Kuressaare kiirabist ütles, et esildis tehti koos kollektiiviga. Mõlema mehe (Märt Kõlli ja Edward Laane) kohta märkis ta, et oma 34 haiglas töötatud aasta jooksul ei ole tema sellist hoolivat suhtumist kohanud. … “Nad julgesid vastutust võtta”, ütles Kirr ning nende tegutsemine ühendas ka kogukonda.