BLM meeleavaldus Kentcky osariigi Louisville'i linnas 05.09.2020. Foto: Scanpix

Mustade rassiõigluse nimel toime pandud märatsemisel, nagu see juhtus 1960. Ameerika ühendriikides või mida teeb täna BLM-liikumine, on eesmärkidele vastupidine mõju, osutab Lipton Matthews Misese Instituudi portaalis avaldatud arvamusloos.

Augustikuises intervjuus väitis mustad elud loevad (BLM) liikumise aktivist Ariel Atkins, et rüüstamine on afroameeriklaste reparatsioonid. Sealjuures väitis ta, et rahumeelsete protestidega ei saavutata mitte midagi. “Võit on saavutatud mässates, võit on saavutatud märatsedes,” kuulutas Atkins.

Paraku elavad Atkinsi-suguste inimeste sõjakusele kaasa ka peavoolu intellektuaalid, kes BLM-i meeleavalduste alguses eirasid ohtlike aktivistide pahatahtlikke kavatsusi. Sellepärast peame meie, täiskasvanud, selgitama taolistele noorukitele, et märatsemine ei aita afroameeriklaste üritust edendada mitte kuidagi. 

Professor Mary C. King on oma uuringus tõestanud, miks märatsemine on mustade ameeriklaste jaoks kahjulik. Tema teadustöös osutatakse, et rassirahutustel ja mustade elupiirkondade edenemisel on kui üldse, siis väga vähe seoseid. Märatsev käitumine lõpeb pigem sellega, et ettevõtted põgenevad vähemusrassidega asustatud piirkondadest, mis omakorda tähendab elanikele vähem tööd ja väiksemat sissetulekut. Rassismivastane võitlus on küll väga tundlik teema, kuid seda peab saatma loogika. Afroameeriklaste elu on viimase sajandi jooksul läinud oluliselt paremaks. Samas on võimalik sellised edusammud tagasi keerata, kui mõistlikud täiskasvanud ei kutsu arutuid aktiviste korrale.

Nii juhtus 1960. aastate rassirahutuste ajal. Sotsioloogid Howard Aldrich ja Albert Reiss uurisid, millist mõju avaldavad kodanikurahutused linnade väikeäridele. Teadlased leidsid, et märatsemine ei põhjustanud mitte ainult tõsist varanduslikku kahju, vaid ka tegi pikemas perspektiivis siselinnades tegutsemise väikeettevõtete jaoks keerulisemaks. Näiteks suurenesid selliste ettevõtete kindlustusmaksed. Selle tulemusena kolisid ettevõtted äri rohkem toetavatesse piirkondadesse. Madala sissetulekuga inimesed võidavad siselinnade ettevõtlikkusest enim ja kui emotsioonid käivad üle mõistuse ning ärid kolivad neist piirkondadest minema, on peamised kahjukannatajad vaesed mustad inimesed. 

Tänased agitaatorid ei anna endale ka aru, millist mõju avaldab märatsemine mustadele kinnisvaraomanikele. Majandusteadlased Robert Margo ja William Collins väidavad oma uuringus, et peale Martin Luther King Jr-i tapmist puhkenud rahutused “vähenesid 1960.–1970.-tel mustade omanduses oleva kinnisvara keskmist väärtust, mis alles 1970. aastatel hakkas uuesti pisut tõusma. Majapidamiste tasemel andmete analüüs näitab, et kinnisvara väärtuse rassiline lõhe suurenes 1970. aastatel märatsemiste küüsis vaevlevates linnades.”

Kinnisvara on rassilise varandusliku lõhe üks suurimaid mõjutajaid ja kui vara väärtus märatsemise ohu tõttu väheneb, siis kuidas afroameeriklased oma varaga teistele rassidele üldse järele jõuavad? Märatsemistel on afroameeriklaste kogukondadele pikaajaline stigmatiseeriv mõju, kuna näitavad neid piirkondadena, mis on altid sotsiaalsetele rahutustele. Edasipüüdlikud ja haritud inimesed, kes on huvitatud oma heaolu kasvatamisest, ei osta kinnisvara sellistesse kohtadesse. See omakorda tähendab, et konkureerivas keskkonnas eduks vajalikud sotsiaalne kapital ja võrgustikud ei jõua mustade ameeriklasteni.

Collinsi ja Margo teises uuringus näidatakse, et märatsemine vähendab sellisest linnades, kus need aset leiavad, mustade töötajate sissetulekuid. “Meie uuring näitab, et rahutustel on majanduslikult märkimisväärne negatiivne mõju mustade sissetulekutele ja tööhõivele ning selle järelmid võivad pikaajalises perspektiivis (1960–1980) veelgi suuremad kui lühikeses perspektiivis (1960–1970),” kirjutasid majandusteadlased. Nende uuringutulemused pole üllatavad. Siselinnades asuvad äriettevõtted pakuvad vaestele mustadele tööd ja võimalust arendada oma oskuseid. Töökoht väikeettevõttes on samm paremate majanduslike võimaluste poole. Kui väheste oskustega kodanikelt selline võimalus röövitakse, siis on nende jaoks väga raske pidevalt muutuvas keskkonnas kuhugi jõuda.

Lisaks kipub avalik arvamus märatsemiste tulemusel kalduma karmimate sotsiaalsete kontrollimeetmete poole, mille tulemusena saavad “kõva käe” poliitikutest atraktiivsed kandidaadid. Princetoni ülikooli teadlane Omar Wasow leidis hiljutises uuringus:

“Hinnates 1960. ja 1972. aasta vahel toimunud mustade meeleavaldusi, leidsin ma, et vägivallatu aktivism, eriti juhul kui riik seda alla surus, tõi kaasa suurema meediakajastuse, ürituse paremas valguses näitamise, toetavad Kongressi kõned ja mustade kodanikuõiguste suhtes soosiva avaliku arvamuse. Maakondades, kus meeleavaldused ei läinud vägivaldseks, kasvas demokraatide presidendikandidaatide toetus 1,3–1,6 protsenti. Samas maakondades, kus meeleavaldused muutusid vägivaldseteks, pöördus ajakirjandus märatsejate vastu, neid näidati negatiivses valguses, levis eliidi diskursus ja avalik arvamus hakkas toetama suuremat sotsiaalset kontrolli. … Mul on põhjust arvata, et 1968. aastal põhjustasid vägivaldsed rahutused vabariiklaste toetuse suurenemise valgete valijate seas 1,6 kuni 7,9 protsendi võrra ja suure tõenäosusega tõid kaasa vabariiklaste presidendikandidaadi Richard Nixoni võidu.

Samasugust põhjuse ja tagajärje seost illustreeris kenasti endine President Donald Trumpi nõunik Kelly Anne Conway intervjuus Fox Newsile: “mida rohkem me näeme kaost, vandaalitsemist, anarhiat ja vägivalda, seda parem ja selgem on teha valik, kes on avaliku korra ja turvalisuse jaoks parim presidendikandidaat.”

Kõigest eelpool näidatust võib järeldada, et märatsemine on afroameeriklaste jaoks hävitava mõjuga. Seetõttu peavad täiskasvanud kuulutama tõde: märatsemine ei ole mitte kunagi mustadele kasulik ja seda pole ka BLM-liikumise ning selle naiivsete toetajate ebarealistlikele nõudmistele järele andmine.

Ameerika inimeste jaoks on ka vastutustundetu anda järele aktivistide nõudmistele, kes soovivad nende vabariigi hävitamist. Me peame hukka mõistma nii vandaalitsemise kui BLM-liikumise radikaalsuse.

Tõlkis Karol Kallas