Väide, et kehtivas perekonnaseaduses määratletud mehe ja naise abielu toetamine põhiseaduse tasandil on äärmuslus, putinism või, nagu ühe feministi hiljutises kirjutises vihjati, importkaup, paljastab liberaalide intellektuaalse pankroti paremini kui miski muu, toonitab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.

Tervist, head sõbrad! On taas nädalakommentaari aeg, sest Objektiivi toimetus on suvepuhkuselt tagasi ja jätkumas on meie traditsiooniks saanud videoformaadid. Loodetavasti tuleb aga algava hooaja jooksul juurde ka mõni uus saade.

Aga nüüd teema juurde. Kohalike valimiste käigus plaanitav abielu referendum, või pigem nõuandev rahvaküsitlus, toob kahtlemata esile nii uut kui vana ning aitab taaskord selgemini aru saada, kes on kes ja kes mille eest seisab.

Juba praegu, nagu osutas oma hiljutises Objektiivi kolumnis Veiko Vihuri, üritab pahemglobalistlik tiib abielureferendumit takistada ning teha kõik endast oleneva, et seda üleüldse ei toimuks.

Esimene pääsuke selles suunas lasti lendu peaminister Jüri Ratase enda poolt, kui vastusena sotsialistide päringule tõdes peaminister, et valitsus polevat antud küsimuses ühist seisukohta kujundanud. "Minu isiklik seisukoht on, et abielu kontseptsiooni sõnastamine perekonnaseaduses on piisav," sõnas Ratas, kelle väidetavalt isiklikus seisukohas kajas millegi pärast vastu Keskerakonna Euroopa kodupartei Euroopa Liberaalsete Parteide Ühenduse (ALDE) aseesimehe Annelou van Egmondi identne sisukoht eelmise aasta oktoobrist.

Sotsialistidele kohaselt astus hiljuti Eesti Sotsialistlikus Häälekandjas nimega Eesti Päevaleht üles ka Sven Mikser, kelle hinnangul pole ühtegi veenvat põhjendust rahvahääletuse korraldamiseks, seda enam, et sellest hakkab Mikseri sõnul osa võtma lausa Venemaa president Vladimir Putin.

Kui sotsiaalmeedias pidid kõik diskussioonid lõppema Hitleri luukere kapist väljatirimisega, siis Eesti poliitikas troonib juba pikka aega kõikide konservatiivsete algatuste ja vastukäikude mahategemisel argumentum ad Putinum. Seda käiku on aga liberaalid Eestis nii agaralt pruukinud, et see peaks mõtlevas inimeses esile kutsuma automaatse iiveldustunde.

Rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks nii, et abielu oleks seal määratletud mehe ja naise vahelise liiduna toob aga esile veel ühe tahu liberaalide palges, millele viitas ERRi ajakirjanik Indrek Kiisler, kui ta päevakommentaaris üritas kujutada referendumi üle peetavat vaidlust äärmusliberaalide ja äärmuskonservatiivide omavahelise nagistamisena ning fanaatikute mõõduvõtmisena.

Kiisleri kommentaaris paistab läbi hinnang, et normaalne inimene – see kes paikneb keskel – ei tohiks ennast üldse küsimusega vaevata, kas abielu on ikka mehe ja naise vaheline liit või mitte ning, ergo, tuleks referendum üldse ära jätta.

Positsioon ise on naeruväärne. Millises vähegi mõttekas tähenduses saame me rääkida äärmuskonservatiivsusest, kui küsimuse all on toetus abielule ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna? Kas järgmisena võiksime määratleda äärmuskonservatiivideks ka need, kes väidavad, et üleüldse on olemas vaid kaks bioloogilist sugu, mees ja naine? Kas mingil hetkel kuulutatakse maksumaksja rahaga üleval peetud riigimeediast ka seda, et need, kes vastupidiselt armastusministeeriumi viimastele korraldustele julgevad tunnistada, et 2+2=4, tuleb kuulutada äärmusmatemaatikuteks ning normaalne inimene ei tohiks sellise raske tehtega üldse tegemist teha?

Vähe sellest. Kehtiv perekonnaseadus sedastab esimeses paragrahvis "Abielu sõlmimise eeldused", et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Kas äärmuskonservatiivne on ka Eesti Vabariigi perekonnaseadus, mis lisaks sellele ütleb kümnendas paragrahvis, et abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud?

Abielureferendumiga oleme jõudnud ühe kõige elementaarsema ja loomulikuma küsimuse juurde. On selge, et normaalses ühiskonnas poleks sellist referendumit üleüldse vaja, kuna kõigil – välja arvatud üksikutel marginaalsetel hullumeelsetel – on abielu tähendus sama selge kui 2+2 ning abielu, nagu ka elementaarsete matemaatiliste tehete, kaitseks pole vaja korraldada rahvahääletusi ja ühiskondlikke debatte.

Ent kahjuks me ei ela normaalses ühiskonnas ega normaalsel ajal ning see, et me iseenesestmõistetavuste kaitseks korraldame referendumeid, räägib kujundirohket keelt mitte referendumi korraldajate ja iseenesestmõistetavuste kaitsjate, vaid nende kohta, kes seda üritavad muuta ja moonutada.

Igasugune jutt abielu tähenduse põhiseaduslikust kaitsest kui "äärmusest" tuleb otsemaid teed lõpetada ja välja naerda ning oma pilk suunata reaalsete äärmuslaste poole – muuhulgas ikka veel riiklikku rahastust nautivate homoorganisatsioonide ja feministeeriumite suunas, kes on aastaid meie kõigi kulul elades edendanud USA ja Euroopa ülikoolides välja töötatud ideoloogilist programmi ning tegelenud selle importimisega Eestisse. Just nende organisatsioonide tegevuse tagajärjel on ühiskond tänaseks ka sügavalt lõhestatud.

Igal juhul, väide, et kehtivas perekonnaseaduses määratletud mehe ja naise abielu toetamine põhiseaduse tasandil on äärmuslus, putinism või, nagu ühe feministi hiljutises kirjutises vihjati, importkaup, paljastab liberaalide intellektuaalse pankroti paremini kui miski muu.

Konservatiividel – või mina ütleksin pigem kõikidel normaalsetel inimestel, kel on lihtsates asjades reaalsusele vastav arusaam – tuleb otsustavalt tõrjuda ja naeruvääristada liberaalide asjatuid püüdlusi, nagu oleks mehe ja naise vahelise abielu toetamine ja edendamine midagi muud kui inimloomusega kooskõlas olev ja ajaloolist järjepidevust taotlev terve mõistus.