Eelmisel pühapäeval oli meil väljamõeldud foobiate ja normaalsete inimeste vihkamise ja laimamise päev, kirjutab Malle Pärn.
Meie maailm on tagurpidi pööratud, inimesel kästakse sallida seda, mida ta ei tohiks sallida, ja keelatakse sallida seda, mida ta peaks lausa kalliks pidama. Võiks öelda, et moraalipendel on kiikunud teise äärmusse.
Kes kaitseb igi-igavesi inimlikke väärtusi ja loomulikku elu, see tembeldatakse vihakõnelejaks, populistiks, äärmuslaseks ja „foobiks". Kremlimeelseks ja putinistiks. Sest liberastidel ei ole enam argumente, ükski mõistusega inimesi ei võta neid tõsiselt. Neil on ainult sildid, trafaretsed loosungid, kaikad ja kivid. Nende poolt ei ole oodata mingit rahu ega kompromissi, nemad ihkavad vastaste verd.
Ja nad tõotavad seda kurssi jõuliselt jätkata, meie elu veel rohkem tagurpidi keerata, ei mingit tagasiminekut normaalse inimlikkuse suunas! Sellepärast nad nii tigedalt konservatiive tõrjuvad, sest konservatiivid tahavad meie rahvale normaalset inimlikku elu. Ja elavad päris maailmas, kasutavad elutegevuses ja avalikes esinemistes oma mõistust ja südant, nagu normaalsele inimesele ikka kohane on olnud.
Just, konservatiivid elavad pärismaailmas ja saavad aru, mis seal toimub. Liberaalid elavad oma väljamõeldud narratiivis. Nemad alluvad pimesi, nagu programmeeritud robotid, seda narratiivi ülevalhoidvale ideoloogiale.
Teatud inimeste ülbus, rumalus ja arrogantsus on meil igausgused piirid ületanud. Keegi on välja mõelnud mingid „foobiad,", mida pole tegelikult olemas.
Ma olen väsinud kordamast, et homofoobia on meil keeles olemas, termin, mis tähendab haiguslikku hirmu sarnase ees (selle vastand on heterofoobia ehk hirm endast erineva ees). Ja isegi keeleteadlased on vait ega iitsatagi, kui meie meedia ja inforuum valesid termineid levitab.
Pühapäeval oli meil niisiis nende väljamõeldud foobiate ja normaalsete inimeste vihkamise ja laimamise ja päev. Võideldi oma "foobiate" vastu triibuliste lippude lehvitamisega. Küsiks, kas sel võitlusel oli ka tulemusi? Kas seda "foobiat" jäi selle päeva järel vähemaks? Kas inimesed hakkasid uhkustavaid eriseksuaale rohkem armastama?
Mulle tundub, et see pigem suurendas vastumeelsust triibulipu agressioonile. Kes soovib, et teised temasse hästi suhtuksid, see ei lähe ju teistele kaigastega kallale? Ta püüab pigem kuidagi sõbralikke suhteid luua? Leida ühist, mitte aina rõhutada erinevat?
Kaikaid loobib see, kes tahabki sõda, ta lausa ihaldab seda, et talle hakatakse samasuguse labase vägivallaga vastu. Ja siis ta tõstab süüdistava sõrme: näete, te vihkate meid sellepärast, et me oleme teistsugused!
Aga me ei vihka teid sellepärast! Me tunneme teile kaasa. Me saame aru, et te ei ole valinud endale kerget eluteed.
Me hakkame vastu teie agressiivsusele ja teie ülbele ja alatule valetamisele (muide, ükski neist ei ole inimõigus!) ! Ja teie soovile terve ühiskond allutada teie (meie meelest) haigele ideoloogiale! Me hakkame vastu vägivallale, mitte teie suguelule! Tehke oma magamistoas, mida iganes soovite, aga ärge aina uhkustage meie ees sellega?
Kui te olete märganud, et see väga paljudele ei meeldi, siis miks te ometi aina kisute seda teemat üles?? Vägivallale vastatakse alati vägivallaga, kullakesed.
Rumalus ei võida maailmas mitte kunagi! Ta võib olla pettusega võimul vaid üürikese aja. Aga valede terminite kasutamine näitab ju rumalust?
Foobia on haiguslik seisund, selle diagnoosi võib kellelegi panna arst, mitte mingi seksuaalaktivist ega pornograaf!
Homofoobia on meditsiiniline diagnoos. On kuritegu tembeldada enaamik inimesi haigeteks ainult sellepärast, et nad ei ole nõus alluma erinevate seksuaalaktivistide ideoloogilisele narratiivile.
Foobia vastu ei saa võidelda mingite lahingulippude lehvitamisega. Nagu ma juba ütlesin: ka viha vastu mitte. Niisiis, üks järjekordne tühipropaganda päev? Kõditame oma naba ja uhkustame, et oleme midagi ära teinud? Piinlik.
Kui meil oleksid need foobiad, siis tuleks nendesse foobidesse suhtuda äärmiselt ettevaatlikult je kenasti, et neid mitte veel rohkem hirmutada. Neile tuleks selgitada, et see nähtus, mis neid hirmutab, ei ole tegelikult üldse hirmutav. Kui ei ole.
See võitlemise päev tegi asja kindlasti veel palju hullemaks. Ja tegelikult just see oligi selle päeva eesmärk. Kui meil on natuke aega seda triibulipu vaikust ja me kakleme omavahel teiste asjade pärast, siis unustatakse need võitlejad ära, aga seda ei tohi ju lubada?
Siis tuleb uuesti lõke üles puhuda ja hakata kokku korjama "kurjade" vastaste nooli, et ennast ühiskonna kõige suuremate ohvritena välja kuulutada ja haledasüdamelisi kaasatundjaid endale appi kutsuda. Ja neid leidub alati, kes ei näe, mis tegelikult toimub, ja nad lähevad õnge.
Aga selleks on vaja lõpmatuseni valetada, valetada, valetada.
Kui oleks olemas mingigi tõsiteaduslik tõestus selle kohta, et inimesel võib olla lõpmatu arv sugusid, et sugu on võimalik oma tahtmist mööda muuta, et kõik fiiliad on tervislikud ja normaalsed, et samast soost isikud saavad olla abielus – siis meile ju oleks seda juba üle kümne aasta tagasi avaldatud. Ja olekski meil rahu majas. Ei mingeid lahinguid.
Aga seda tõestust ei ole. See on absurdne narratiiv ja absurdne ideoloogia.
Andke andeks, aga mina ei usu seda narratiivi. Ega progressi. Ma ei kavatse alluda mingile absurdsele äärmiselt vägivaldsele ideoloogiale.
Aga mina nii väga tahaksin kõiki inimesi austada, ka nende veidrustes, kui nad ei hakka oma veidrusi kõigile teistele inimestele kohustusliku normaalsusena peale suruma. Las ikka iga inimene ise vabalt ja ilma hirmuta otsustab, kas ta tahab alluda mingile ideoloogiale. Või ei taha.
Me pidime ju olema samapalju inimesed? Või ikka kõik ei ole?