Me vajame seadust, et ohjeldada avalikkuses vohavat alusetut sildistamist, sõimlemist ja valelikku propagandat. Mitte "vihakõne", vaid korraliku kaaskodaniku laimamine peab olema karistatav, leiab Malle Pärn.
Olen ikka kogunud huvitavaid tsitaate, ja ka oma kommentaare nende kohta. Neid aeg-ajalt üle vaadates selgub, et meie valitsustel ikka on küll tulevikuvisioon ja nad liiguvad kindlalt selle teokstegemise suunas. Ja nende põhimõtted, nende "retoorika", nagu nüüd öeldakse (mis ilmselt tähendab teatud valetamismudelit), ei muutu. Mõni aasta tagasi ajakirjanduses avaldatud mõtted on täiesti tänapäevased. Selles mõttes ei ole õige, et maailm muutub, nagu jälle tavatsetakse öelda. Ei muutu. Paljusid asju lihtsalt nimetatakse uute nimedega.
Nõukogude ajal peeti oluliseks nii-öelda "uue inimese kasvatamist". See näib ka praegu olevat ideoloogiatöötajate armee peamine pingutus. Maksud ja ideoloogiline kasvatustöö on meie riigi kaks prioriteeti. Totalitaarriik vajab sõnakuulelikku rahvast. Ka kõrge ametnik Kersti Kaljulaid ütles, et me liigume selles suunas, kuhu tahame välja jõuda.
Moodsat kodusõda peetakse plakatite ja siltidega. Ja loomulikult rahade ja privileegidega.
Tsitaat: Euroopa Liidu 2008. aasta raamlepingu järgi on Eesti kohustatud vaenule kihutamise karistatavaks muutma ning justiitsministeerium on vastavat eelnõu koostanud juba aastaid ja see on sisuliselt valmis, kuid seni vastu võtmata.
Mida tähendab "vaenule kihutamine"?
Tõsi, meie rahvas on mitmel teemal jaotunud kaheks vastandlikuks leeriks, võiks koguni öelda kaheks VAENULIKUKS leeriks, sest üksteist tümitatakse ikka üsna räigelt. Millest see on sündinud? Minu meelest sai see alguse kooseluseadusest, mille läbisurumiseks riigikogus kasutati salakavalaid võtteid. Seda hüsteerilist "tantsu aurukatla ümber" oli üpris veider kõrvalt vaadata. Loomulikult tekkis sellele pressingule vastupanuliikumine, kelle juhte hakati kohe süüdistama rahva lõhestamises.
Ent: kes lõhestab rahvast, kas ründaja või kaitsja? Kaitsja hakkab takistama ründajat, ja sellega tekib kaks vastandlikku leeri, osa rahvast asub ründajate, osa kaitsjate poolele. Mitte kaitsja ei ALUSTA võitlust, tema hakkab vastu. Tema ehitab kaitsemüüri. Vastuhakkaja ei alusta, alustab ikka ründaja. Ja ründav pool oli see, kes hakkas läbi viima traditsioonilise abielu mõiste "laiendamist". Niisiis, rahvast lõhestasid kooseluseaduse läbisurujad, mitte traditsioonilise perekonna kaitsjad. See peaks küll olema puust ja punaseks selge.
Seega: osa riigikogust tegi ise rahva hulgas ära selle "vaenule kihutamise" töö, ja neid inimesi tuleks selle eelnõu alusel karistada.
Vihakõne kui selline ei ole meie keeles orgaaniline sõna, see on ideoloogide poolt väljamõeldud uusmoodustis. Selle tähendus on ju kokkuleppeline, mingi grupp seltsimehi OTSUSTAB, mida selle vihakõne all tuleb mõista. Ja lasteaiast peale tuleb hakata õpetama, MIS on vihakõne. Seadus peaks olema objektiivne, mitte suvaline ega kellegi huvides läbinähtavalt kallutatud – ainult totalitaarses riigis luuakse seadusi selleks, et vaigistada või karistada neid, kes valitseva ideoloogia kisakooris kaasa laulda ei taha.
Ilmselt kõige suurem vaenule kihutaja on laimaja. Läheb ja valetab sõbrale, et ta naine pettis teda, ja ongi perekonnas vaen. Vaenule kihutaja on aga ka tegudele üleskutsuja, kui ta laimamisele lisaks veel ütleb, et mine ometi anna naisele peksa, siis on ta juba tegudele kihutaja. Vihategudele. Ja teda saab karistada, isegi siis, kui sõber naist peksma ei hakka, vaid kaebab laimaja peale, et see teda vaenule kihutas.
