Nüüd kui Ungari parlament on tühistanud eriolukorra ajal valitsusele antud volitused, on mõned kuud tagasi Ungarit diktatuuris süüdistanud peavoolumeedia vait. Kas keegi selle jama ja laimu eest, mida te üheskoos kaks-kolm kuud tagasi Ungarile kaela lennutasite, ka vastutada kavatseb, küsib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Paar päeva tagasi jõudis Objektiivi kevadine annetuskampaania eesmärgiks seatud tulemuseni – seda täpselt kaks nädalat peale kampaania algust, mis minu andmetel on rekordtulemus.
Loomulikult kasutan võimalust ja tänan ka siin kommentaaris neid tuhandeid Objektiivi annetajaid ja toetajaid, kes on meie tegevusele oma väga helde panusega kaasa aidanud! Suur tänu teile veelkord!
Küsimusele, miks Objektiivi on vaja, võib vastata väga lihtsalt: selleks, et progressiivne meediamull terava nõelaga õhkida ja selles viibivad inimesed võimalusel maa peale tagasi aidata.
Üks paljudest teemadest, kus Objektiiv on põhimõtteliselt ainsana astunud Eestis Sorose ja ülejäänud pahemseltskonna avalike suhete masinavärgi jutupunkte edastava meedia vastu, on Ungari küsimus.
Et selles vallas selgust tuua, alustame loo lõpust.
Paar päeva tagasi tühistas Ungari parlament märtsis välja kuulutatud eriolukorra käigus valitsusele antud volitused – täpselt nii nagu Ungari peaminister Viktor Orbán oli lubanud.
Nende samade erivolituste pärast, mis olemuslikult ei erinenud paljude teiste maade eriolukordade seadustest tulenevatest nõuetest, löödi Ungari rahvusvahelise poriloopimiskampaania käigus risti kui diktaatorlikku potentsiaali koroonakriisi kattevarjus teostav riik.
Kampaania möllas Euroopa peavoolumeedias ja Euroopa Parlamendis, ent eriliselt kõnekate pärlitega astusid Euroopa kolleegide kõrval lagedale ka kodumaised meediamajad.
Eesti Päevalehest ehk eurosotsialistide mitteametlikust häälekandjast ei tasu siinkohal isegi rääkima hakata. Huvitav, ent samas ettenähtav oli aga see, et erilise propagandistliku innuga asus Ungari valitsust ründama Postimehe välistoimetus.
Välistoimetus on muuseas üks nendest osakondadest, mis Postimehe muudatuste tuultes on jäänud puutumata. Põhiseaduse preambuli jõuga teostatud eksortsism, mille abil üritati papa Jannseni paljukannatanud ihust Jaak Kalju rüvedat vaimu välja ajada, näib Postimehe välistoimetusest olevat kauge kaarega mööda läinud.
Näitena võib tuua suure intervjuu eurosaadiku ja Ungari opositsioonipartei Momentum poliitiku Katalin Csehiga, mis kujutas endast põhimõtteliselt Ungari valitsuse vastast propagandat.
Kui siia kõrvale asetada fakt, et toimetus Ungari suursaadiku Kristóf Forrai nägemust ei küsinud ja alles hiljem avaldas tema nõudmiste peale vastulause, siis parafraseerides Postimehe enda ajakirjanduskorüfee Priit Pulleritsu sõnu kooseluseaduse madina päevilt, on väljaanne käitunud sellisel viisil tegutsedes "putinliku propagandavahendina".
Eriline maiuspala on aga Postimehe 1. aprilli juhtkiri, mis kannab pateetilist pealkirja "Jumalaga, Ungari". Ei, see ei ole aprillinali, vaid põhimõtteliselt kaheksakümnendate alguse "Edasisse" sobiv Jaak Kalju hurjutus mõnes naaberliiduvabariigis pead tõstvate natsionalistlike, kodanlike ja separatistlike tendentside suunal.
"Orbán kasutab putinlikke meetodeid meedia kontrollimiseks," sedastab juhtkiri, jättes mainimata, et kui sotsialistid istusid valituses ja Ungari majanduse põhimõtteliselt hävitasid, mehitasid nad enda kaadriga mitte ainult ministeeriumid ja kõikvõimalikud mõttekojad, vaid ka Ungari avalik-õigusliku meedia.
Aga sellest loomulikult ei räägita poole sõnagagi, sest sotsialistid on ju head. Nemad võivad.
Postimees jätkab: "Diktaatorid on ikka pidanud looma nähtamatuid vaenlasi, selleks et "rahvast kaitsta". Veel parem on aga päris vaenlane, näiteks pandeemia, mille peatamiseks peavadki valitsused piiranguid kehtestama," vihjab Postimees Ungari rahva püsivat soosingut nautivale Orbánile kui diktaatorile.
Peale propagandistlikke avaldusi tullakse aga Kalju stiilis tulemuseni, et meie vennasvabariik on sotsialistlike rahvaste õnnelikule perekonnale reeturlikult oma selja pööranud: "Meiega koos vabanenud Ungari on vabast maailmast lahkunud."
See on toodud näitena propagandistlikust stiilist, kuhu Postimees Ungari teemat käsitledes välja on jõudnud.
Nagu ütlesin, Soonvaldi sotsialistlikku häälekandjat lisanimega EPL pole mõtet siinkohal esile tuua. Esiteks seda eriti palju keegi ei loe ja teiseks on see nii selgelt ühte suunda lajatav leht, et iga vähegi poliitilises ja ilmavaatelises spektris orienteeruv inimene valib selle kas kirglikult oma maailmavaateliseks väljaandeks, või hoiab sellest samadel põhjustel eemale.
Elementaarne faktitruudus peaks aga siiski jääma isegi EPLile, või kuidas?
Nüüd kui Ungari parlament on tühistanud eriolukorra ajal valitsusele antud volitused, on putinliku propagandavahendina tegutsenud meedia vait.
Ent just seetõttu tuleb küsida: kuidas siis nüüd jääb? Ahhoi! EPL, Postimees, ERR, kõik suuremad Euroopa peavooluväljaanded, pool Euroopa Parlamenti, Euroopa Komisjon jne? Kas keegi selle jama ja laimu eest, mida te üheskoos kaks-kolm kuud tagasi Ungarile kaela lennutasite ka vastutada kavatseb?
Kas keegi suudab endas üles leida vähemalt nii palju ausust tunnistamaks, et prognoosid Ungari kohesest vajumisest diktatuuri sohu, olid ekslikud?
Ei, muidugi ei vabanda mitte keegi. See eeldaks elementaarset ausust, mida oleks progressiivse propagandakanalina tegutsevalt peavoolult liiga palju palutud.