Suur osa tänastest noortest ihaleb hirmuvalitsust. Nõutakse jõhkraid reegleid "rohepöörde" elluviimiseks, karme karistusi "vihakõne" eest, kodanlikku hukkamist konservatiivsete seisukohtada väljendamise eest. Käed sügelevad seda kõike ellu viima, „keskaegsetele" tagurlastele kohta kätte näitama. Vägivald on sama ahvatlev kui alati, kirjutab Postimehe 2022. aasta arvamusliider ja ajaloolane Lauri Vahtre Objektiivile.
Kes poleks kuulnud võrkturundusest? Kes poleks kuulnud võrgustikest, mis mõne arvates valitsevad koguni maailma? Jättes kõrvale küsimuse, kas nad tõesti maailma valitsevad, võib nentida, et võrgustikud on olemas, on alati olnud ja küllap saavad olema ka edaspidi. Inimesed lihtsalt suhtlevad, sest nad on inimesed. Kõige raskem on võrgustikel Põhja-Korea tüüpi totalitaarrežiimides, mis võrgustikke (nt tutvus- ja sõpruskondi) sügavalt umbusaldavad ning neis vaistlikult ohtu näevad. Samas toimivad sellesama hirmuvalitsuse võimuhierarhia sees samuti varjatud võrgustikud, kaitstes omasid ja intrigeerides mitte-omade vastu.
Lääne demokraatlikus maailmas on võrgustikud igapäevane nähtus. Nad ei ole head ega halvad, kõik sõltub asjaoludest. Võrgustik võib vabadust ja demokraatiat kaitsta, aga võib vabadust ka lämmatada. Enamasti võrgustikud ennast eriti ei varja, aga samas ka väga innukalt ei eksponeeri. Kes on kelle tuttav ja mõttekaaslane, kes tuttava tuttav, huvitab paljusid ning mõni on sellistes küsimustes kuidagi loomupäraselt informeeritum kui mõni teine. Lühidalt – võrgustikud moodustavad mingi poolhalli ala, kus toimivad poolhallid vektorid, tõmbe- ja tõukejõud, pakkudes konkurentsi hierarhilistele seostele, mis on üldjuhul avalikud ja ametlikud ning järgivad ametlikke reegleid. Kui ministeeriumi kantsler annab tööülesande asekantslerile, siis on see hierarhiline suhe. Kui aga asekantsler seejärel teise ministeeriumi asekantsleriga, kes on tema hea sõber, saadud ülesande üle nõu peab – näiteks kuidas seda torpedeerida – , siis toimetab võrgustik.
Nagu öeldud, võluvad võrgustikud ja võrgustikele mõtlemine suuresti neid, kes armastavad kõikjal vandenõusid näha. Kuid taas nagu öeldud, on võrgustikud ikkagi ka päriselt olemas ja viimaste aastakümnete suundumusi jälgides võib paraku öelda, et nende demokraatiavastane aspekt pigem tugevneb. Seoses progressivistliku või pseudoliberaalse ideoloogia levikuga on juba mõnda aega võimalik täheldada, et lisaks ametlikele, avalikele ja seadusele tuginevatele jõududele toimivad veel mingid haaramatud jõud, mis mõjutavad professorite valikut ülikoolides, ametnike valikut ministeeriumides, loovisikute valikut ajalehtede-ajakirjade kultuurikülgedel ja avaliku elu tegelaste seisukohavõtte tundlikes küsimustes. Võrgustike otseselt kurja poolt kogevad need, kes mingi ebamäärase jõu poolt määratakse „kustutamisele" sotsiaal- ja muus meedias ning kelle karjäär ja maine hävitatakse, ilma et sellel leiduks seaduslikku alust või isegi konkreetset täideviijat. Toimib mingi „progressiivsete masside õiglane pahameel", nagu sovetiajal.
Selle suundumusega koos käib teatud ideoloogia võidukäik, mis paraku on sama püüdmatu kui võrgustik, mis seda levitab, juurutab ja ellu viib. Eelnevalt sai kasutatud määratlust „progressivistlik või pseudoliberaalne", aga kasutatud on ka termineid vasakliberaalsus, nurihumanism, kultuurimarksism, võuklus, liberastia jm; selle levitajaid on nimetatud lumehelbekesteks, võukideks, ärklejateks, progressiivideks, vikersõdalasteks, sõssideks (sotsiaalse õigluse sõdalased), õiglusvõitlejateks, nostalgiliselt ka hungveipingideks. Terminoloogiline segadus tekitab tunde, nagu irvitaks see ideoloogia meie üle. Meenub Michel Foucault' mõnitav kommentaar: "Ei, ma pole siin, kust te mind otsite, ma olen hoopis siin ja naeran teie üle." Ideoloogia on olemas, seda on lausa silmaga näha, ta toimib, mõjutab meie elu, möllab tänavailgi, kujundab elusaatusi – aga kui hakkame teda nimetama, ammugi analüüsima, siis ta otsekui haihtuks.
