Kas oleks liiga palju palutud, et vähemalt konservatiivid saaksid aru, et abielu põhiseaduses määratlemine ei kirjuta ette seda, kes kellessegi võib armuda, vaid seda, mida me ühiskonnana peame silmas abielu all, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris, käsitledes noorsotsialistide avaldust ja Üllar Saaremäe märkusi Isamaa perede ühenduse loomisel.

Ma ei teagi kumb on hullem: kas see, kui taotakse avalikult revolutsiooni trummi ja kuulutatakse kogu ilmamaale oma kavatsusi perekonnaseadus taeva tuulde õhata ja nn sooneutraalse abieluseadusega asendada või asutada perede ühendus ja näidata seda kommenteerides üles täielikku arusaamatust sellest, mida abielu ideaaliga, seda toetava referendumiga ja abielu põhiseadusliku kaitsega üleüldse silmas peetakse.

Esimese nalja tegid ära noorsotsid, teise fopaaga sai hakkama Isamaa perede ühenduse asutamiskoosolekul Üllar Saaremäe ja tervikuna ka kogu üritus ise.

Alustame sotsialistidest. Käesoleva nädala neljapäeval kinnitati noorsotside poliitiline avaldus, mille muidu võiks tähelepanuta jätta, ent kuna see noortele omases innukuses toob välja sotsialistide tegelikud plaanid, ükskõik, kuidas nad neid ka taktikalistel kaalutlustel konkreetsel ajahetkel ka ei varjaks, siis tuleb see välja tuua. Noorsotsialistide sõnul rõhutaks abielu definitsiooni põhiseaduslik määratlemine riigi poolt tunnustatud abielu diskrimineerivat iseloomu. “Sõnastades põhiseaduses, et abielu on üksnes mehe ja naise vaheline liit, võõrastavad populistid LGBT+ eestimaalasi ja lõhestavad sedamoodi meie ühiskonda,” seisab avalduses.

Pange nüüd hästi tähele: kehtiv perekonnaseadus on noorsotsialistide hinnangul diskrimineeriv ja läheb muutmisele! Vastavalt oleks perekonnaseaduses esile toodud abielu määratluse viimine põhiseadusesse diskriminatsiooni raiumine põhiseadusesse. Noorsotsialistide hinnangul tuleks abielu mõiste seaduses ümber sõnastada, kuna kehtiv perekonnaseadus on täpselt sama ajale jalgu jäänud ja kohatu, kui valitsuse rahvahääletusele pandav ettepanek.

Lahendusena näevad sotsialistid, et “[a]bielu kui perekonna alusväärtus tuleb määratleda põhiseaduses ja perekonnaseaduses kahe inimese vahelise sooneutraalse liiduna.”

“Kaks täiskasvanud inimest on vabad üles ehitama endale sobivaid suhteid ja soovi korral sõlmima abielu, mida riik peab ilmtingimata tunnustama,” seisab avalduses, mis paneb punkti parafraseerides Kadriorus istuva opositsiooniliidri propagandaloosungit: “Armastus on vaba”.

Kui sotsidest võib aru saada – nemad ju jälgivad mh Aleksandra Kollontai ja teiste bolševistlike ühiskonnalammutajate õpetusi –, siis ennast konservatiivina liigitanud inimeste väljaütlemistest, mis tammuvad peaaegu sõna-sõnalt sotsialistide poolt ette tallatud radadel, ma aru ei saa.

Tuleme seega teise näite juurde. Isamaa ridades riigikogus istuv näitleja Üllar Saaremäe rääkis Isamaa perede ühenduse asutamisel toimunud paneeldiskussioonis, et inimestele tuleb anda ikka õigus elada nii, nagu nad õigeks peavad ja kus nad ennast õnnelikult tunnevad. “Põhiseaduses ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada,” seletas Saaremäe.

Andke andeks, ent nendes sõnades vaatab vastu konservatiivile kohatu rumalus, mis ei jää palju alla Yana Toomi tahtlikule või tahtmatule, ent kindlasti varjamatule, idiotismile, kui ta sotsialistliku häälekandja Eesti Päevalehe veergudel kirjutas, et rahvahääletus perekonnaseaduses mehe ja naise vahelise liiduna määratletud abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmiseks võrdub ebaterve uudishimuga selle suhtes, “kuidas naaber tehniliselt seksib”.

