Prantsusmaa tarkvarainsener, kunstaru ettevõtte Argil asutaja ja filosoof Brivael Le Pogam pöördus prantslaste nimel lääne inimeste poole ja palus Foucaulti, Derrida ning Deleuze'i eest vabandust. Pöördumisel on 55 miljonit kontakti.
Ma vabandan prantslaste nimel, kuna oleme süüdi prantsuse teoorias, mis omakorda sünnitas kõigist kõige jubedama ideoloogilise koletise: ärklemismi (ärklemise+ismi; wokeism).
Me andsime maailmale Descartesi, Pascali ja Tocqueville'i. Peale seda, 1968. aasta järgsetes intellektaalsetest varemetest, astusid välja Foucault, Derrida ja Deleuze. Kolm säravat meest, kes sepistasd, seda prantsuse keele elegantsusega, valmis ideoloogilise relva, mis tänaseks põhjustab lääne halvatust.
Inimestel tuleb mõista, millega need inimesed hakkama said. Foucault õpetas, et tõde pole olemas ja kehtivad ainult teadmuseks maskeeritud võimusuhted. Et teadus, mõistus, õigus, meditsiiniline institutsioon, kool, vangla, seksuaalsus – kõik – on ainult ülemvõimu lavastus.
Derrida õpetas, et tekstidel pole püsivat (stabiilset) tähendust, et iga tähistaja libiseb minema, et iga lugemine on reetmine, et autor on surnud ja kõike valitseb lugeja.
Deleuze õpetas, et inimesed peaksid eelistama risoomi puule, rändeluviisi paiksusele, ihasid (soove) seadustele, (kellekski/millekski) saamist olemisele, erinevust endateadmusele.
Üksikult võttes on kõik viidatud teesid vaieldavad. Kokkusobitatuna, ekspordituna ja populariseerituna moodustavad need süsteemi ja see süsteem on mürk.
Mis siis juhtus? Need tekstid, mida prantsuse keeles pole võimalik lugeda, ületasid Atlandi ookeani. Yale'i, Berkeley'i ja Columbia ülikoolide kateedrid imesid need 1980-ndatel enesesse. Seal leidsid need endale pinnase, mida prantslaste hulgas polnud: Ameerika Ühendriikide puritanismi, selle rassismisüü, selle endateadmuse (identiteedi) kinnisidee. Prantsuse teooria sõlmis osutatud lamamiga (substratumiga) liidu ja selle ühenduse lapse nimi on ärklemism.
Judith Butler luges Foucaulti ja leiutas selle peale sotsiaalse soo (gender) näitemängu. Edward Said luges Foucaulti ja leiutas akadeemilise postkolonialismi. Kimberlé Crenshaw päris niisuguse raamistiku ja mõtles välja intersektsionaalsuse. Igal sammul on tegemist prantsuse maatriksiga: olemas on ainult võim, mille tõttu iga hierarhia on kahtlusalune, iga institutsioon on rõhuv, iga väljakujunenud reegel (norm) on vägivald, kõik endateadmused on konstrueeritud ja nii läbiräägitavad, iga enamus on süüdi.
Täpselt sedasi varustasid kolm Pariisi filosoofi, kes ise ilmselt ei mõelnud mitte kunagi nende teooriate praktiliste tagajärgede peale, terve põlvkonna aktiviste, ülikoolide bürokraate, personaliosakondade töötajaid, ajakirjanikke ja seaduseandjaid operatsioonisüsteemiga (tegutsemise tarkvaraga).
Selle tõttu on lääne tsivilisatsioon jõudnud punkti, kus see ei oska määrata, kas naine on naine, kas selle ajalugu väärib kaitsmist, kas saavutused on olemas ja nende järele saab inimesi hinnata (merit), kas tõde on võimalik eristada arvamusest.
See kõik on jama ühel lihtsal põhjusel ja see tuleb selgelt välja öelda. Tsivilisatsioon seisab kolmel sambal: usul, et olemas on mõistusega hoomatav tõde; usul, et olemas on kurjusest selgesti eristuv headus ja usul, et olemas on pärand, mida tuleb edasi kanda.
Prantsuse teooria soovib kõik kolm õhku lasta. Seda mitte pahatahtlikkusest, vaid ajendatuna intellektuaalse mängimise soovist, kahtlemise võlust ja need välja arendanud buržuaa vastasest vihast. Tulemused on kõigile näha. Terve põlvkond õppis dekonstrueerima ja mitte kunagi mitte midagi ehitama. Terve põlvkond teab, kuidas kahtlustada ja ei oska midagi enam imetleda. Terve põlvkond näeb igal pool võimu ja mitte kusagil ilu.
Ma palun vabandust, sest prantslastel on kõige niisuguse eest eriline vastutus. Meie keel, meie ülikoolid, meie kirjastajad, meie prestiiž andis osutatud nihilismile selle šiki pakendi. Ilma Sorbonne'i ja Vincennesi maine toeta poleks need ideed mitte kunagi üle ookeani jõudnud. Prantslased eksportisid kahtluseid samal viisil kui teised riigid ekspordivad relvi.
Kuidas prantsuse teooria kaosele vastata? Mida ehitatakse täna Silicon Valley'is, tehisoiu laboratooriumites, iduettevõtetes, töökodades, kõigis neis kohtades, kus inimesed jätkuvalt teevad asju nende lammutamise asemel – see on vastus.
Tsivilisatsiooni ehitavad taas üles ehitajad, mitte kommenteerijad. Inimesed, kes usuvad, et tõde on olemas ja väärib pühendumist. Inimesed, kes tunnistavad ilu, tõe, headuse hierarhiat ja ei häbene seda edasi anda.
Palun andke meile andeks.
Tagasi tegudele.
Tõlkis Karol Kallas