Kas kriitiline artikkel "kihutab vaenule"? Minu meelest kriitiline artikkel õhutab lugejaid MÕTLEMA, – kas mõtlemine on ka juba "vaen"? Lugejad teevad ju vabalt valiku, kas nad on nõus selle kriitikaga või peavad seda pahatahtlikuks "ilkumiseks", nagu vahel halvustavalt öeldakse.
Ükski artikkel ei ÕHUTA kedagi tegema või mõtlema seda, mida ta juba niikuinii ei mõtle või ei tee. Propaganda võimu inimeste üle ei maksa üle hinnata. Ja inimesi ei maksa alahinnata. Nõus ollakse ikka sellega, mille kohta öeldakse: "just seda olen ka mina mõelnud". Paljuke neid inimesi ikka on, keda mingi artikkel nii vägevalt mõjutada saab, et ta selle õhutusel mingit "vihategu" sooritama läheb.
Tsitaat: Vihakõne pidamist tuleks seadustes reguleerida ja selle eest ette näha karistus, leiti tänasel riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) kohtumisel pagulasorganisatsioonidega. Korduvalt jõuti koosolekul järelduseni, et Eestis on vaja tegeleda vihakõne regulatsiooniga.
Kuidas küll reguleeritakse seadustes "vihakõne pidamist"? Määratakse ära, kes ja kus tohib "vihakõnet pidada", ja kelle kohta tohib, kelle kohta mingil juhul ei tohi "vihakõnet pidada". Kas selle "vihakõne pidamise" termini alla läheb ka see, kui keegi migrandile ütleb: "mine koju tagasi"? Kus on siin viha?
Kõne võib tähendada kõnelemist, aga ka kõnega esinemist. Kas tahetakse sellega keelata ebasoovitavad kõned meeleavaldustel? Need ongi ju ilmselt kõige ohtlikumad! See annaks kohe õiguse kohtu alla anda KÕIK meeleavaldajad?
Tsitaat: Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili tegi pöördumise Kaitseliidu töötajate poole: "Võõrviha väljendamine ja levitamine ei ole aktsepteeritav ega kohane ning ei aita kaasa ühiskonna valupunktide diskussioonile ja parimate lahenduste leidmisele."
Kohutav kantseliit, kuidas seda küll eesti keelde tõlkida?
"Võõrviha väljendamise ja levitamise" all mõistetakse ilmselt seda, kui keegi kirjutab mingi kriitilise kommentaari Euroopasse vägivaldselt sissetungivate migrantide-õnneotsijate kohta. Ikka plakat, ikka silt, kantseliit ei ole inimlik kõne, kantseliit on selleks, et igasuguste lahenduste leidmisest hoiduda, pakkuda tegude asemel tühje sõnu, mis midagi ei tähenda, mis kuhugi ei vii. Kantseliitikud on professionaalsed propagandistid. Propagandist ju ei tegutse, tema propageerib, agiteerib, õhutab, manipuleerib, aktiviseerib, programmeerib.
Vastumeelsus islami immigrantide vastu pole mingi "võõrviha", vaid terve mõistuse loomulik reaktsioon. Inimene, kes oskab loogiliselt mõelda, teab, et täiesti kokkusobimatute kultuuride kokkusegamine viib katastroofini. Aga sildistajad ei analüüsi ega süvene, nemad kleebivad ebasoovitavale elemendile valmismaalitud sildi peale. Sest neil ei ole argumente.
Muide, ka vihakõne kriminaliseerimine ei lahenda ühiskonna valupunkte. See lihtsalt sunnib suure osa rahvast vaikima.
Tsitaat: "Juba mõnda aega on suurim vastasseis avatud ja suletud maailmanägemuste vahel. Avatud maailm on demokraatlik, inimest ja vabadusi austav, salliv, võite ja kaotusi tunnistav," kõneles Nestor.
Riigikogu esimehe sõnul pole seetõttu vaja imestada, kui autoritaarsed režiimid, euroskeptikud, marurahvuslased, homo- ja ksenofoobid leiavad ning toetavad teineteist.
"Neil on üks vaenlane ja see on avatud ja salliv maailm," lisas ta.
