Bürokraatia. Illustratsioon: Bigstockphoto

Millegipärast on meil hakatud suhtuma ametnikesse kui pühadesse lehmadesse, kes millegi eest ei vastuta ja võivad rahumeeli teha, mida ning kuidas tahavad. Neid ei tohi ei arvustada ega kritiseerida, veel vähem rääkida vajadusest nad vastutusele võtta, leiab Mati Pallasma Objektiivile saadetud lugejakirjas. 

Saaremaa vallavanem Madis Kallas astus ametist tagasi. Kindlasti oli peapõhjuseks nukker olukord saarel – sajad nakatunud, kümned haigestunud, üle kahekümne lahkunu ning see, et Madis Kallas oli otseselt seotud selle olukorra tekitamisega. Tagantjärele oleme saanud teada, et vallavanemal oli võimalik valida hea ja halva vahel: kas kuulata ministeeriumi kantslerit või terviseametit. Kallasel enesel ei jätkunud otsustavust valiku tegemisel, ta kuulas hoopis vallavolikogu esimeest Tiiu Arot, kes eelistas terviseametit. Juhtus see, mis juhtuma pidi ning Kallas otsustas vastutuse endale võtta. Aro jätkab, vähemalt esialgu, kuigi ehk oleks just tema pidanud olema esimene vastutaja kohalikul tasemel. 

Meenutagem, et 28. veebruaril pöördus Saaremaa vallavalitsus terviseameti poole küsimusega, kas mänge Saaremaa ja Itaalia võrkpallivõistkondade vahel 4. ja 5. märtsil korraldada või mitte. Seejuures „söödeti“ ametile ette kõik põhjused mängude ärajätmiseks – Itaalias möllab koroona ja Milanos, kus meile tulevad võrkpallurid harjutavad, on suletud koolid, töö toimub kodukontorites, ära jäetud on võistlusi jne.

Vaatamata sellisele mängu ärajätmisele kutsuvale infole vastas terviseamet, et „ei pea põhjendatuks spordisündmuste piiramist või keelamist COVID-19 viiruse levikuga seoses“. Mängudele rohelise tule andmisest teavitati ka sotsiaalministeeriumi kantslerit Prisket, kes olevat koheselt soovitanud mängude toimumine tühistada, kuid teda ei võetud kuulda.

Riigiamet on püha lehm. Isegi ministeerium, kelle haldusalas ta tegutseb, ei tohi tema tegevusse sekkuda (minister Järvik püüdis seda teha ja lendas oma kohalt). Mängud toimusid ja Saaremaast sai maailma suhteliselt suurima nakatunute arvuga paikkond. Selle mänguga seoses levis viirus koheselt ka Võrru, kust see viidi edasi ka Ida-Virumaale Iisakusse ja Tartu lähedale Lähtesse. Saaremaa klubi tähtmängijad eksportisid viiruse ka Kuubale ja Brasiiliasse. Nagu sellest veel vähe oleks – 7. märtsil mängis Saaremaa klubi veel ka lätlastega Orissaares ning küllap ka sealsed esimesed nakatunud olid seotud saatusliku mänguga. 

Arvestades, et seesama amet olevat juba veebruaris ennustanud koroonaviirusse nakatunute arvuks Eestis 30 000, jääb arusaamatuks, kuidas terviseamet vallavalitsuse viiteid ja ministeeriumi kantsleri hoiatust eirata sai. Oli see rumalus, lohakus või hooletus, igatahes oli otsus kuritegelik. Kuidas oli mängude toimumisega seotud Pevkur, kas ta mõjutas terviseametit mänge lubama, pole seni täpselt teada, kuid uurima peaks seda kindlasti.

Terviseameti ekslemised jätkusid ka pärast viiruse kohaletoomist. Kõigepealt püüti mitmelgi korral kritiseerida Kuressaare haigla personali tegemisi: küll taheti ära keelata haigla poolt kasutusele võetud drive-in meetod koroonaproovide võtmisel, küll poldud rahul proovide võtmise sagedusega jne.  Drive-ini amet lõpuks kaaperdas ja nii hakati proove võtma kõikjal. Mingeid soovitusi ja suunamisi polnud amet võimeline pikka aega jagama, seda nii Saaremaal kui mujal. Pressikonverentsidel torkasid ameti esindajad silma hämamise ja teadmatusega.

