Rahvusliku huvi aluseks peab olema tõde, vaid nii on Eesti rahvas jätkusuutlik, kirjutab Objektiivi lugeja Kenno Põltsam.
Eestis valitsev võimuladvik ning selle ametnikkondlik tööriist on andnud põhjuse rääkida võõrandumise mõistest ning selle mõiste tagajärgedest meie ühiskonnas. Teema käsitlus pole pelgalt nurin, vaid tõsine mure oma rahvusriigi käekäigu pärast muutuvas maailmas.
Oma pudrupõllest välja kasvav noor on sunnitud omaks võtma eurotsentristliku nomenklatuuri, mille vastu tal aga soojad tunded puuduvad. Talle kõneleb inimene, kelle autoriteetlikust näost on pagendatud vähimgi tõe ja õiguse vari – võõrastele oma, kuid omadele võõras – väliste jõudude tuulelipp.
Tänapäeva noor võtab vabadust nii enesestmõistetavana, et tihtipeale ta ei vaevugi mõtlema, veel vähem võitlema. Sõna "rahu" mõistetakse kui midagi igaveseks kivisse raiutut, kuid ajalugu tundvad inimesed teavad, et mitte miski pole igavene ning sõna "rahu" võiks võrrelda puhkusega rohelisel aasal.
Ühiskonnas kus vähemused dikteerivad enamustele kuidas peab toimima haridus -ja kultuuripoliitika, on otseseks ohuks demokraatiale. Me teame, et uusvasakpoolsus koorus munast siis, kui vanamoodne kommunismileer veel püsis. Uusmarksistlik liikumine, mis levis progressiivse usu tuules, oli uuendusmeelsete kommunistide prügikäitlusfirma, mille esimene tegevjuht kandis nime Herbert Marcuse.
1950-ndatel üritasid kommunistid USA filmitööstust üle võtta ning üks selle vastu võitlejaid oli filminäitleja Ronald W. Reagan – mees, kes lubas presidendina kommunismi ajaloo prügikasti heita, kuid ei arvestanud euroopaliku taaskasutusega. Ei saa alahinnata Ameerika panust Nõukogude Liidu lagundamisel, kuid ameeriklased lähtusid eelkõige enda rahvuslikest ning hiljem globaalsetest huvidest.
Me näeme, mis toimub praegu Ameerika filmitööstuses, kuid me näeme ka mis toimub meil Eestis – riiklikke institutsioone tahetakse üle võtta. Kohtud tegelevad omavoliga, kultuuri- ja haridusvaldkond on vähemuste huvide kütkes ning peavoolumeedia tegeleb riikliku propagandaga.
22. aprillil pidas Helle-Moonika Helme EKRE kongressil kõne, kus minule torkas kõrva lause: "Selline humanism, mis astub vastu loodusseadustele, tahab inimlikud nõrkused üldiseks hüveks muuta. Ja meie kohus on sellele vastu seista, sest see pole see maailm, mille pärast ta kunagi loodi".
Minu veendumuse kohaselt on nõrkused inimlikud, nagu ka eksimine, aga nõrkuste mitteparandamine ja nendega uhkeldamine on tahtlikult valetamine – nõrkused on selleks, et me nendest üle oleksime. Vastuseis geiliikumisele, sooneutraalsusele jms. ei tulene mitte vihast, vaid sellest, et see pole tõe huvides. Niiöelda kapist välja tulemine ja selle avalikult tunnistamine pole tõe rääkimine, vaid oma nõrkuse normaalseks sundimine, mitte ainult endale, vaid ka enamusele ühiskonnas.
Kui inimene avastab enda juures mõne hälbe, siis peaks ta endaga kõva tööd tegema. Selleks peab ta endas arendama emotsionaalset intelligentsust – see on võime valitseda selliseid tundeid nagu viha, ahnus, kurbus, hirm ja iha.
Me peame rahvana endale selgeks mõtlema, mida me tahame – selleks pole pelgalt sisserände takistamine või kooseluseaduse tühistamine. Selleks peaks ka olema abordiõiguse piiramine ja perepoliitika loogiline rakendamine, samuti tuleb põhiseaduse tasemel tunnistada abielu mehe ja naise vahelise liiduna – see oleks terve mõistuslik sündikaat.
Võib-olla kolib inimkond ükskord planeedilt Maa kuhugi mujale, võib-olla juhtub see tuhande aasta pärast, aga see on ühele rahvale väga pikk aeg. Seni on meie kohustus rahvana võidelda oma rahvusriigi eest, võidelda Eesti eest. Vajadusel tulebki minna meil läbi tulest ja veest, kuid me peame ka meeles pidama ühte – rahvusliku huvi aluseks peab olema tõde, vaid nii on Eesti rahvas jätkusuutlik.
Lõpetuseks võin ma öelda, et olen veendunud otsedemokraatia vajalikkuses. Eestis tuleks taastada rahvahääletus- ja rahvaalgatusõigus ning presidendi otsevalimise võimalus. Keegi ei anna neid õigusi meile tagasi, vaid need tuleb ise tagasi võtta. Demokraatia ei ole pelgalt jõudeolek, rahu rohelisel aasal, vaid demokraatia on vaba inimese elustiil täis võitlusi.
Kenno Põltsam