Viimasel ajal võib märgata pööret meie hariduspoliitikas. Milliseks kujuneb haridus? Kuidas on koolides lood isamaalisusega? Millest huvituvad noored? Mõtiskleb Valdo Jask.
Viimastel aastatel oleme lugenud erinevates Euroopa koolides (peamiselt Soomes ja Rootsis) toimuvatest juhtumitest, mis meile kummalisena tunduvad. Küll on õpilasi sunnitud suhtuma suure lugupidamisega võõrastesse kultuuridesse, samas alavääristades enda rahvuse kombeid. Tihti on vahetunud soorollid. Poisid on pandud tegelema traditsiooniliste tüdrukute teemadega ja vastupidi. On ümber defineeritud ka perekond. Õpetatakse, et täiesti normaalne on olukord, kui lapsel on kodus kaks isa või ema.
Veel hiljuti tundus kõik ülalmainitu lihtsalt kurvana, aga ka võib-olla oma absurdsuses naljakana. See kõik tundus nii kauge ja meid mitte puudutav. Ka ajakirjandus suhtus sellistesse koolidesse pigem irooniaga ega võtnud teemat tõsiselt. Meenub mõne aasta vanune artikkel ühest Rootsi koolist, milles ajakirjanik pilas avalikult sooneutraalsust ja tundis heameelt, et meil Eestis selliseid asju ei juhtu.
Viimasel ajal on aga märgata tuntavat pööret meie hariduspoliitikas. Haridusministeerium on hakanud andma suuniseid koolidele, nimetades neid esialgu küll lihtsalt soovitusteks. Neist tuntuim on ettepanek õpetajatele korraldada ainetundides rollimänge põgenike teemal.
See kõik paneb mõtlema Eesti kooli hetkeolukorrale. Kindlasti ei tohi teha seda viga, et panna ühte katlasse kõik kooliastmed. Selget vahet tuleb teha põhikoolil ja gümnaasiumil. Gümnaasiumi või kutsekooli õpilased on tunduvalt küpsemad kui noorema astme õpilased. Minu tuttavad õpetajad erinevates koolides on maalinud õpilastest ja enda töökohast väga erineva pildi. Valdav enamik koole pakub siiski traditsioonilist haridust, mida oleme saanud nii meie ise kui meie emad ja isad. Erinevatesse uutesse algatustesse suhtutakse pigem suure ettevaatlikkusega. Kahjuks leidub üksikuid koole, kus jälgitakse sõna-sõnalt ülevalt tulnud soovitusi. Rahva suhtumisest nendesse annavad hea pildi erinevates meediakanalites korraldatud küsitlused. Üle 80 protsendi inimestest on vastu eksperimentidele ja tahavad, et kool jääks ainult haridust andvaks asutuseks.
Võib väita täie veendumusega, et noorus ei ole hukas. Loomulikult leidub lapsi, kes veedavad oma aega sõpradega Viru keskuse pinkidel, kuid selliseid õpilasi on ju alati olnud, kes õppetöö vastu suuremat huvi ei tunne. Võib-olla lihtsalt varasematel aegadel ei liikunud nad gruppidena avalikus ruumis. Oli veidi piinlik tuttavatele vahele jääda. Tänapäeva noori see aga ei morjenda.
Need õpilased, kes täidavad koolikohustust korralikult, on täiesti mõtlemisvõimelised noored. Nad on hästi kursis nii maailmaasjadega kui kodumaal toimuvaga. Olen kuulnud, et viimastel aastatel on nii noorte mõtlemisvõime, initsiatiiv kui distsipliin hoopis paranenud. Räägitakse, et kõige "raskem" oli tegeleda õpilastega, kelle sünniaastad jäid laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise algusesse.
Isamaalisusega on veidi keerulisemad lood. Valdav osa noori siiski tunneb Eesti põhiseadust ja teab, et meil on rahvusriik. Loomulikult on ka erandeid, kes on juba tundnud multikulti külma hingust. Pole ka imestada, et kui puudub perekond – sest mõlemad vanemad on sunnitud töötama välismaal –, ammutab noor oma teadmised massimeediast. Teadupärast just see ongi üks ohukohtadest. Võib ju õpetaja teha klassiruumis tänuväärset tööd ja kasvatada noori isamaad armastama, aga kui puudub toetav perekond, kellele ei oma mingit tähtsust ei vabariigi aastapäev või võidupüha, ei suuda ka õpetaja paremagi tahtmise juures väheste tundide jooksul multikultuursuse võidukäiku peatada. Et noored on palju rohkem manipuleeritavad kui täiskasvanud, seda teavad globalistid suurepäraselt.
Tõehetk saabub järgmisel kuul, kui 16-aastased saavad esmakordselt osaleda kohalike omavalitsuste valimisel.
Olen kindel, et Eesti kool on tugev ja täidab talle pandud kohustust, kasvatades ja harides põhiseaduse vaimus tulevasi kodanikke, ning ei lase end eksitada ajutistest moevooludest. Tuleb ainult veidi veel survele vastu seista ning praegused katsed koolisüsteemi "reformimiseks" lõpetavad ajaloo kolikambris, kus ongi nende õige koht.
Valdo Jask