Oh, missugune pealispindne ilukõne! Nagu tühi haamrilöök laua pihta, kuhu pole vaja naelu sisse lüüa… Kas Eesti valitsus on demokraatlik, inimest ja vabadusi austav, salliv, võite ja kaotusi tunnistav?
Avatud ja sallivat maailma ei ole olemas. See on ideoloogiline propagandasilt, mis mitte midagi ei tähenda. Maailmanägemised ei jaotu avatuks ja suletuks, vaid programmeerituks ja realistlikuks. Nestor ei näe maailma, vaid maailmamudelit, mis on Brüsselist Toompeale läkitatud. Mingeid "marurahvuslasi" ja "homofoobe-ksenofoobe" ei ole tegelikkuses olemas, need eksiteerivad vaid Brüsseli programmi virtuaalmaailmas. Ka "euroskeptik" on kunstlikult loodud termin. Ideologistid jaotavad kõik inimesed karpidesse ja kleebivad neile sildid peale.
Ei ole vaja olla "avatud ja salliv" selleks, et mõistlikult koos eksiteerida. Piisab sellest, et inimesed peavad üksteisest lugu. Piisab sellest, et inimesed peavad endast lugu, sest siis oskavad nad lugu pidada ka kaasinimesest. Siis on võimalik mõistlikus koostöös lahendada kõik probleemid. Uskuda tuleb tarku, mitte rumalaid. Rumalatele ei tohi anda võimu.
Tsitaat (Eiki Nestor): "Küsin teilt, mis võimalus on meil olla ja edasi minna selles tänases maailmas, kus täiesti selgelt toimub võitlus avatud, demokraatliku ja salliva elukorralduse ja vaenlase kuju loomisele ning vihkamisele toetuvate diktaatorite vahel?"
Jällegi väga hästi öeldud. Ainult et mõisted on kuidagi segamini… Avatud sallivus kui tegeliku sisuta ideoloogiline plakat on ju ilmselgelt tänaste diktaatorite ja vaenlaste otsijate (ja sildistajate) poolel, ning demokraatiast on seal alles jäänud vaid ilusad sõnad?
Tõestan: kas avatud ja salliv demokraatia sõidab tankiga üle rahva enamuse tahtest või viisakalt väljendatud vastupanust, kas avatud ja salliv demokraatia sõimab ja neab oma rahvast, kes ei taha pimedalt tema sõna kuulata? Kümned tuhanded allkirjad on visatud Toompea lossi keldrisse, nii vähe läheb sealsetele isandatele korda rahva tarkus ja tahe. Kus siin on avatus ja sallivus ja demokraatia?
Demokraatia põhirelvadeks peaks olema selgitus, läbirääkimised, veenmine, hääletamine, viisakas ja aus arutlemine, üksteise kuulamine, mõtlemine, sõbralik ja arukas koostöö? Demokraatia põhineb vastastikusel austusel ja arukal koostööl.
Räiged sildid ja kaikad ja rahvast vaikima sundivad "vihakõne" seadused ei sobi demokraatiasse, need on tõesti "vihkamisele toetuvate diktaatorite" relvad. Kummaline, et need diktaatorid süüdistavad vastaseid selles, mida teevad ISE.
Miks need ideoloogilise uuskeele loojad on nii saamatud? Vastan: sest nad tegelevad kunstliku mudeli ehitamisega, mitte loomuliku ühiskonnakorraldusega. Sest nad ei lähtu tegelikkusest ega loomulikest inimsuhetest, vaid ideoloogilisest programmist, mille eesmärk ei ole mitte inimeste harmooniline kooselu siin maailmas. Vastupidi, sellega soovitakse inimesed omavahel tülli ajada, üksteise järel nuhkima panna, üksteise peale kaebama panna. Kadeduse ja vihkamise tekitamine inimeste omavahelistes suhetes on selle ideoloogia eesmärk.
Me vajame küll uut seadust, et ohjeldada avalikkuses vohavat alusetut sildistamist, sõimlemist ja valelikku propagandat. Mitte "vihakõne", vaid korraliku kaaskodaniku LAIMAMINE peab olema karistatav! Milleks meile võõrast keelest ja ideoloogiast otse üle toodud sõna (mis jääbki veidrana mõjuma), kui meil on olemas suurepärane oma sõna?
Kaasinimese laimamine, tema maine pahatahtlik kahjustamine valede levitamise kaudu tuleb väärteona karistusseadustikku kanda.