Lauri Vahtre Konservatiivsel Konverentsil 26. novembril 2019. Foto: Objektiiv

Tartu rahu eitamine tähendab deklaratsiooni, et Eesti kuulub Venemaale, kellel on õigus igal hetkel oma omandiõigus maksma panna. See on klassifitseeritav varjatud ähvarduseks, kommenteerib ajaloolane Lauri Vahtre Venemaa välisministeeriumi avaldust. 

Nagu teada, loobus Nõukogude Venemaa Tartu rahulepingu II artikliga kõigist „kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta (…) rahvusvaheliste lepingute põhjal“. 

Sellega oli silmas peetud esmajoones 1721. aasta Uusikaupunki rahu Rootsiga, mis fikseeris ja legaliseeris Eesti (ning poole Läti) ülemineku Venemaa valdusse. Kuna enne Põhjasõda oli Peeter I Eesti ja Läti lubanud Poolale, veenis Vene keiser rootslasi vastu võtma kahjutasu kaotatud alade eest. Sellega loodi fiktsioon, et tegemist on korrektse ostu-müügi tehinguga, mille puhul kellelgi kolmandal pole õigust pretensioone esitada.

Venemaa kunagise ülemvõimu legaalsust ei vaidlustanud ka Eesti Vabariigi esindajad Tartus, kirjutades alla rahulepingule sellises sõnastuses. Mõlemad pooled nõustusid, et Venemaal olid suverään-õigused ja nüüd loobus ta neist „vabatahtlikult ja igaveseks ajaks“. 

Sellest järeldub, et kui Venemaa täna teatab, et Tartu rahuleping ei kehti, siis tähendab see, et Venemaa deklareerib, et tal on seaduslik õigus Eesti maale ja rahvale, ja kui ta seda ei rakenda, siis on tegemist ühepoolse hea tahte avaldusega. 

Kui aga Venemaa siiski otsustab oma väidetava õiguse maksma panna, pole kellelgi õigust selle vastu protesteerida.

Kirjeldatud tõlgendus avaldub muuhulgas järgmises seigas. 2005. aastal selgitas Vladimir Putin, et Venemaa loovutas kõnealused suverään-õigused 1918. aastal Bresti rahuga Saksamaale ja sai 1939. aastal MRP-ga tagasi, ning need on Venemaa omanduses tänini. (NSVL Rahvasaadikute kongressi seisukohta, et MRP on kehtivuse kaotanud, Putin ignoreeris.) 

Ainus juriidiline komistuskivi sellise trakteeringu teel on Tartu rahu. Tartu rahu eitamine tähendab seega deklaratsiooni, et Eesti kuulub Venemaale, kellel on õigus igal hetkel oma omandiõigus maksma panna. See on klassifitseeritav varjatud ähvarduseks. Tegemist ei ole akadeemilise ajalooteadusliku probleemiga.