Vihakõne tuleks meie leksikast välja visata. Sest see termin on äärmiselt ohtlik, see on sõnavabaduse otsene piiramine. Ideoloogid tahavad seda ära kasutada, nad tahavad liigitada "vihakõne" alla iga sellise mõtteavalduse, mis on kuidagi vastuolus valitseva ideoloogiaga. Vihakõne saab olema absoluutselt kõik see, mis ajab uusliberaali vihaseks, kirjutab Malle Pärn.
On täiesti normaalne ja loomulik, et keel uueneb, tekivad uued sõnad ja terminid. Loomulikud, ühiskonna arenguga kaasnevad sõnad ja terminid lisanduvad keelesse sujuvalt, takistusteta, ja rahvas võtab need ka kasutusele. Tõrkeid ei teki.
Võõrsilt kunstlikult sisse toodud sõnade ja terminite suhtes tekib aga igal mõtleval ja keeletundlikul inimesel tõrge. Kui sõna ikka ei sobi meie keede, kui tal ei ole orgaanilist sisu meie kultuuris, siis me seda vastu võtta ei tohi. Nii-öelda vägisi sisse suruda, meie keelereeglid võõrastele keeltele allutada. Oma keelt tuleb kaitsta.
Võõras termin jääb võõrkehana meie kantseliiti, aga kirjakeelde, emakeelde ei juurdu.
Uued ideoloogilised terminid tuuakse meile sisse enamasti rahvusvahelisest uusliberalismist, ja sellepärast on nad enamasti kas meie keelde sobimatud või naeruväärsed: tolerantsus ehk sallivus, selle vastand sallimatus, avatus, suletus, vihakõne, sooneutraalne abielu, kliimaneutraalne riik, rohepööre, taasterahastus.
Valelikesse terminitesse peidetakse alatuid plaane. Nimetus on nagu pinnavirvendus, mille järgi tunneme vee all peituva hädaohu ära. Roheline on ilus sõna ja ilus värv, aga kui miski on ROHE, siis pole tegemist rohelisega, ja "rohepööre" on eriti kahtlane asi. Ja uus Eesti orjastamise süsteem kannab nimetust "taasterahastus". Kes neid välja mõtleb? Igal juhul väga andekalt ja läbinähtavalt. Enamasti paistab nende sõnade tegelik sisu nende pealtnäha "sileda" vormi tagant kenasti välja.
Ka paljudele sõnadele uue sisu andmine on ideoloogiline keeleuuendus: euroopalikud väärtused, liberaalsus, liberaalsed väärtused, liberaalne demokraatia, võrdsus, sõnavabadus, 21. sajandi inimene, solidaarsus, ksenofoobia, võõraviha, homofoobia, rahvuslus, natsism, fašism, rassism, vihakõne, vihkamise õhutamine, lõhestamine, populism, paremäärmuslus. Kogu see parafernaalia vajab üksikasjalikku analüüsi, sest uusliberaalses ideoloogias ei kasutata neid nende klassikalises tähenduses. Nendesse tekstidesse, kus neid ideoloogilises mõttes kaigastena kasutatakse, tasub suhtuda ettevaatlikult.
Tolerantsus millegi või kellegi suhtes peaks justkui olema millegi või kellegi meist erineva või meile isegi vastumeelsena tunduva rahumeelne talumine, samas tähenduses kasutatakse ka meiekeelset sõna sallivus, millele on loodud ka vastand – sallimatus.
See on üsna saamatu tõlge, sest sõna sallima kasutatakse eesti keeles negatiivses mõttes: ma ei salli. Kui öeldakse: ma ei salli seda inimest või seda nähtust – see ei ole vihkamine, see ei ole isegi mitte sallimatus, mittetalumine, see inimene või nähtus on lihtsalt ebasümpaatne, ma ei taha temaga tegemist teha. See väljendus on natuke kangem kui lihtsalt öelda: see ei meeldi mulle. Mina ei salli näiteks agressiivset lollust. See tähendab: ma ei luba seda endasse või oma vaimsele territooriumile. Jah, sellega kohtumine vihastab mind. Paneb mind mõtlema ja kogu hingest püüdma seda paljastada.
