Euroopa ja kogu Lääne tsivilisatsioon seisab teelahkmel. Objektiivi ülesandeks on suunata inimesi valiku tegemisel igipõliste tõdede austamise poole. Lääne tsivilisatsiooni Ragnaröki eelõhtul tasub aga siiski suve nautida ja hinge tõmmata, et taastunud jõududega sügisel võitlust edasi pidada. Markus Järvi hooaja viimane nädalakommentaar.
Revolutsiooniline globalism saab paljude maade avaliku arvamuse väljal valusaid tagasilööke. Kuigi võib tunduda, et geopoliitilises strateegias on angloameerika liberalistlik dekadents ja selle edasikandmine vaid vahend üleilmse domineerimise saavutamiseks, siis tundub, et tegelikult on asi siiski vastupidi: üleilmne võimupositsioon on vajalik selleks, et edendada mandumist, seegi on omakorda vaid vahend.
Ultimatiivseks eesmärgiks on inimese hinge surm ja inimloomuse lagundamine. See viib meid aga juba metafüüsilisele tasandile, kus opereerib kunagine "Valgusekandja" – Lucifer, kelle eesmärgiks on võtta Jumala loodu, lammutada see tükkideks ja panna enda nägemuse kohaselt uuesti kokku.
Tema tegevuses kajastub non serviam'i äärmuslik variant – mitte ainult korrumpeerida, vaid ise luua. Saatana suur unelm on olla sicut Deus – nagu Jumal ehk Looja. Ent samas ta teab, et seda ta kunagi saavuta.
Olles oma saavutamatusest teadlik, asetab ta aga lagundatud inimloomuse Jumala ette ühteaegu mõnituse ja etteheitena: "Ennäe – uus loodu!" Kuidas muud moodi saame me tõlgendada Ameeria Ühendriikides föderaalse mandaadiga edendatavat nn sooneutraalsust ja transõigusi? Kuidas muudmoodi võime tõlgendada Ameerika ja Euroopa mõjutustegevust Ukrainas, kus tervemõistuslik lääneliitlaste kalkulatsioon oleks pidanud "homoõigused" osaliseltki kalevi alla matma?
Aga ei, võta näpust! Ka seal, kasvõi terve populatsiooni lojaalsuse hinnaga, surutakse seda parlamentaalsel tasandil läbi. Me räägime ju ometi Ukrainast, mis üheltpoolt on geopoliitiliselt vene slaavluse ajalooline kese ja Venemaa geopoliitiliselt hindamatu puhvertsoon, mille lammutamisest on samas unistanud kõik Council of Foreign Relations'i "nõuandjad" eesotsas Zbigniew Brzezinskiga juba seitsmekümnendatest.
Me räägime hindamatust geopoliitilisest kaardist, kus homoseksuaalsus on rahva teadvuse moraalses hierarhias võrdväärne ilmselt isatapuga. Ja ometi lõhestatakse USA ja Euroopa mahitusel enda tõsiseltvõetavuse ja rahva lojaalsuse hinnaga ka Ukrainas perekonnakultuuri.
Mõtleme hetkeks. Mis siis tegelikult ikkagi kaalul on? Kas geopoliitiline dominatsioon või midagi veel olulisemat?
Kaalul on inimene ise – tema loomus, tema määratlus. Kaalul on antus, mis on meile Looja poolt kingitud. Olles Jumala "tapnud", on revolutsiooniline protsess asunud ründama inimest ennast. Ent siin saab ta ka kõige tugevamate tagasilöökide osaliseks. Loomus võib lasta ennast pressida mingi piirini, ent siis tõukub ta tohutu akumuleerunud jõuga oma endistesse piiridesse tagasi ja purustab enda ümbert kõik ahelad.
Neid haavu, mida teelahkmel oleva rahva arvamuse lõhestumine valitsevasse revolutsioonilisse vaimsusesse on käristanud, pole tavaliste vahenditega kinni nõeluda ja propaganda klantspildiga katta enam võimalik.
Millegipärast tundub, et lähiaastatel saame näha ühte stsenaariumit kahest võimalikust: kas globalistlik-revolutsioonilise eliidi langemist või suurt ja laastavat sõda – lääne tsivilisatsiooni Ragnaröki ja endiste jumalate vägevat varisemist.
Selle lohutava tõdemusega lõpetan ning sõidan piltlikult öeldes vanaema juurde heina tegema. Kohtume taas augustis.