Ahvi kostüümis isik nutiseadmega. Foto: Bigstockphoto.com

Üle 60 aasta tagasi ütles meie ajalooõpetaja ikka – töö tegi ahvist inimese, aga tööd mitte tehes muutume taas ahviks. See tegi meile toona nalja, aga vaadates tänast argielu, tundub, et olemegi juba teel lausa madalamate loomade hulka (seni olime veel kõrgemate loomade seas). Mõni näide lõppevast kevadest.

Esiteks. Sõidan aeg-ajalt Helmest Tallinna ja märkan, millega noored (viimasel ajal ka vanemad) bussis tegelevad. Lausa üle kolme tunni vaid nutitelefoni või mõne muu vidina sõrmitsemist (resp. pildikeste vaatamist – tajumist). Selline tajumine on ju üks primitiivsemaid psüühilisi protsesse, mis jääb alla (!) isegi tajumisele loomariigis (tegelikus looduses). Selle kolme ja poole tunniga asi ei piirdu – näen neid veel Tallinna bussijaamas sama tegemas! Inimesel on siiski vaja just püsimällu salvestada tarkust (kasvõi lugedes) – "toiduks mõtlemisele".

Teine. Looduse tarkus on erakordne. Perekondki sündis inimarengus ju "õigel ajal", varem – inimkarjas – olid korrastamata sugudevahelised suhted vaid paljunemiseks. Siit naise (Ema) eriline roll elus… Kuid kõrgharidusega inimeste auditooriumites arvatakse samasooliste seksuaalsuhteid isegi loomadel olevat. Maapoisina lükkan selle ümber – vaid indlemise korral kargas karjas üks lehm teisele selga. Karjapoiss pidi seda märkama, et lehm õigel ajal pullile viia – loomulik (looduspärane) seksuaalkasvatus. Nüüd on välja ilmunud "vallatud häbitunde kaotanud" noorikud, kes juba koolideski teismelisi vastassugupoolt "kompima koolitavad". Viimasel Tallinna-reisil rääkis üks taoline "praktik" üle bussi valjult oma mobiili – "nüüd tahavad mehed, et neile peale tuleks…" Kaob häbi, pornost saab "armastus" ja intellektuaalne inimene alandatakse loomaks.

Kolmas. Juba ligi paar aastakümmet ei tohi Eestis last koolis tööle panna ja ega kodugi "halvem" taha olla. Aga pedagoogikas on kuldreegel – tööd tegemata lapsest inimest (isiksust) ei kasva! Kui jätta meie vähesed talulapsed kõrvale, siis on suviti teismelisi pea võimatu tööle rakendada – seadusandjad on teinud selle juriidiliselt lausa võimatuks. Meenutagem veel 1936. aasta olümpiamänge Berliinis, kus pisikese Eesti sportlased said 7 (!) medalit. Need polnud kutselised sportlased välismaa treeneritega. Medaleid tõid sitked eesti talu- ja töölispoisid, millest ei saa me enam unistadagi. Eelkõige kujundab töö tahtelisi omadusi ja  distsipliinitunnet, milleta on raske elust läbi minna (seda juba kooliajal). Äsja selgus uuringust, et oleme üles kasvatanud paarikümneaastaste põlvkonna, keda ei huvita isegi raha! Meeldib vaid viljatu logelemine koos laheda paarilisega…

Oleme enese "tarkusest" jõudmas loomariiki, kus nii lõdvalt küll elada ei saa.

Peep Leppik,

pedagoogikateadlasest õpetaja