Põhiseaduses ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda! Jätame Yana Toomi kuhugi pahemliberaalide süsteemse idiotismi haudekoldesse ja soovime talle õnne kõige halvimas mõttes vene šovinismi ja homoideoloogia kokkusulatamisel ja oma Narva valijatele oskuslikult mahamüümisel.

Ent kas oleks liiga palju palutud, et vähemalt Isamaa perede ühenduse loojad ja end konservatiivideks tunnistavad seadusandliku koja liikmed teevad koalitsioonierakonnana endale elementaarsed asjad selgeks ning ei korrutaks kolmanda ešeloni sotsialistide ja liberaalide käibelollusi oma enda mõtetena? Kas oleks liiga palju palutud, et vähemalt konservatiivid saaksid aru, et abielu põhiseaduses määratlemine ei kirjuta ette seda, kes kellessegi võib armuda, tule taevas appi, vaid seda, mida me ühiskonnana peame silmas abielu all ja et abielu põhiseaduses määratlemine ei kirjuta ette seda, “kes kellega seksib”, vaid seda, mis abielu on?

Kas on liiga palju palutud, et vähemalt konservatiivid ja perede ühenduse liikmed saaksid aru, et armumiseks ja füüsiliseks de facto kooselamiseks kahe ja või enama kodaniku vahel pole vaja seda lubavat seadust, nii nagu pole hammaste pesemiseks vaja hammastepesu reguleerivat seadust, mille puudumisel inimesed oma hambaid ei pese? Tahaks jubedalt pesta, aga ei saa. Seadust pole!

Kas seda on palju palutud, et konservatiivid teeks ometi endale selgeks seaduse kui sellise mõiste ning ei korrutaks sotsialistide lollusi, kes nähtavasti ilma riigipoolse otsese korralduseta oma hambaid naljalt puhtaks ei saa?

Pean tunnistama, et ma jätkuvalt ei väsi imestamast selle üle, kuidas suudavad revolutsionäärid, bolševikest Kollontaid, igat värvi radikaalid ja loomuseaduse vastaste perverssuste edendajad häbenemata välja tulla oma nõudmistega ning paljud konservatiivid, kelle ülesandeks on jäänud kaitsta inimeseksolemise ABCd, hakkavad juba B peal nihverdama ning ei suuda ega julge oma tervemõistuslikke positsioone avalikult, selgelt ja ühemõtteliselt ühiskonnas kõlama panna.

Inimlikul tasandil see üllatab mind jätkuvalt.

Ma muidugi tean seda, miks see nii on, ja ütlen teile selle otse välja. Sellepärast, et osadel konservatiividel on üks hiiglama kaval plaan, kuidas irratsionaalsete ideoloogiliste ludiitide lauspealetungi tingimustes edendada tõde, et 2+2=4 – kuidagi omasoodu, ilma seda avalikult matemaatikaõpikutesse kirjutamata, vaikselt inimeselt inimesele, ministeeriumite tagatubades sahistades, umbes samamoodi, nagu nõukogude ajal tähistati 24. detsembri õhtut.

Tõsiasi, et see taktika on revolutsiooni pealetungi käigus igal pool, toonitan, eranditult igal pool, Inglismaast Argentiinani, Saksamaast Brasiiliani, armetult läbi kukkunud, ei näi neid morjendavat.

Olukord oleks naljakas, kui meil poleks parasjagu käimas sõda, milles meie ajalooline roll on pidada viimaseid kaitselahinguid.

Kui lahingusituatsioonis seisavad rivistuse ühes otsas ranges formatsioonis treenitud väeüksused, rivistuse teises otsas aga muhedad muidumehed, kes päris täpselt ei tea, mida nad siin teevad ja mille eest nad siin üldse seisavad, on tulemus kahjuks selge: formatsioonist murtakse kõige nõrgema lüli kaudu läbi.

Seepärast on oluline, et kõik, kes praegu perekonna ja selle aluseks oleva abielu kaitseks välja astuvad, teeks endale selgeks, mida siin tehakse, milleks tehakse, kuidas tehakse ja mis juhtub siis, kui ei tehta ning mis üleüldse kaalul on.

Loodan, et sisemiselt killustunud Isamaa suudab endas selgust luua ja mitte järjekordselt keset võitlust “Maire Aunastet” teha.