Selle silmamoonduse põhjuseks on tõsiasi, et kõnealune ideoloogia on ka ise võrgustik, koosnedes laialipillatud dogmaatilistest klompidest, mis on küll omavahel seotud, kuid mitte rangete loogikasidemete, vaid pigem n-ö tutvuse kaudu, kui meenutada sovetiaegse ühiskonna põhilist sideainet. Üks klomp viib teiseni, teine kolmanda ja neljandani, kusjuures neljas võib esimesega isegi vastuolus olla, kuid ometi on nad ühe ja sama võrgustiku osad.
See on midagi muud, kui ideoloogia seni tuntud kujul. Seni on ideoloogiaks liigitatud ikkagi mõtte- ja kõlblussüsteeme, mis on sisemiselt loogilised või vähemalt väidavad ennast olevat, nagu näiteks kommunistlik ideoloogia. Viimane oli struktureeritud lausa visuaalselt (marksismi kolm allikat ja kolm komponenti), tema teaduslikkust ja terviklikkust rõhutati alla ja peale. Kuid marksism arenes Läänes, erinevalt Nõukogude Liidust, edasi. Tuli Gramsci oma kinnisideedega võimust ja „hegemooniast". Tuli Marcuse oma absurdse „repressiivse tolerantsiga", tuli Frankfurdi koolkond „kriitilise teooriaga", mis filosoofiliste süvatõdede pähe riputas suure kella külge triviaalsusi. Tuli Foucault, pervert ja võimuhull. Kui nimetada vaid üksikuid. Siit edasi on jõutud kriitilise rassiteooria, kriitilise sooteooria, abieluvõrdsuse, identiteedipoliitika, kolonialismipärandi likvideerimise, palgalõhe kaotamise, võltsi rohepöörde ja paljude muude lõdvalt seotud mõttetusteni, millele ongi võimatu ühist nime anda.
Samas lihtsalt peab leiduma midagi, mis neid ideoloogiaklompe seob, muidu nad ei funktsioneeriks võrgustikuna ega juhataks ühe juurest teise juurde. Mõnikord tekib lausa tahtmine mütoloogiasse kaldudes uskuma hakata, et see ühine nimetaja on sellepärast nii salapärane, et selles peitubki võti tema alistamiseks.
Üks läbiv joon on kahtlemata viha olemasoleva (Lääne) tsivilisatsiooni vastu, mis avaldub rünnakutes kõigi tema alussammaste vastu, olgu selleks siis ristiusk, perekond, heteronormatiivsus, ettevõtlusvabadus, südametunnistusvabadus, rahvustunded, meritokraatia vms. Rünnatakse nii traditsioonilist kooli kui üksikuid õppeaineid, isegi matemaatikat, rünnatakse muuseume ja galeriisid. Meil ongi Okupatsioonimuuseumist sujuvalt vikerkaaremuuseum kujundatud. Piltide ja muude teoste ümbernimetamine on lausa vana teema.
Teine läbiv joon on kinnisidee võimust. Näiteks feministid, LGBTQ ja BLM võitlevad vastavalt meeste, heterote ja valgete väidetava ülemvõimu vastu, kuulutades, et just seesinane võim on kõige kurja algpõhjus. Võimust lummatuna oskavad nende liikumiste aktivistid ja ideoloogid meeste/heterote/valgete (jt) tegevuse taga näha üksnes võimujanu, mis tekitab skisofreenilise olukorra, kus võimuhullud arvavad end võitlevat võimu vastu, kui nad tegelikult võitlevad võimu nimel. Moodsad teadusfilosoofid fantaseerivad mingi teadusharu (nt ajaloo) „valitsemisest" ning klassifitseerivad selle alusel poliitikuid; eriti kuum on aga keele „valitsemise" teema. Keeleterror on meie haaramatule võrgustikule tõepoolest väga oluline, teatud sõnade vältimine ja teiste kasutamine on omamoodi truudusvanne, mida sõssid/võugid/ärklejad ühiskonnalt ja selle liikmetelt nõuavad. Sellega tunnistab nii poliitik kui lihtinimene ülemvõimu, mida ta pole valinud, mida üldse keegi pole valinud, kuid mis on olemas ja käsutab teda.
