Arutledes otsedemokraatia ja riigivalitsemise üle tasuks meenutada sõjaeelset Eesti Vabariiki. Juhan Kohjuse mälestustest ilmneb, et nii mõnedki asjad tollases poliitikaelus ja mentaliteedis on äravahetamiseni sarnased tänaste oludega. Kas me oleme ajaloost õppinud?
Poliitilised erakonnad olid Eesti iseseisvuse demokraatlikul perioodil [1920–1934] kujunenud suures enamuses mitte ideoloogilise, ilmavaatelise tõekspidamise alusel, vaid majandusliku huvitatuse printsiibil. Või nagu tolleaegses rahvuslikus kõnepruugis öeldi – saagijaotuse alusel. Tüüpilised näited on asunikud, majaomanikud, üürnikud, aga ka põllumeeste kogud. Seetõttu asetusid nende tegevuses üld- ja riiklikud huvid teisele kohale, võrreldes erakonna, eeskätt aga erakonna staabi koosseisu esmahuvidega. See oli muutunud silmatorkavaks.
Valitses nn kultuuritõbi, mis püüdis näha igas asjas praktiliste ja eluliste nõuete asemel kultuurilist külge. Selline lähenemisviis oli päritud juba ärkamisajast ja kandunud läbi nn Tartu renessansi ajastu. Igati rõhutati vajadust Lääne-Euroopat järele ahvida. Soome julges siiski oma soomelikkust säilitada ja rõhutada. Meil aga püüti mõnitada Jüri Jaaksoni, kui see toidulaualt sülti otsis.
Rahvalikkuse ja rahvusliku elutunnetuse arvel kultiveeriti peenutsemist.
Vahesein erakondade ja rahva vahel süvenes. Valida oli võimalik ainult nimekirju. Rahvas oli muutunud esemeks, mida vajati vaid erakonna staapide rikkalike söödamaade kindlustamiseks. Rahva terve vaist taipas seda, tekkis erakondadest võõrdumine ning nn lehmakauplemise mõiste, mis viis erakondade täieliku põlgamiseni. Hääletamisest osavõtt oli innuta ja loid, sest rahvas tunnetas, et teda vajati ainult hääletamiseks, kellest valimiste järel kui pööblist eemale hoiti. Lõhe suurenes. Vahesein tööliste ja nn härrassotside vahel muutus üha kõrgemaks. Kui mõni sotside liidritest juhuslikult kuhugi tehasesse sattus, hoidus ta töölistest eemale, et ennast mitte mustaks määrida.
See kontrast muutus eriti nähtavaks, kui 20ndate aastate lõpul algas majanduslik surutis, mis 30ndate aastate alguses veelgi süvenes. Riigi kaitsele ei oldud pööratud kuigi tõsist tähelepanu. Mängiti rohkem mundritega, mis ministrite sagedaste vahetuste tõttu muutus juba lausa veidraks. Liiga kauaks jäädi Vabadussõja edu uimastava mõju alla. Kainele kõrvaltvaatajale jättis olukord tihti mulje, et käimas on pidu katku ajal.
Seda mängu olid tõsised sõjamehed ja endised võitlejad juba kaua pealt vaadanud. Neile jäi väga sageli mulje, et nende Vabadussõjas tehtud töö oli lagastamisel. Kui kõiki neid asjaolusid arvesse võtta, on selgesti näha, et vabadussõjalaste liikumise tekkimises on asjata püüda otsida väliseid mõjusid. Sellist udu püütakse isegi veel praegu levitada. Tegelikult oli rahval tekkinud tunne kindla sisemise korra vajalikkusest. Rahva vaist ütles, et nüüd tõotab tekkida võimalus, et ka rahvas saab hakata ühiskondlikus elus kaasa rääkima.
***
Mida sisaldas endas 1934. aasta 12. märtsile järgnenud ajastu propaganda? Näiteid: vabadussõjalased kavatsesid haarata vägivallaga võimu, nad olid organiseeritud Hitleri liikumise eeskujul ja lausa kopeerisid seda, olid temaga koostöös, said temalt oma tegevuseks raha. Vabadussõjalased oleksid võimule tulles kohe kaotanud demokraatia igasugusel kujul ja asunud valitsema vägivallaga. Venemaa oleks selles näinud endale ohtu, astunud kohe vahele ning okupeerinud Eesti, Eesti aga oleks iseseisvuse sootuks kaotanud. Vabadussõjalased ässitasid rahvast üles vägivallale, tarvitasid ise vägivaldseid võtteid ja meetodeid, mustasid kõrgeaulist Laidoneri, panid rahva käärima, tegid tema haigeks ja oma tegude eest vastutusvõimetuks, mis oleks kõige lähemal ajal viinud mässule, läinud omavaheliseks verevalamiseks jne. Selle kõige vältimiseks tuligi uuesti panna kehtima demokraatlik kord, rakendada juhitav demokraatia jne. Me pole galeeri orjad, vaid vaba ja juhitav mass…
Erakonnad nägid võimu käestlibisemist, kusjuures kõige suuremas ärevuses olid endastmõistetavalt sotsid, eriti selle direktorite ja ettevõtete juhtidest parempoolne tiib. Nendel oli seljataga pikaajaline praktika Pätsiga koostöös ja sissetulekute jaotamises.
Vaikiva ajastu algusega lõhenes meie tookordne sotside erakond kolme ossa. Ühtedest said innustunud "saamaliidu" toed, teised jäid oma tõelise kutsumuse kohaselt ootele, nautides neile vaikival ajal antud eeliseid ja liitusid kohe 1940. aastal "vabastajatega". Kolmandad, kellesse oli veel jäänud teatav osa sotsialistlikku südametunnistust ja austust tööliskonna vastu, jäid rippuma õhku ja ripuvad seal tänaseni.
Arvatavasti oli Pätsi kõige õnnetum leiutis siiski seisukoht, justkui oleks rahvas raskesti haige. Hiljem saigi see paraku teoks, nii et rahvas pidi tahtetu massina pealt vaatama, kuidas kõrgeauline vägede ülemjuhataja isiklikult okupantidele Narva juures piiriväravad lahti tegi. Tegelikult aga raporteerisid politsei teadaanded 12. märtsil 1934 vangistamise ajal üle terve riigi täielikust rahust, mis muudab kogu propaganda rahutustest, võimuhaaramise kavatsustest jne lamedaks aluseta valeks.
Kõik vaikiva ajastu staabiga otseselt mitteliitunud politiseerijad ja erakondade liidrid olid pärast 12. märtsi esialgu suures vaimustuses, lootes, et taas läheb lahti uueks lehmakauplemiseks. Kui aga selgus, et Päts mõtleb Eesti riigi all eeskätt ennast, oma perekonda, põllumeeste kogusid ja oma sotsidest abistajaid ning nende kõige lähemat õukonda, algas jõuetu kisa ka teiste erakondade poolt. Kuid see jäi jõuetuks ning lõppes Riigikogu kui lambakarja laialisaatmisega.
Juhan Kohjus (1906–1984)
Katkendid on osundatud teosest: Evy Laamann Kalbus. Eesti vabadussõjaluse hävitamine. Artur Sirgu lugu. Tartu, 2010, lk 75–76, 86–87.