Piisas mõnest nädalast kriisist, et endast kui sõltumatust valvekoerast laulnud erameedia tõttaks sülekoera kombel hüsteeriliselt vihatud “EKRE-ikke” rüppe, paludes meedia enda sõnul peninukkide ja koerakoonlaste legitimeerimisega tegelevalt valitsuselt neljanda võimu veergudele miljonite eest propagandat. See on hale läbikukkumine, toonitab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Niipea kui tuli peale koroonakriis ja kehtestati eriolukord, hakkas vaba turumajanduse nurgakivide vahelt kostuma üks imelik kriuksuv hääl, mis kuulus ettevõtetele – ja mitte lihtsalt tavalistele ettevõtetele, vaid neile, keda avalikus on pidanud kodumaise majanduse nurgakivideks ja innovatsiooni mootoriteks.

Vaba turumajanduse subjektid, kes tavaolukorras keskenduvad kasumi teenimisele ja oma ettevõtte kapitali kasvatamisele, seisid juba mõned päevad peale eriolukorra väljakuulutamist riigi ukse taga käsi õieli, nagu nende puhul poleks tegu mitte kasumit teeninud ettevõtetega, vaid vaeste vallasantidega. Ja nagu riik, kelle ukse taga mürglit löödi, poleks mitte Eesti, vaid mõni sotsialistlik Põhjamaa, nagu Rootsi või Soome.

Bolti ja Tallinki seast eristusid eriliselt pilkupüüdva kategooriana kommertsmeedia väljaanded. Eesti Meediaettevõtete Liit tuli vaid nädal peale eriolukorra väljakuulutamist välja avaliku palvega Vabariigi Valitsusele, et riik võtaks järgmiseks neljaks kuuks, ehk kuni juulikuu lõpuni, ajakirjanike palgakulud 40 protsendi ulatuses enda kanda. 19. märtsil valitsusele saadetud pöördumisel seisid kõikide peamiste kommertsmeediakanalite peatoimetajate allkirjad.

Nõudmisele järgnes loomulikult nendel samadel meediakanalitel etendatud avalike suhete kampaania, mida saatis veendumus, nagu oleks kommertsmeedia kontsernide näol tegu kui nüüd mitte põllumajanduse ja energiasektoriga võrreldava tähtsusega vitaalse tööstusharuga, siis vähemalt Eesti põhiseadusliku korra alusvundamendi ja Eesti omakeelse kultuuri nurgakiviga.

Tavaolukorras klikke ja reklaamirahadest tulevat kasumit taotlevad meediamajad leidsid esimeste raskuste ilmnemisel üles vaat-et papa Jannseni stiilis isetu rahvavalgustusliku paatose, millest jõudu ammutatuna pöörduti, ilma igasugust häbi tundmata, käsi õieli valitsuse poole.

Kommertsmeedia enda veergudel korraldatud kampaania saatel esitatud nõudmised said hoolimata valitsuse esialgsest negatiivsest otsusest vähemalt mingil määral rahuldatud, kui valitsus toetas paberlehtede kojukannet kolme kuu jooksul 450 tuhande euroga. Aprillis saatis aga Meediaettevõtete liidu juhatuse liige Merle Viirmaa-Treifeldt peaministrile kirja, kus sooviti toetust, mis oleks ulatunud suisa 12,6 miljoni euroni. Kirjas pakuti valitsusele võimalust korraldada kõikides kommertsmeedia kanalites muuhulgas laiaulatuslikke sotsiaalkampaaniad.

Juba aprilli lõpuks oli aga riik ühes töötukassa palgatoetuste ja paberlehtede kojutoimetamise toetusega subsideerinud Eesti erameediat hinnanguliselt ligi pooleteist miljoni euroga.

Siin tõuseb esile terve rida küsimusi. Esiteks, unustame alustuseks papa Jannseni ning õilsad müüdid ajakirjandusest kui neljandast võimust ja demokraatia valvurist. Esimene küsimus, mis puudutab nii Bolti, Tallinkit kui ka erameediat, pärineb turumajanduse määratlusest.

Ma väga vabandan oma majandusalast ignorantsust, ent kas keegi suudaks vastata küsimusele, mis turumajandus see selline üldse on, mis headel aegadel kuhjab kasumit, maksab oma osanikele ja omanikele priskeid dividende ja juhatuse ning nõukogu liikmetele miljonitesse ulatuvaid lahkumishüvitisi, ent kriisi esimeste märkide ilmnedes jookseb riigi hõlma alla? On võimalik, et ma olen millestki valesti aru saanud, ent mulle kui majandusalasele profaanile on senisest lugemusest jäänud mulje, et vaba turumajandus peaks toimima turuloogika alusel, mida juhib nõudluse ja pakkumise dialektika nähtamatu käsi.

Lühidalt öeldes: kui nõudlust on ja suudad pakkuda atraktiivset toodet, siis läheb sul hästi ja sa teenid kasumit. Kui nõudlus lakkab, kukub kokku ka käive ja kasum ning arvestada tuleb kaotustega.

Mis turumajandusest me üldse räägime, kui suurem osa kommertsmeediast lahterdab end automaatselt riigi abivajajate kategooriasse, millele on Lehman Brothersi eeskujul peale kirjutatud “liiga oluline, et läbi kukkuda”? Tegelikult on selge, et sedasorti papa Jannseni ja rahvustööstuse sümbioos on kodumaise erameedia enda poolt loodud müüt.

Mõelge hetkeks, mis juhtuks, kui Delfi ja Eesti Päevaleht puhtalt turuloogika alusel kokku kukuksid? Vastake ausalt. Mis Eestis reaalselt muutuks? Kas meie põhiseaduslik kord oleks ohus? Kas näljaste lugejate hordid jääksid rahuldamata adekvaatse arvamuse, erapooletu uudistekajastuse ja läbinägeliku sotsiaalse analüüsi ambroosiaga, kui Vilja Kiisleri intervjuud jääksid tegemata, Krister Parise kommid jagamata või Raimo Poomi rahvusvahelisest poliitikast inspireeritud arvamusuudised edastamata?

Mulle tundub, et tegelikult ei juhtuks mitte midagi.

Hoopis teine dimensioon peitub aga selles, kuidas ajakirjandus, mis ööl ja päeval on laulnud endast laulu kui sõltumatust valvekoerast, kiirustab saba jalge vahel enda poolt fanaatiliselt vihatud EKRE-ikke valituse rüppe ning palub sülekoera kombel niutsudes, et peninukkide ja koerakoonlaste legitimeerimisega tegelev valitsus asuks neljanda võimu veergudel miljonite eest protofašistlikku propagandat avaldama ja koerakoonlaste hümni trükkima! See on groteskne ja hale läbikukkumine ning näitab, et kommertsmeedias võimutseb selgrootu ja arg inimtüüp.

Igal juhul, erameedia näol pole tegu eluliselt olulise tööstusharuga, ilma milleta pole elu Eestis võimalik. Valitsuse rahaline toetus ajakirjandusmajadele lõi pretsedendi, mis seadis ohtu lisaks ajakirjanduse enda poolt suure häälega kuulutatud sõltumatuse ideaali ka vaba turumajanduse toimimispõhimõtte.

Objektiiv pole palunud ega ka saanud valitsuselt sentigi, sest erinevalt kommertsmeediast peame me sõltumatuse ideaali ka tõeliselt au sees ning ainus, millest me tegelikult sõltuda tahame, on meie lugejate ja toetajate panus.