9. mai järgselt tuleb taaskord tõdeda, et väikerahval ei saa olla muud ideoloogiat peale karmide ohvrite hinnaga välja võideldud vabaduse ja iseseisvuse ning sellest tuleneva väärikuse, mida järeltulevatele põlvedele edasi anda, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
9. mai pidustused toovad eestlaste ja siin elavate venelaste rahvuslikus alateadvuses välja kihistusi, mis tavalisel ajal näivad mattuvat autoliisingu ja korterilaenu teenindamise ning omadega kuidagi vee peal püsimise tuhinasse. Kogu problemaatika keskmes paikneb üks oluline kultuuriline ja ajalooline sümbol: pronkssõdur.
Alustame sellest, mida see sümbol erinevatele osapooltele esindab. Eestlasele, kaasa arvatud minule endale, esindab see okupanti – nõukogude sõdurit, kultuuriliselt madalamal tasemel paiknevat brutaalset nomaadi, inimest, kes on asetatud ühe deemonliku ideoloogia teenistusse, kelle selja taga käib püstoliga politrukk ja kes 1945. aasta Berliinis korraldab vägistamisorgia, millele jäävad alla vist isegi sajanditetaguste osmanite ja teiste moslemite jälkused.
Minule isiklikult esindab see veel sõdurit, kes tappis minu vanaema kaks metsavennast venda kodutalu õuele, võttis vanaemalt ainsa pärijana talu ja saatis vanaema tagatipuks Siberisse. Selle sõduri nimi on vastik nõukogude okupant, kelle suunas tahaksin ma salve tühjaks lasta, laadida ja jälle tühjaks lasta ning korrata oma tegevust seni, kuni teiselpool rindejoont jääb väga vaikseks.
Paljudele siin elavatele venelastele esindab pronkssõdur aga võitlust Venemaale tunginud Saksa sõjaväe, lääne pealetungi ja germaani täpsusega teostatud natsistliku perversiooni vastu. Kultuursemas rahvas võib see esindada Leningradi blokaadi ja Šostakovitši seitsmendat sümfooniat, mida omaaegne Peterburi Filharmoonia mängis blokaadi ajal toimunud esmaesitusel väidetavalt sõna otseses mõttes nõrkemiseni.
Ent nagu kihistusi oleks veel vähe, on pronkssõdur hakanud tähistama ka külmalt kalkuleerivat endist karjäärikommunisti ja teadusliku marksismi viljelejat, kes üleöö keeras kella Marxi dialektikast Smithi nähtamatu käe liberalismini. See tähistab edukultuse jumala teenrit igal ajal ja igas režiimis, halva iseloomuga ja susliku nutikusega Eesti poissi, Andrus Ansipit ja Jürgen Ligi, kes tulid geniaalse idee peale hakata vahetult enne 9. maid Tõnismäelt Aljošat lahti kangutama.
Nagu möödaminnes võeti Isamaalt ja Res Publicalt see viimane, mis neile veel oli jäänud ehk nn Eesti asja ajamise lipp lihtsalt käest ära. Seejärel purjetasid endised liberaalid kolmel korral järgemööda enda poolt kombineeritud Vene kaardiga parlamendivalimiste võiduni ja loomulikult peamiseks valitsusparteiks. Reformierakonna künismi arvestades on tõenäoline, et operatsioon oli eesmärgistatud ja taotluslik.
Sellises perspektiivis on pronkssõdur hakanud ühtlasi asunud meelde tuletama ka Pätsi ja Laidoneri tänapäeval korduvaid tüpaaže, Eesti tõelise iseseisvuse mahamängijaid, nihverdajaid ja skeemitajaid, kelle poliitika tulemusel paigutati Eesti rahva liiliaõis 1940. aastal mitte sangarlikku võitlusesse idapiirile, vaid mõni kuud hiljem loomavagunitesse, mis kolksusid Siberi poole.
See on hakanud tähistama omakasu triumfi tõelise vabadusiha ja väärika vastupanu üle, mida omal ajal esindas Vabadussõdalaste liikumine. Viimases instantsis esindab aga pronkssõdur monstroossete revolutsiooniliste ideoloogiate – natsismi ja kommunismi – omavahelist võimuvõitlust, milles etturitena kasutatakse rahvaid ja milles hukkusid sajad miljonid inimesed.
Mida peaksid sellises olukorras tegema väikeriigid nagu Eesti? Üks on kindel. Alistumine ühele nendest monstroossetest riikidest ilma võitluseta on peale teist maailmasõda juba järeleproovitud etapp, mille õppetunnid peaks terasematele olema selged. Ühel väikerahval pole piisavalt ressurssi, et endas kultiveerida vääritust ja alandust, mida alistumine järeltulevate põlvede alateadvusesse maha jätab.
Täna oleme taas kord kapituleerunud, ent teise poole, globalistide ees, keda me peame nii sinisilmselt oma iseseisvuse garantiiks, et liitlassuhete tuhinas oleme neile kogu oma iseseisvuse sandikopikate eest maha müünud.
Täna oleme taas kord kapituleerunud, ent teise poole, globalistide ees, keda me peame nii sinisilmselt oma iseseisvuse garantiiks, et liitlassuhete tuhinas oleme neile kogu oma iseseisvuse sandikopikate eest maha müünud.
Milline on lahendus? Esiteks teadvustamine, et väikerahval ei saa olla muud ideoloogiat peale karmide ohvrite hinnaga välja võideldud vabadusiha ja iseseisvuse ning sellest tuleneva väärikuse, mida järeltulevatele põlvedele edasi anda. See on ideaal.
Eesti peaks praeguses olukorras tegema n-ö Soomet: püsima neutraalsena ja samal ajal panustama reaalselt oma riigikaitsesse, mitte otsima tuge 7000 km kauguselt suurvõimult, olles ise teise suurvõimu keskusest 200 km kaugusel. 7000 km kaugune suurvõim on meid kord juba Jalta kongressil maha mänginud ja teeb seda kahtlemata esimesel võimalusel uuesti, hoolimata idiootsetest propagandavaledest.
Kas me suudame kunagi rahvana endas leida tõelise iseseisvuse eelduseks oleva väärikuse ja rõõmsa kartmatuse? Ma ei tea. Ma tean ainult seda, et vääritus ja autus, sahkerdamine ja pugemine on hirmsam kui surm.