On üsna kunstlik pöörata see terminina positiivseks: ma sallin. Me ei ütle ju kiituseks, et ma sallin sind. Keeles ja kõnes võib seda selliselt muidugi kasutada, eufemismina, kui keegi kardab öelda "ma armastan sind", ütleb ta "ma ju sallin sind". Aga universaalseks dogmaatiliseks terminiks, nagu seda meil kasutatakse, ei sobi see kohe mitte kuidagi.
"Me oleme sallivad" – on hoopis absurdne. Salliv inimene, sallimatu inimene, salliv suhtumine, sallimatu suhtumine. Ei ole võimalik eesti keeles selliseid termineid kasutada. See on alati valetamine, see teenib alati silmakirjalikku propagandat ja lõhnab demagoogia järele. Termin peab olema täpne, selge, üheselt mõistetav, sõna sisule vastav, ilma kõrvaltoonideta.
Pole olemas üldistatult kõige suhtes sallivat inimest, nagu pole ka jäägitult sallimatut. Seda me ju näeme. Need, kes nimetavad ennast sallivateks, lausa põlgavad ja vihkavad neid, kes mõtlevad teistmoodi kui nemad. Niisamuti need, keda sildistatakse sallimatuteks, võivad tegelikult olla palju sallivamad kui need kirglikud sallijad ja sallimatute mittesallijad.
"Salliv" on KIRJELDAV termin, ikka peab järgnema objekt, mille suhtes ollakse salliv. Sallimine on alati valikuline, seotud konkreetse olukorra ja objektiga. Oleks lausa rumalus olla salliv riigile pealetungiva vaenlase suhtes, samuti ei ole meie "sallivuslased" sugugi sallivad koroonaviiruse vastu? Ärge vaktsineerige, olge ometi sallivad?
Sallimine eeldab vastandlikku objekti, mingit vastandumist, midagi ebameeldivat, mingi vastumeelsuse ületamist. Vastandumisel on alati põhjus, kui tahetakse päriselt inimestes kujundada mõistvat suhtumist millessegi või kellessegi, siis tuleks tegelda nende põhjustega. Tagajärgede keelamine või peitmine ei aita meid vastandumistest üle. Loosungitega ei saa inimest muuta.
Normaalses olukorras eesti inimene ju "sallibki" teist eesti inimest, oleme samast liigist ja samast rahvusest, me anname ju nii endale kui teistele päris palju andeks?
Kas aga igat inimest? Kas ma pean sallima meest, kes mu lapse jalgratta ära varastas? Ja miks ma pean sallima inimest, kes tahab oma isikliku kapriisi pärast ühiskonna kindla aluse ära lammutada? Miks ma pean sallima inimest, kes meie vaimset keskkonda valede ja lollustega labastab ja saastab? Miks ma pean sallima poliitikut, kes ilmselgelt meie riigi ja rahva vastu tegutseb?
Muidugi ei tähenda mittesallimine seda, et ma kellelegi kallale lähen. Aga ma püüan tema (minu meelest) kahjulikku tegevust takistada ja tema pettusi paljastada! See õigus peab meile alles jääma.
Sallivuse asemel tuleks meil hakata propageerima mõistlikku suhtumist kaasinimestesse.
Demagoogilised terminid eksitavad paljusid inimesi. Keeleamet peaks tõsiselt ja pidevalt terminoloogia loomise ja ühiskondliku kasutamise jälgimisega tegelema!
Võtame teise absurditermini, mida ähvardatakse lausa kriminaalseks teoks kuulutada: hate speech – vihakõne. Mis see on?
See on liitsõna, koosneb kahest sõnast : viha ja kõne. Viha on üsna jõuline tunne, aktiivne vastumeelsus millegi või kellegi suhtes. Viha on enamasti ajas piiratud emotsioon, mingil ajahetkel sündinud aktiivne vastumeelsus mingi konkreetse nähtuse või inimese vastu.
