Jaan Poska

23. jaanuaril toimus Kuremaa lossis Jaan Poska 150. sünniaastapäevale pühendatud mälestusüritus. Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nimel tervitas osavõtjaid Aldo Kals, kes tänas korraldajaid suurejooneliselt läbi viidud päeva eest.

Jaan Poska (1866–1920) oli Eesti Vabariigi delegatsiooni juhina 2. veebruaril 1920 Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepingu võtmeisik. Paari nädalaga tegi ta partnerile selgeks, et Eesti-Vene riigipiir ei jookse mööda Kunda jõge, vaid ikka rindejoone lähistel Ingerimaa Komarovka küla ja Setomaa Irboska kõrgendiku taga.

Millegipärast on tänapäeva Eesti poliitikud asunud Poska pärandit revideerima ja on nõus naaberriigile loovutama Eesti Vabariigi ulatuslikke maa-alasid. Selle juures pajatatakse rahvale muinasjuttu uue piirilepingu tarvilikkusest. Tegelikult on kõne all kinkeleping, millega kaasneb uue piirijoone mahamärkimise vajadus. Kingitus ei koosne aga mingist heinamaatükist või metsatukast, vaid lausa Saaremaa suurusest maa-alast Petserimaal ja Eesti Ingerimaa kolmes vallas. Kui Luksenburgi Suurhertsogiriik taolisele piirilepingule alla kirjutaks, oleks Euroopa Liidus üks liige vähem. Igatahes on majandusteadlaste hinnangul kavandatava loovutuse väärtuseks vähemalt triljon eurot. Miljonilise rahvaarvu puhul oleksime kõik miljonärid, kui me seda kingitust naabrile ei teeks.

Rahvale on levitatud ka lugulaulu sellest, et Eesti-Vene uus piirijoon kulgeb mööda Eesti NSV ja Vene NFSV kunagist piiri. Tegelikult antakse naabrile sadu ruutkilomeetreid Eesti NSV maa- ja veealasid, mida on eriti tauninud president Arnold Rüütel. Olgu Vooremaa kalurid ettevaatlikud, Peipsil antakse paljud nende vanad kalastuskohad ära ja varsti leotavad seal oma võrke Oudova mehed.

Mõni erakond on seadnud sihi kasvamiseks vaimult ja arvult, aga kui me lõikame oma riigi küljest tükke ära, suuremaks me ei muutu. Pealegi rikume teadlikult oma riigi põhiseadust ja territoriaalset terviklikkust. Tänu Jaan Poskale oleme tema meenemündi näol endale saanud aga hea maateaduse õpiku. Selle kujundaja Mall Nukke on hüljanud tabuteema ja meie ette toonud Eesti Vabariigi tema täies suuruses ja ilus Tartu rahulepingu piirides! Sel daamil on üksi rohkem kodanikujulgust kui Riigikogu 63 liikmel kokku, kes mullu 25. novembril hääletasid uue piirilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esimesel lugemisel õhinal Jaan Poska elutöö vastu. Vaatamata kõigi koalitsioonierakondade ponnistustele, kus neile appi tuli ka üks opositsioonierakond, ei läinud neil korda saavutada kahekolmandikulist enamust. Puudu jäi neli häält! Tarvis veel pingutada. Sellele, et tunneli teises otsas valgushelk sähvatas, aitas kaasa Jõgevamaalt Riigikokku valitud Aivar Kokk. Kindlasti leidub tal mõttekaaslasi, kes said mandaadi jõgevamaalastelt. Et paljud meie poliitikud häbenevad oma riigi sünnitunnistust, Tartu rahulepingut, palume vabandust Jaan Poskalt. Pole kunagi hilja isamaa teenistusse astuda ja õige tee valida. Kuulsime, et Jõgevamaal on koolinoortele tehtav rahvuslik kasvatus heal järjel. Küllap sirgub neist Poska elutöö jätkajaid!

Lõpetan isikliku noodiga. Jõgevamaa ja eriti Kuremaa on mulle südamelähedased. Siiakanti asusid umbes 150 aastat tagasiPärnumaalt üle Järvamaa elama minu kauged sugulased. Laiuse, Palamuse ja Torma kirikuraamatutes on nende nimesid rohkelt. 1940. aastal ilmunud Tartumaa talunike biograafialeksikoni leheküljel 140 on samuti üks minu sugulane. Tema nimi oli Tõnu Kals ja ta elas selleaegses Kuremaa vallas kinnistunumbrit 4676 kandnud Väljaotsa talus. Sugulasi on tänapäeval leida ka Jõgevamaa telefoniraamatust. Tartu Rahu Põlistamise Selts levitas juubeliüritusel äsja trükikojast tulnud Tartu rahulepingu teksti. Tänutäheks juubeliürituse korraldajatele sai Jõgeva vallavanema kaudu Kuremaa raamatukogule kingitud mõned trükised. Ühel neist on pilditahvlil 31 samuti Poska meenemündilt tuttav Eesti Vabariigi maakaart!

Jõgeva valla sõber Aldo Kals