Päev pärast Harta 12 avaldamist on sellega seotud temaatika “Postimehe” veebiversioonis suhteliselt “lehe” lõpus. Ilmselgelt teadlik meediasuunamine ja sündmuse tähenduse vähendamine. Kogemata ei juhtu lehtedes midagi. Sellise väikse, aga kõneka tähelepanekuga alustades olgu allpool toodud mõned mõtted hartast ja sellega seonduvast, mis on pärast harta lugemist üsnagi eripalgelised.
Ühelt poolt on positiivne ja rõõmustav, et ühiskonna- ja mitteühiskonnategelased on avalikult välja ütelnud, et olukord on halb ja nii enam jätkata ei saa ega tohi. Positiivne on ka see, et hartale saavad kõik oma toetust näidata, olgu siis reservatsiooniga või ilma. Loodame, et harta taha astub arvestatav mass inimesi. Jääb vaid loota ja soovida, et algatus ei mandu ega hääbu, vaid harta koostanud, oma allkirjaga kinnitanud ja koos sellega teatud moraalse vastutuse võtnud inimestel jätkub tahet, järjepidevust ja tarkust hoida pliiatsid teravad ning kaasata võimalike algatusest sündivate protsesside juurde ka teisi riigi ja ühiskonna käekäigu eest muretsevaid ning selle parandamisse panustada soovivaid arukaid ja teotahtelisi inimesi. Et selle algatusega ei läheks nii, nagu Eesti koostöökojaga, mis hääbus või lasti vaikselt varjusurma. Või et inimeste soov oma mõtteid väljendada ja need tegudeks vormida ei sumbuks “Teeme ära” raames korraldatud talgude laadsetes kampaaniaüritustes.
Harta üks puudujääke on ainurõhumine demokraatia puudumisele ja valitseva ringkonna moraalitusele. Ühelt poolt võib seda mõista ja aktsepteerida, sest need kaks nähtust on objektiivsed. Tegelikult on probleemid aga palju sügavamad. Võtkem näiteks rahva demograafiline olukord, väliskapitali poolt suunatav rahandus ja majandus, väljaspoolt tulev poliitiline diktaat, võrdõiguslikkuse sildi all läbisurutav ebaloomulike kooseluvormide seadustamine jne. Kui võim vahetub ja võimule tulevad nn demokraatlikumad ja moraalsemad poliitikud, kuid süsteemi muuta ja põhimõttelisemate asjadega tegelda ei juleta, siis ei muutu midagi ning allakäik jätkub. Hartale allakirjutanud peaksid ka põhimõttelisematel teemadel oma arvamust väljendama. Ehk see hetk tuleb.
Sõltumata harta puudustest on hea on see, et midagi on toimumas ja juletakse kriitikat teha ning oma arvamusi välja öelda. Tuua rahvani terve arutelu ja näidata kätte probleemid ning võimalikud lahendused – see on olnud ka üks De Civitate loomise eesmärkidest.
Lõpetuseks – tuleb tunnustada Reformierakonna poliittehnoloogilisi oskusi. Juba on näha ja lugeda meedias Reformierakonna poliitikute kommentaare, kus vastutusest rääkimise asemel ujutakse positiivse tooniga vaikselt “tore, et lõpuks tekkis diskussioon” mugavasse vette. Samas – nii on ka teised, kuid samamoodi rohkem või vähem vastutavad erakonnad käitunud. Sõltumata sellest, et ollakse opositsioonis – valitseva poliitilise meelsuse ja hoiakute eest vastutavad kõik riigikogus olevad erakonnad.