Heaoluriigi piiramine nõuab äärmuslikke meetmeid. Ühe niisuguse lahenduse pakkus välja mees, kes heaoluriigi välja mõtles, kirjutab Briti poliitikakommentaator Michael Deacon Telegraphi satiirilises arvamusloos.
Tänakseks peaksid kõik inimesed, kes pole just kõige suuremas eksituses tööparteilaste toetajad, saama aru, et sotsiaalabi eelarve pole jätkusuutlik. Käesoleva kuu jooksul teavitati üldsust, et 600 000 [Ühendkuningriigi] majapidamist saab suuremas mahus sotsiaalabi kui on töötaja keskmine palk. Käesoleva aasta eluasemetoetuste summa saavutab ennustuste kohaselt kõigi aegade rekordi ja ulatub üle 39 miljardi naelsterlingi. 2025. aastal said Universal Crediti (Ühendkuningriigi sotsiaalabiprogramm väikese sissetulekuga ja töötutele inimestele) toetuseid ligi poolteist miljonit sisserändajat.
Ilmselgelt pole niiviisi võimalik jätkata. Midagi peaks tegema. Aga mida?
Allpool on esitatud üks mõte, kuid leiboristide rahvaesindajatele tõenäoliselt see ei meeldi.
William Beveridge (fabiaanidega lähedalt seotud majandusteadlane ja poliitik) on inimene, kes mõtles välja heaoluriigi. Kuid 1906. aastal, rohkem kui 35 aastat enne "Beveridge'i aruande" koostamist, tegi ta ettepaneku, mis on veelgi äärmuslikum. Tema sõnul peaks riik "tööks sobimatuid" (unemployable) inimesi toetama, kuid vastutasuks tuleks neil loobuda "kõigist kodanikuõigustest", sealhugas "valimisõigusest" ja "isadusest".
Teiste sõnadega ei tohiks osutatud inimesed hääletada ja isegi saada lapsi.
Suurema osa Beveridge'i tänaste austajate hulgas tekitaks niisugune ettepanek õudust. Samuti pole tõenäoliselt suurem osa osutatud inimestest üldse kursis, et ta niisuguse mõtte välja käis. Kui nad oleksid, siis uusima aja pahemäärmuslaste kangelane oleks juba ammu fašistina tühistatud.
Isegi inimesed, kes ei kuulu pahempoolsete sekka, hakkaksid tõenäoliselt vastu ideedele, et sotsiaalabi saajad tuleks sunniviisiliselt steriliseerida. Kuid neil hääletamise keelamine lahendaks ühe pikka aega õhus rippunud probleemi.
Iga kord kui tööparteilastest parlamendisaadikud hääletavad sotsiaaltoetuste suurendamise poolt, teevad nad seda enda sõnul ainult kaastundest. Küünikud samas usuvad, et seda tehakse ainult puhta poliitilise kasu saamise eesmärgil. Tööparteilastest poliitikud ärastavad nende sõnul inimeste raha, kes nende poolt ei hääleta ja annavad selle üle neile, kes seda teevad, millega tagatakse valimistel omale jätkuv toetus. Mille tõttu on pigem tegemist altkäemaksuga.
Kellel on õigus? Kui töötutel keelata hääletamine, saaks niisugusele küsimusele kohe vastuse. Kui kõrvaldatakse poliitiline ajend tõsta töötute sotsiaaltoetuseid, mis asendatakse sotsiaaltoetuste vähendamist soodustavate lahendusega, siis saab kohe aru kui kaastundlikud tööparteilaste rahvaesindajad on tegelikult.
Tõlkis Karol Kallas