Konservatiivne aktivist Milo Yiannopoulos on oma homoseksuaalsele elustiilile selja pööranud ning on enda sõnul sellest pahest nüüd vaba. Lisaks on mees end pühendanud pühale Joosepile. "Sekulaarsed katsed patust vabaneda on kas ajutised või täielikult ebatõhusad. Lunastust on võimalik saavutada ainult läbi pühendumise Kristusele ja püha, katoliikliku ja apostliku kiriku tegude kaudu," tunnistas Yiannopoulos portaalile LifeSiteNews.
Milo Yiannopoulos, kelle konservatiivsed sõnumid ja valmidus rääkida tõde kutsusid esile mässud ülikoolilinnakutes, võib tekitada veel tugevaid emotsioone nüüd, kus ta kirjeldab end kui endist homoseksuaali, kes on sodoomiast vaba ning kes pühendab end igapäevaselt pühale Joosepile.
Kaks aastat tagasi, mil organisatsiooni Church Militant asutaja Michael Voris esitas Yiannopoulosele väljakutse elada seksuaalselt puhast ja vooruslikku elu ei olnud Yiannopoulos selle ettepaneku suhtes tõrjuv. Selle asemel ta nõustus Vorisega ning tunnistas alandlikult oma inimlikku nõrkust.
"Ma tean kõike seda, mida sa räägid ning ma ei ole lihtsalt veel sealmaal. Ja ma ei tea, kas ma jõuan sinnamaani," ütles Yiannopoulos toona Vorisele.
Nüüd aga tundub et ta on omadega sinnamaale jõudnud.
Väljaanne LifeSite küsis Yiannopouloselt kas ta on üllatunud, et tema elu on sellise pöörde võtnud või on see vastupidiselt loomulik ning ehk isegi vältimatu areng tema elus? Küsimuse ajendiks on Milo poolt viimastel aastatel lausutu, mis on viidanud sellele, et asjad tema elus sinnapoole suunduvad.
"Kui ma tegin nalja, et minust sai homoseksuaal ainult selleks, et oma ema piinata, ei olnud see täielikult naljaga mõeldud," vastas Milo. "Muidugi ei tundnud ma end homoseksuaalses elustiilis kunagi täiesti koduselt, aga kes tunneb või üldse võiks tunda? Ma etendasin seda rolli avalikult väga tugevalt, kuna see ajas liberaale hulluks, kui nad nägid nägusat, karismaatilist, intelligentset homoseksuaalset meest pööraselt konservatiivsete põhimõtete eest seismas."
"See ei tähenda, et ma ei praktiseerinud oma eraelus entusiastlikult kõiksugu degeneratsioone. Ma arvan, et ma tundsin, et see on kõik, mida ma väärin. Ma ütleksin hea meelega, et see oli kõik üks näitemäng ning et ma olen kogu selle aja heteroseksuaalne olnud, kuid isegi minul ei ole sellist pühendumist etenduskunstile. Rääkides meetodnäitlemisest eks ju…"
Milo sõnul andis ta juba viimase kümnendi jooksul erinevaid vihjeid selle kohta, et ta võib kunagi heteroseksuaalsena nö kapist välja tulla. Samas ei ole ta enda sõnul ilmselt kunagi nii vapper, et kuulutada homoseksuaalsust enda jaoks täielikult minevikku kuuluvaks. "Ma suhtun sellesse nagu sõltuvusse. Sa jääd alatiseks alkohoolikuks."
Milo tunnistab, et tema elu on muutunud dramaatiliselt ning viimase 250 päeva jooksul on ta libastunud vaid ühe korra, mis on oluliselt parem tulemus kui ta ise ennustas.
"Mul on tunne nagu loor oleks kergitatud minu majas – nagu seal oleks toimumas midagi reaalsemat ja ausamat kui varem. See on olnud astmeline loori eemaldamine, mitte dramaatiline loori ärakiskumine. Ehk on teatraalsuse või spektaakli puudumine märk sellest, et minu homoseksuaalsed impulsid on tõesti kadumas?"
Milo tsiteerib Caryll Houselanderit, kes ütles "kõik mis mehes armastab ja kõik mis on mehes armastusväärne on Kristus mehes". Milo jaoks tähendab see, et mida rohkem on meis armastust ja mida vähem himurust, seda vähem varjame me Kristust, vaid toome Teda, kelle näo järgi me oleme loodud, rohkem esile.
Milo sõnul ei ole see olnud kerge, kuid samas on see lihtne: "Meie Issand kannatas rohkem kui keegi meist ja lubas meile, et me peame iga päev kandma rasket risti." Viidates Ronald Knoxile ütleb Milo, et "ristitee näitab meile kolme viisi, kuidas oma risti kanda: kibestumisega, nagu meeleparanduseta röövel; sünge resigneerumisega, nagu meelt parandanud röövel, kes ütles, et see on see mida ta vääris; või armastusega, nagu Issand, kes kunagi ei vähendanud kannatust, kuid ütles, et Jumala poolt ettenähtud õigel ajal lunastab see meid".
Parim soovitus, mida Milo oskab anda teistele, kes on tema olukorras on kontrollida oma uhkust, mitte oma privileegi: "Väga sageli on see edevus või ennasttäisolek või enesega rahulolu, mis saab takistuseks Kristuse aktsepteerimisele. Õppige seda tabama enne kui see hakkab juuri ajama ning rasked asjad ei tundugi ühtäkki nii rasked."
Küsimusele, miks ta pühendas oma elu püha Joosepile, vastas Milo, et "sekulaarsed katsed patust vabaneda on kas ajutised või täielikult ebatõhusad. Lunastust on võimalik saavutada ainult läbi pühendumise Kristusele ja püha, katoliikliku ja apostliku kiriku tegude kaudu. Püha Joosep on Püha Perekonna spirituaalne isakuju. Sellel soolise hullumeelsuse ajal on enda pühendamine Jeesuslapse meessoost kaitsjale usuakt Jumala Pühale Patriarhile ning transseksuaalide terrori tagasilükkamine. Transvestiidid on demoonilised: nad on gallid, Kybele ehk Magna Materi kastreeritud preestrid, keda Augustinus nägi tantsimas Kartaago tänavatel riietatuna nagu naised. Ning drag queen'ide lugemistunnist ärme hakka üldse rääkima… see tekitab minus kange tahtmise endale köis osta."
Lõpetuseks tunnistab Milo, et tema uue spirituaalsuse tõttu muutuvad mõnevõrra ka tema professionaalsed prioriteedid. Järgmise kümnendi vältel soovib ta rehabiliteerida praktikat, mida meedia nimetab "konversiooniteraapiaks". Tema sõnul see töötab, aga mitte kõigi puhul. "Mis puudutab minu teisi püüdlusi ja plaane, siis nende osas muutusi pole: ma olen alati pidanud aborti inimkonna ajaloo esmaseks moraalseks õuduseks. Ma jätkan selle väljaütlemist – seda isegi valjamini kui enne."
"Öeldakse, et kui sa lased ühe patu sisse, siis teised järgnevad ning nüüd ma tõeliselt mõistan, mida see tähendab: nüüd, mil ma olen vastu astunud oma patustele seksuaalsetele tungidele, joon ma vähem alkoholi, suitsetan vähem jne. Ma pean tunnistama, et mu nõrkus disainerkingade ja käekottide järele ei ole veel kuhugi kadunud. Kuid ma olen jõudmas järeldusele, ükskõik kui aeglaselt, et himurus – nagu Augustinus sellega maadles – on korrapäratu iha igasugu asjade järele."
Toimetas Martin Vaher