Alles doktor Popovi tulekuga hakkasid asjad liikuma. Eriti armetu oli terviseamet (koos WHO-ga) maskide kandmise küsimuses, kahjuks sekundeerisid selles osas ka mitmed tohtrid ja muud teadjamehed. Siililegi peaks olema selge, et pea igasugune mask on parem kui mitte midagi, ta kaitseb mingil määral mõlemat poolt. Selgelt väljendus selles küsimuses akadeemik Soomere: „ Matemaatika ütleb, et kui üle poolte inimestest kannab maske, on pandeemia lõpp paratamatu. Piisab sellest, kui on keskpärased maskid ja suurem osa inimesi neid kannavad“.

Maskisaaga puhul oli kirsiks tordil fakt, et samaaegselt hämamisega maskide vajaduse üle saatis terviseamet märtsis-aprillis apteekritele vananenud ja riknenud s.t. kasutamiskõlbmatuid (valmistatud aastal 2006, kehtivuse kaotanud 2011) maske. Tänaseks on amet veidi kosunud, uurimistööga on kindlaks tehtud, et Saaremaal olid viiruse levimises süüdi fännipasunad ja soovitatud maske metsajooksul mitte kanda. Maine parandamiseks võeti tööle 4 PR-töötajat. Viimane tegu on seda taunimisväärsem, et kõik need neli hakkavad saama tunduvalt kõrgemat tasu kui dr. Popov. 

Pole lõplikult kindel, kas viiruse tõid kohale itaallased, serblasest mängukohtunik, kes jäi haigeks, kuid võis olla nakatunud juba siia tulles või mõni välismaal käinud kohalik.  Loomulikult oleks viirus jõudnud ka ilma nende mängudeta nii Saaremaale kui ka Võrru ja mujale – rahvas ju liigub –, kuid kindlasti poleks see toimunud nii plahvatuslikult ja Saaremaal poleks haigestumus nii rohkearvuline. 

Lühikese aja jooksul on tegemist juba teise riigiametiga, mille juhid pole  tulnud toime oma valdkonna juhtimisega. Ühel juhul (TA) ei tehtud midagi, teisel juhul (VTA) oldi liigaktiivsed. Tagantjärele on jäänud mulje, et veterinaar-ja toiduamet otsiti baktereid sealt, kus neid võib-olla polnudki, vähemalt mitte ohtlikul määral. Oli ju nulltolerantsi nõue ameti enda väljamõeldis, euronorme ei ületatud, ka esialgu väljakuulutatud surmajuhtumid polnud seotud selle bakteriga. Kadusid VTA juhid ja ministeeriumi kantsler Lemetti, kadus ka bakter. Hakka või uskuma, et põhipõhjuseks oli poliitiline rünnak EKRE ministri vastu. 

Kui listeeria juhtumil puhul jäid VTA juhid ja maaeluministeeriumi kantsler vähemalt kohast ilma (kuigi peaminister oli kui kits kahe heinakuhja vahel ja president koguni vabandas skandaali õhutanud Lemetti ees), siis praeguseni pole kuulda olnud terviseameti juhtide vastutusele võtmisest. Millegipärast on meil hakatud suhtuma ametnikesse kui pühadesse lehmadesse, kes millegi eest ei vastuta ja võivad rahumeeli teha, mida ning kuidas tahavad. Neid ei tohi ei arvustada ega kritiseerida, veel vähem rääkida vajadusest nad vastutusele võtta.  

Hiljuti ilmus teade, et siseminister premeeris oma alluvaid, kes on koroonavastase võitluse essliinil. Seda võib võtta nii ja naa. Hea töö väärib kindlasti äramärkimist, kuid võimalus, et premeeritavate nimekirja võivad aja möödudes sattuda ka praegused tervishoiuameti juhid, kes Saaremaale ja Võrusse selle häda kaela tõid, on hirmutav.

Kahjuks ei kao koroonaviirus ära ka peale sellise epideemia tekkimisele kaasa aidanud süüdlastele koha kätte näitamist, kuid juba austusest haigestunute kannatuste ja elu jätnute vastu ei tohi juhtuda, et süüdlased jäävadki karistamata.

P.S. Viimasel ajal on ajakirjanduses siiski avaldatud arvamust, et terviseameti juht peaks tagasi astuma. Tagasiastumine pole karistus, vaid oma teo enesekriitiline hinnang, mis on aktsepteeritav vaid juhul, kui seda tehakse vahetult peale oma eksimusest arusaamist ning mis pole kaasa toonud raskeid tagajärgi. Terviseameti asjatundmatus on läinud ühiskonnale liiga palju maksma, et leppida vaid nende krokodillipisaratega.