Hate – on ju tegelikult vihkamine. Vihkamine on kestev aktiivne viha tundmine millegi või kellegi vastu. Niisiis, peaks meiegi termin sisaldama sõna "vihkamine", mitte lihtsalt "viha".
Vihakirves. Vihkamise väljendamine sõnades.
Aga miks peaks see keelatud olema? Kas varjatud, karistuse ähvardusel keelatud, endasse ärapeidetud vihkamine on ühiskonna kliimale tervislikum? Avalik konflikt võib mõnikord selle vihkamise hoopis ära kaotada, mõistlikud inimesed suudavad omavahel kompromisse sõlmida, ent tuha all hõõguv tuli võib kunagi põlema lahvatada, varjatud vihkamine võib sõnadest tegudesse siirduda.
Viha või vihkamine on alati millestki tingitud, see on alati reaktsioon millelegi, lihtsalt niisama ei vihka inimene kedagi ega midagi. Tal on olnud kurb kogemus. See vihatav on talle ehk teinud ülekohut, solvanud kas teda või tema rahvuskaaslasi, on oma käitumisega tekitanud teatud inimestes vastumeelsuse. Viha on konkreetne, vihal ja vihkamisel on kindel objekt. Kõige rohkem viha tekitab karistamatu ülekohus, mille vastu kaitsetul inimesel riigis või ühiskonnas puuduvad relvad.
Kõne võib olla üldnimetus häälelisele suhtlemisele, meie omavaheline kõne. Kirjutatud sõna või suhtlemine ei ole KÕNE. See on kiri. Kirjalik sõnum. See ei saa olla vihakõne. Vihasõnum? Vihakiri? Päris naljakas, eks ole? Absurdne igal juhul. Sobib hästi meelelahutussaatesse.
Kuidas saab arenenud ühiskond automaatselt, ilma sisusse süvenemata nii-öelda üldistavalt hukka mõista mingit liiki sõnalise või kirjaliku väljenduse? Keegi solvus? Uurime, millest see solvumine tingitud oli? Äkki ta ise solvas seda solvajat enne? Ehk oli see solvamine vastus mingile tema teole või sõnalisele väljendusele? Ehk on seda konflikti võimalik mõistlikult lahendada? Konfliktis on ikka kaks poolt. Pahatahtlik laim näiteks ilmselgelt võib inimese vihaseks ajada? Kuidas siis saab teda vihakõnes süüdistada?
Vihakõne tuleks meie leksikast välja visata. Sest see termin on äärmiselt ohtlik, see on sõnavabaduse otsene piiramine.
Ideoloogid tahavad seda ära kasutada, nad tahavad liigitada "vihakõne" alla iga sellise mõtteavalduse, mis on kuidagi vastuolus valitseva ideoloogiaga. Pealegi on ta mõisteliselt vigane ja täpselt äramääratlematu. Ja loomulikult hakkavad seda hindama uusliberaalid, inimõiguste ja vabaduste kõige suuremad hävitajad. Vihakõne saab olema absoluutselt kõik see, mis ajab uusliberaali vihaseks. Nii lihtne see ongi.
Isegi tervemõistuslik hoiatus, isegi üleskutse ettevaatusele, järelemõtlemisele, igasugune ebamugav kriitika, isegi omavaheline mõttevahetus või arutelu tembeldatakse vihakõneks. Siis oleks nagu keelatud või taunitud iga mõte, mis on vastuolus uusliberaalse ideoloogiaga, elgebetismi ja progressismiga.
Inimkonnal on olemas igi-igavesed moraalinormid ja reeglid. Tänapäeva liberaalide väga saamatult loodud uued reeglid ja normid on lapsikud ja absurdsed.
Mitte vihakõne, vaid pahatahtlik laim tuleks kuriteoks kuulutada. Siis oleks võimalik kaitsta ka konservatiive ja kristlasi.