Lauri Vahtre ja Ahto Lobjakas. Fotokollaaž: Objektiiv

Kes on õige eurooplane? Ahto Lobjakas paistab teadvat, sest viimases vaidlusmatšis Varro Vooglaiuga arvas ta enesekindlalt minu tagasihoidliku isiku eurooplaste hulgast välja. Ent kes on Lobjakat volitanud eurooplasi ebaeurooplastest eristama või millist mõõdupuud ta selle juures kasutab, küsib ajaloolane Lauri Vahtre kommenteerides viimast Postimehe väitlussaadet “Lobjakas vs Vooglaid”.

Kes meist on õige liberaal, kes õige eurooplane? Kes teaks? Ahto Lobjakas paistab teadvat, sest viimases vaidlusmatšis Varro Vooglaiuga arvas ta enesekindlalt minu tagasihoidliku isiku eurooplaste hulgast välja. Meenutades seda tehes tahes-tahtmata vanu häid tšekiste ja kagebeelasi, kes mängleva kergusega tuvastasid (ja muidugi ka hävitasid) rahvavaenlasi. Kui tead, kes ei ole eurooplane, siis järelikult tead, kes on.

Siin ilmneb üks huvitav paralleel, mis samas polegi paralleel. Tšekistid väitsid, et on rahvas, keda on enamus, ja rahvavaenlased, keda on vähemus. Selline väike kogukond, kes oma otsatus kurjuses ometigi ohustab „õiget“ rahvast. Tegelikkuses kippus rahvavaenlaste hulk küll suuremaks kasvama kui rahva oma, kuid väide jäi sellegipoolest samaks: tšekistid kaitsevad head enamust kurja vähemuse eest.

Lobjakal on need asjad sarnased, ainult et vastandmärgiga. Eurooplasteks klassifitseeruvad vähesed. Näiteks eestlaste hulgast annab õigeid eurooplasi lausa tikutulega otsida ja terved suured rahvad, nagu poolakad või ungarlased, ei ole nähtavasti samuti eurooplased, kui mõned üksikud „õiged“ välja arvata. Ja mine neid itaallasi või kreeklasigi tea, ka seal esineb kummalisi häireid, eeskätt immigratsioonipoliitikas. Mingeid imelikke signaale tuleb isegi nii euroopalikust riigist kui Taani.

Seega valitseb nii Eestis kui mitmel pool mujal olukord, kus mitteeurooplasi on rohkem kui eurooplasi. Viimased moodustavad hea vähemuse, keda tuleb kaitsta kurja enamuse eest. Kuid vähemused ongi nagunii olemuslikult headeks kuulutatud, see tundub olevat õige euroopluse tunnusjoon, nii et selles mõttes kõik klapib. 

Häbematul inimesel võib muidugi jätkuda jultumust küsida, kes on Ahto Lobjakat volitanud eurooplasi ebaeurooplastest eristama või millist mõõdupuud ta selle juures kasutab. Pariisi pommipanijaid „Eesti poolharitlastest“ õigemateks eurooplasteks klassifitseerides märkis Lobjakas, et Euroopa kultuuri tunnusjooneks on eneseeitus. Nähtavasti see siis ongi tema mõõdupuu. Eitamine, müütide purustamine, konventsioonide kõrvaleheitmine, narratiividest loobumine ja nii edasi. 

Paraku on see mõõdupuu bumerangina kõver ja dogmaatiline nagu Jeesuse aegse variseri jutt. Inimene, kes on antidogmatismist endale dogma teinud ja sellega teisi, paindlikuma mõtlemisvõimega inimesi paika paneb, on tragikoomiline vaatepilt.

See tuletab meelde vene vanasõna: õpeta loll palvetama, ta peksab endal lauba veriseks. Akadeemilist huvi võiks pakkuda ka küsimus, kas see, kes püüdlikult ahvib eurooplust, saab ise olla eurooplane? Lingvistilist loogikat pidi minnes ilmselt mitte, kuid ilmselt võib siin natuke järele anda. Euroopa on suur, lai ja rikas, seal on oma koht ka euroopluse matkijatel. Ainult et nende otsuseid ja hinnanguid ei maksa eriti tähele panna.