Miks mõte võimust teatud hulka inimesi nii kangesti erutab? Vastus on lihtne: sest nende hingepõhjas pesitseb veendumus, et neile on liiga tehtud. Õigluse taganõudmine ja ülekohtu heastamine on ürgne tung, kristlusel õnnestus seda vaid veidi mahendada. „Sulle on liiga tehtud, sind on ilma jäetud," on võib-olla kõige mürgisem lause, mida kiusatus inimesele kõrva võib sosistada. Just sedalaadi sõnumiga pettis paradiisiaia madu ära ka Eeva. Sama sosin paneb Eesti praegust valitsust suurperede toetusi vähendama. Kärbitud osa ei jagata mitte väikeperedele – sellest võiks veel kuidagi aru saada – , vaid võetakse lihtsalt ära. Veendumuses, et kui suurperede elu läheb halvemaks, siis muudab see tõsiasi väikeperede elu paremaks.
Nii et laias laastus võiks käsiteldavat ideoloogiat nimetada kättemaksu- või kadedusideoloogiaks. Selline määratlus hõlmaks muidugi ka marksismi, leninismi, maoismi jpm. Muide, kadedusideoloogia elluviijad on seda ka tahtmatult tõestanud nagu ulakas laps, kes näppab sahvrist moosi ja ema koju tulles jookseb talle esimese asjana kuulutama: „Mina moosi ei võtnud!" Pean silmas nn abieluvõrdsuse propageerijate kulunud kinnitust, et samasooliste abielu seadustamine „ei võta kelleltki midagi ära". Ei võta, ei võta, ulakas laps ka ei võtnud moosi.
Ja on veel üks iseloomulik joon, mis samuti seostub võimuküsimusega. Nimelt valelik dogma, et „kõik on inimese enda teha" – sugu, rahvus, nahavärv, vanus jne. Inimene, kes seda tõe pähe võtab, rebitakse välja kõigist neist kultuurilistest, perekondlikest, ühiskondlikest ja osalt isegi bioloogilistest sidemetest, mis teda küll justkui ahistavad, kuid tegelikult teiste inimestega seovad ja temast üldse inimese teevad, sest inimene vajab inimeseks olemiseks teist inimest. Tulemus – nõutu, üksik, segaduses indiviid, kes otsib paaniliselt uut perekonda ja uusi (vaimseid, emotsionaalseid) vanemaid.
See viib meid järgmise asjaoluni. Kadedus ja kättemaks ning neist välja kasvav võimuiha esinevad seekord natuke teises kuues kui marksismi jt nimetatute puhul. Enamlased tahtsid ja tahavad avalikult võimule – juhtideks, diktaatoriteks, komissarideks, peasekretärideks, kel on voli keelata ja käskida, puua ja lasta, kuid keda ennast võis tabada sama saatus. Seevastu meie võrkideoloogia aktivistid enamasti institutsionaliseeritud võimupositsiooni ei taotle, vähemalt mitte selle tippu. Soovitav on olla kantsler, mitte minister. Ja kõige soovitavam on olla hoopis guru – autoriteet, kelle suuniseid kuulatakse ja järgitakse ammulisui, aga kui need arulagedaks osutuvad, pole gurul mingit vastutust. Selles osas on väga kõnekas ühe mõjugrupi omanimetus: poliitikaguru.
Selline võim on ühest küljest vähem „seksikas" kui nt Nicolae Ceausescu oma, kes võis rõdult lehvitada tuhandetele orjadele, teisest küljest turvalisem, sest sellega ei kaasne peaaegu mingit ohtu. Süüdi mõistetakse alati Othello, mitte Jago. Oma jao sai üksnes paradiisiaia madu, kuid vaid tänu sellele, et kohtumõistjaks oli vanajumal ise. Kuni kohut mõistavad inimesed, pääsevad libagurud puhtalt. Mis teeb nende positsiooni kokkuvõttes ikkagi ihaldusväärseks ja suur osa tänastest ühiskondlikult aktiivsetest noortest püüdleb teadlikult või teadmatult just selle poole.
Väga jõhkralt öeldes ihaleb suur osa tänastest noortest hirmuvalitsust. Nõutakse jõhkraid reegleid nn rohepöörde elluviimiseks, karme karistusi nn vihakõne eest, kodanlikku hukkamist konservatiivsete seisukohtada väljendamise eest. On näed, et käed sügelevad seda kõike ellu viima, „keskaegsetele" tagurlastele kohta kätte näitama. Vägivald on sama ahvatlev kui alati.
Kas maailm peabki Lääne juhtimisel selle õuduse läbi tegema, enne kui uuesti vabaduse eest võitlema hakatakse? Või annab vabadusjanu endast siiski varem teada?
Võib-olla on see kogu inimkonna ellujäämise küsimus.